neljapäev, 22. august 2019

Meie Lõuna-Eesti trip


Nagu ma eelmises postituses mainisin, käisimegi me nädalavahetusel Lõuna-Eestis.
Sõit sujus ilusti, nii Lizzu kui ka koer magasid kõik pikad otsad. Kokku sõitsime natuke üle 800km. Aa, sõidust veel rääkides, siis meil õnnestus sõita Haapsalust-Tartusse korra isegi kruusateed pidi.. Google maps oma "otseteedega" 🤦‍♀️

Reede õhtul jõudsime mu ema juurde üheksa läbi. Lizzu oli niii õnnelik, et sai lõpuks tädi Sevet kiusata ja Mirru oli veel rõõmsam, sest ta avastas, et mul empsi koer on samasugune totakas nagu tema, ja võib ka tunde järjest mürada. 😀
Ajasime juttu, jalutasime väikse ringi küla peal ja kobisimegi magama. Lizzu oli nii väsinud, ta
kauples ennast Seve kaissu magama ja suht kohe oligi kustunud. Koertega läks palju keerulisemalt, terve öö vahelduva eduga torkisid üksteist.

Järgmine hommik kui olime söönud ja empsi kõik koduloomad (suure koera, haned, pardid,
tibupojad) ära uudistanud hakkasimegi liikuma Valga poole, et sinna mu vanaema vaatama minna.
Läksime teda vaatama koos mu venna ja isaga. Alguses vanaema ei tundnud mind ära aga natuke järgi mõeldes ja juttu ajades viis ikkagi pildi kokku.
Teate, mul tulevad siiamaani külmavärinad, kui ma sellele hooldekodule mõtlen, kus ta oli.
Seal oli nii õudne.. ja ta nägi nii õudne välja..
Ma tegelikult ei oskand endale ette ka kujutada, kuidas tal seal olla võib või mis mind seal ees ootab. Ma kujutasin teda ette ikkagi sellise rõõmsa ja kõbusa memmena nagu ta kunagi oli. Missiis, et ma teadsin, et ta seda enam pole ja ta oli saanud paari nädala eest juba 89 aastaseks.
Tegelikkuses ta lihtsalt lebas voodis, tal oli raske rääkida, samas toas olev teine naine ei suutnud enam üldse liigutada ega rääkida ja oli väga, väga kõhn.. Ja siin kohal ma nüüd tänan jumalat või keda iganes, et mu vanaema mäluga kõik päris korras ei ole... Temalt küsides, kui kaua ta seal niimoodi olema on pidanud, sain ma vastuseks, et ah, mind alles eile toodi haiglast siia.. Tegelikult on ta seal juba üle kolme aasta olnud.
Ma südamest loodan, et ta enam kaua seal olema ei pea ja aasta või poole pärast


Kivi kus otsas sai
kunagi ise ka
koguaeg ronitud
pole samas seisus nagu ta toakaaslane.. Jah, ma olen nõme aga ma leian, et mitte keegi, mitte kuskil ei peaks niimoodi kannatama...
Lizzu jaoks oli küll natuke keeruline aru saada, miks ta vanaema peab kõiges aitama või miks kõik on nii nagu on aga ta ütles sellepeale talle, et haiglatädid hoolitsevad su eest, ja varsti saad sa terveks.
Votjamh, rohkem ma mitte kedagi, mitte kunagi hooldekodusse vaatama ei taha minna.

Peale seda sõitsime edasi Koikkülla, kohta kus ma esimesed 13aastat oma elust elasin.
Kõik oli samasugune nagu peaaegu 8 aastat tagasi, kui ma seal viimati käisin. Need samad joodikud, kes siis poejuures olid, olid seal endiselt. Need samad, kännud, kivid, majad olid endiselt seal kus varem, ainult tundusid kuidagi palju väiksemad kui kunagi.
Rääkisime Koikkülas paar tundi juttu, vaatasime üle nii meie lapsepõlvekodu, kui ka vanaema kodu, kus kunagi ma isegi mõndaaega elasin ja käisime läbi ka kõik nurgatagused ja maja vahed, et oleks ikka kindel, et seal on kõik endiselt täpselt samamoodi nagu kunagi.
Kirna mõisa pargis
Kui Koikkülast tagasi Saverna poole hakkasime sõitma, käisime Harglas meie vana koolimaja juures ja mõne vaatamisväärsuse juures. Näitasin Urmetile milline peab õige mets välja nägema 😂 ta polnud varem korralikku männimetsa näinudki.
Ja ta polnud varem ka Võrus käinud, niiet vaatasime ka Tamula järve üle ja jalutasime umbes tunnike Võru linnas.
Ema juurde jõudsime tagasi alles õhtul kümne aegu, ajasime seal paar tunnikest juttu ja kobisime magama ära, järgmine hommik tegi Lizzu juba kaheksast meile äratust. Sõime, panime asjad kokku, jutustasime, jalutasime ja hakkaski lõuna juba kätte jõudma ja meil oligi aeg tagasi liikuma hakata. Tagasi sõites käisime läbi Kirna mõisast mis on tuntud oma suure pargi poolest, millel olevat tervendav mõju.  Varbola linnusest mis on Eesti üks suuremaid ja vanemaid linnuseid ja millel oli vääga võimas kaev. 😀
Ja mainimist on väärt ka Türi Pitsakiosk kust sai kõige paremat pannipitsat mida ma kunagi söönud.
Üldiselt oli väga mõnus nädalavahetus ja tore oli näha vanu tuttavaid ja ka tuttavaid paiku.


Mustjõe Valgekallas

Üks Varbola linnuses
peatunud kuningatest

1 kommentaar: