neljapäev, 30. mai 2019

Tegelen igasugu lollustega

Noh, nagu mina ikka...
Kohe kui kuskile minna või midagi teha ei ole hakkab mul nii igav, et no kohe on vaja mingi uus jaburdus välja mõelda, millega tegelema hakata.
Ühe postituse lõpus ma ka mainisin, et ma õppisin Lizzu soovil hundiratta tegemise ära ja nüüd..
Harjutan ma kätel seismist/kõndimist, spagaati - millega saab Lizzu juba peaaegu maha aga minul on eriti halvad lood 😅, turnin torudel ja üritan mõelda välja skeemi kuidas maast frontflip ehk õigetpidi salto ära teha. Netis olevatest videotest kahjuks ei ole eriti abi, sest nad näitavad küll etapi kaupa erinevaid asju aga siis ikkagi teevad oma asja ära ja kui ise järgi proovid täpselt samamoodi.. siis no ei tule lihtsalt 😃
Kindlasti on asi selles ka, et kunagi batuudil saltosid tehes, tookord tagurpidi, lõin endale põlvega nii näkku, et ninast jooksis vääga korralikult verd ja pidama ka ei jäänud. Peale seda enam ei julgend teha ja nüüd siis proovides on endiselt väike hirm sees.
Tegelikult ma otsisin mingiaeg ka Haapsalu ja Läänemaa grupist kedagi kes oskaks mind aidata aga nagu välja tuli siis Haapsalus on kaks umbes 15-16aastast poissi kes midagi teha oskavad, üks rohkem batuutidel ja teine maast aga see kes maast oskab lasi mu üle. Sellessuhtes, et leppisime kokkusaamise kokku aga ta ei ilmund kohale ja ignos kirju. Ehk siis ei jäägi mul muud üle kui ma pean ikkagi ise pusima.
Mingiaeg kindlasti kirjutan talle uuesti ja äkki ta midagi ikka tahab mulle näidata. 😃

Aa ja miks ma arvan. et mul neid asju üldse kuidagigi vaja peaks olema või, et nagu milleks?

Tõstsin Lizzu samamoodi rippu :D
Ma täpselt ei teagi aga need on lahedad ju? või ei? Lizzu küll arvab, et ta emme on superkangelane ja kui juba siis no ''õhukukerpalli'' ja ''paspagaati'' peab ju üks korralik superkangelane ikkagi oskama.

Tegelikult ma olen nüüd selle harjutamisega (üritan igal vabal päeval natuke) aru saanud, et see on mulle endale ka ikka kasulik. Nimelt arendab see turnimine ja kätelseismine hoopis teisi lihaseid (või teistmoodi) kui näiteks jõusaali treeningud.
Näiteks on ju ilmselge, et ma treenin ka jõusaalis triitsu. Triitsu trenn on koos tissitrenniga ja triitsule teen ma siis vähemalt kolm erinevat harjutust. Eile ma harjutasin kätelseismist äkki mingi 40min ja sellest on mul täna käed ikka naatukenee valusad aga hoopis teistmoodi kui jõusaali trennidest jäävad.
Sama lugu on ka õla ja mingisuguste külje või kerelihastega - need annavad ka tunda aga hoopis teistmoodi kui tavaliselt.
Kindlasti arendab see turnimine ka vastupidavust ja painduvust kuigi seda ma ka veel ei tea mille jaoks mul neid vaja läheb aga liikumine on ju igaljuhul hea 😃
Igaksjuhuks mainin siia lõppu ka selle ära, et jõusaal ei kao muidugi kuhugi ja sinna ma jõuan endiselt vähemalt 3x nädalas.


teisipäev, 28. mai 2019

Jah, ma läksin Hessi tööle

Ma olen nüüd umbes kuukese blogist suhteliselt eemal olnud, sest ma ei suutnud ära otsustada millest ja kuidas ma kirjutama peaksin ja üleüldsegi ei olnud ma mitte milleski kindel.
Nüüd on kõik asjad ilusti paika loksunud ja nüüd hakkan ma jälle aktiivsemalt postitama.
Aga alustan siis kuskilt.
Need kes eelnevaid postitusi lugenud on teavad, et ma otsisin omale tööd. Suhtlesin kokku äkki mingi seitsme töökohaga ja enamus neist välistasin kohe. Lõpuks jäid valikusse Villa-restoran Soffa või Hesburger ja ma valisin Hessi.
Kõik kellele ma oma tööle minekust rääkinud olen on imestunud ja küsivad, et tegelt ka v? Päriselt ka läksid Hessi tööle v? Jap..
Ma läksin tööle siiski sellepärast, et mul oleks vaja teenida, mitte niisama enda ajaviiteks.
Nende teiste töökohtadega suhtlusest (peaaegu kõik olid klenditeenindaja tööpakkumised) tuli välja, et tööd on nii palju, et jooksed ennast lolliks, väga raske jne ja palk? 4 eurot tunnis.
No sorry aga ma ei suudaks ennast miinimum palgaga tööle motiveerida, eriti veel suvel.
Ja siis ma mõtlesingi, et kui hull see Hessi töö siis ikka olla saab, kõik kohad ju väitsid, et suvel on hullumaja, niiet ma vähemalt proovin, sest kui nemad mulle ja mina neile sobin, siis saan ma vähemlt normaalselt palka selle orjamise eest.
Ja teate mis, mitte midagi sellist ei ole nagu ma alguses ettekujutasin. Ma arvasin, et köögis kõik ujub rasvast ja on must ja räpane aga reaalsus on see, et kõik pinnad peavad koguaeg läikima. Koristamine võtab igapäev kindlasti tunnikese tööajast aga mul ei ole selle vastu ka midagi, sest mulle meeldibki tööd nii teha, et kõik on puhas ja korras.
Reeglid on seal muidugi pääris karmid. Näiteks peab telefon tööajal kapis olema, ei tohi ehteid (sõrmused, kõrvarõngad) ega ka meiki kanda jne.
Töö on graafikuga aga ka sellega on kõik okei, sest kui vahetus hakkab lõunast, siis jõuangi ma Lizzu ilusti aeda viia, oma trenn ära teha, kiire lõuna ja ongi täpselt õige aeg tööle minemiseks.
Niiet jamh, ma läksin Hessi tööle ja ma olen rahul 😁

kolmapäev, 15. mai 2019

Puugid ja vaktsineerimine

Neid on praegu lihtsalt niiii palju. Mirrult saab peale igat jalutuskäiku mõned. Me ise ka avastame ikka igapäev mõne enda pealt jalutamast. 
Miks ma nendest väikestest vastikutest elukatest siia üldse kirjutan? 
Sellepärast, et mul't  on juba mingi kümme korda kindlasti küsitud, et kas me oleme ikka vaktsineeritud? Aga ei, ei ole. 
Miks? Sest ma ei pea seda vajalikuks. 
Miks? Sest...
Puukborrelioosi vastu pole ju võimalik vaktsineerida. Muidu seda võiks isegi teha.
Ja puukentsefaliidi vastu pole minu arvates mõtet vaktsineerida. 
Ma olen 101% kindel, et ma ise olen selle juba kunagi ära põdenud, sest meil oli reaalselt väiksena suviti igapäev mõni puuk kes oli juba ''sisse läinud''. Ehk siis mul on olnud sadu, sadu puuke ja no ma oletan, et mõni neist ikka oli nakatunud. Võinoh ma vähemalt loodan, et oli. 😃

Ja Lizzu? 
Esiteks kui suur on tõenäosus, et haige puuk leiab Lizzu üles? 
Suhteliselt väike aga ikkagi võimalik.
Teiseks, selleks, et Lizzu nakatuks peab jõudma see puuk olema tal tunde kinni. Aga see on juba peaaegu, et võimatu, sest ma kontrollin ta igaõhtu enne magama minemist korralikult üle.. 
Aga noh, pm võb ju juhtuda, et puuk ikkagi jõuab tal mingi valemiga nii kaua kinni olla, et ta nakatub. 
Jah, aga enamus nakatanutest põevad entsefaliidi läbi vähema kui nädalaga ja lapsed pidid seda põdema palju kergemalt kui täiskasvanud. 

Ja vaktsineerimise lehelt võib lugeda järgneva lause: 

Kolmandikul nakatunutest võib viirus tungida ajju ja põhjustada meningiiti (ajukelmepõletik) või meningoentsefaliiti (aju ja ajukelmete põletik). Haigus ägeneb, tekib kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne. Enamus haigetest paraneb, kuid jääda võivad tüsistused, nt tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, jäsemete halvatused, peavalu, keskendumis- ja mäluhäired jm. Haigus võib lõppeda ka surmaga.

Jah, lõpp on päris kole aga tegelikult ma arvan, et see kolmandikul nakatanutest VÕIB tekkida.... ja VÕIVAD jääda tüsistused, mitte ei jää.. ei ole piisav põhjus lasta last vaktsineerida, sest minuarust on see tõenäosus tõesti nii väike, et suurema tõenäosusega võib saada surma liikluses või ükskõik kuidas muud moodi aga läbi puugihammustuse.. Vaevalt küll.. 

Mis te sellest puukentsefaliidi vastu vaktsineerimisest arvate, peate vajalikuks? 
Olete vaktsineeritud? 

teisipäev, 14. mai 2019

Trennist

Nendega on kõik suuper hästi. Kava pole vahepeal otseselt muutunud aga kuna me teeme nüüd treeneriga jalga üle nädala koos, siis temaga me kavast kinni ei pea. Näiteks eile tegimegi koos jalatrenni ja kümnest harjutusest 5 olid kannile, niiet teeme nii nagu tema parasjagu vajalikumaks peab. Treeneriga koos teemegi enamasti erinevaid asju, et oleks põnevam ja noh... raskem ka.
Ma pole viimase kuu jooksul kindlasti ühtegi trenni vahele jätnud, vb juba isegi kahe kuu jooksul.
Mõõdud mõõtsin ka täna ära aga kuna need on kahe kuu taguse ajaga pigem kõik cm või kahe võrra suuremaks muutund siis ma ei hakka neid siia kirja panema 😃 kusjuures kaal on endiselt sama - veidi alla 60kg. Niiet tegelikult peaks ma ennast ka toitumisega kätte võtma aga no lihtsalt ei viitsi.




Ma ei mäleta kas ma sellest lõuatõmbamisest olen kirjutanud v ei aga siis kui ma jaanuaris hakkasin proovima, siis ma ei jõudnud ikka mitte üldsegi. Kuu aega harjutasin ja siis tuli esimene lõuatõmme ära. Praegu jõuan mingi 3 tükki teha, kui lihased pole valusad 😃 aga no enamasti need ikkagi on valusad ja siis on nendega suht keeruline. 
Lisaks mõtlesime me üks õhtu Lizzuga, et me peaks ikka hundiratast ja saltosid ka oskma. Hundirattaga on kergem, selle saime me pm ühe õhtuga selgeks aga saltodega on vähe keerulisem, kuna ma olen omale kunagi niiii haiget saltoga teinud, et enam lihtsalt ei julge. Aga noh, Lizzu arvab et neid peaks ka ikka oskama, niiet mul ei jää muud üle kui need ka lähiajal jälle selgeks õppida. Kui keegi oskab õpetada või nõu anda siis.. Sa tead et ma ootan su kirja 😉



kolmapäev, 8. mai 2019

Lizzu sai 4! ja kõige margim asi mis mul kunagi juhtunud on

Sünnipäeva me otseselt ei pidanudki, sest lasteaias polnud ta nii pikalt käinud ja teisi tema vanuseid ka ei olnud väga kutsuda. Nii istusimegi õigel päeval lihtsalt Gerda juures, sõime kooki ja Lizzu sai endale ka mõned kingitused ja nädalavahetusel läksime Skyparki nagu ta soovis.
Tahtis eriti suurt batuudikeskust - sai. 
Olime seal üle kahe tunni ja väga tore oli. Rahvast oli meeletult palju.





Ja kui nüüd rääkida sellest kui tore oli siis ma ei saa rääkimata jätta ka kõige piinlikumast asjast mis mul kunagi juhtunud on... Vnoh, vaata pilti ↓


Jap... Kuidas see mul õnnestus? No tegelt ma süüdistaks selles Urmeti venda Roometit.
Me ronisime Lizzuga kaasa suurde ''mängumajja'' ilmselt teate küll mida ma mõtlen. Need suured võrgust ja pehmendustega kaetud torudest ronimis ''puurid'' kus on igasugu takistused ja asjad sees.
No me siis ronisime seal kuni me sattusime sellisesse kohta kus oli vääga kõrge liumägi ja mõtlesime et me laseme sealt ka siis alla janoh ma ei jõudnud veel istudagi, olin küljega ja küsisin, et kas Gerda laseb ka alla, kui Roomet lükkas mu nii alla, et mai teagi kas ma jäin kuskile kinni vms aga no katki need püksid läksid. Mul pole elusees nii mark olnud aga õnneks oli mul seljas Urmeti pusa mida andis alla venitada ja siis see natukene ikka kattis ja nii ma siis lasin pm palja persega mööda kaubanduskeskust ringi ja otsisin mõnda riiete poodi. Õnneks leidsin suht kähku omale okeid püksid ja läksin tagasi. Liugu ma enam muidugi laskma ei läinud.