kolmapäev, 20. veebruar 2019

Kuidas lollid soos päästjate abi vajasid

Mõtlesin terve eilse päeva, et kas ma peaksin sellest siia ka midagi kirjutama või pigem mitte. Aga no ilmselt rohkem ma elus sellisesse olukorda ei satu, niiet siit saab lugeda ka meie poolset versiooni asjast. Politsei poolset versiooni saab lugeda ükskõik millisest lehest, kui te sellest juba eile kuskilt uudistes ei kuulnud.
Aga alustan siis algusest.
Jah, need lollid olimegi meie!
Mõtlesime üleeile kuskil nelja ajal õhtul, et läheks täna hoopis jala poodi. Taebla poodi peaks siit otse läbi metsa ja soo olema ainult 4-5km. Sobiv maa ka Lizzule kõndimiseks ja Urmeti ema oli ka varasematel aastatel sealt mitmeid kordi läbi käinud. Nii me siis läksimegi, eeldades, et soos jää kannab meid, kuna lumi kannab ka praegu kõikidel põldudel ja no jäätee avati ka taas, niiet ega sooski see jää ju palju õhem olla saa.
Vähemalt me arvasime nii. 
Aga üldse oli see õhtu terve hunnik halbu asju, mis nagu ikka, otsustasid tulla samal hetkel.
Esiteks läksime me metsa sisse veidi teise koha pealt, kui Gerda seda tavaliselt teinud oli ja kuna metsas oli kurdi palju allika kohti ja kõik vanad saared olid maha kukkunud, siis oli terve mets nagu takistusrada ja sealt sinka-vonka puudest üle ja puude alt läbi minnes läksime me juba natuke vales suunas. Jõudsime välja kuskile lagendikule, kust paistiski see soo kuhu me jõudma pidime (ma ei tea seda kanti väga aga meie välja tulemis kohta arvestades ei olnud see vist ikka see õige soo aga siis me ei teanud enam seda kus me täpselt oleme). Mainin ka selle ära, et telefoni GPS otsustas, meie asukohta ühest kohast teise liigutada, niiet sellest ei olnud mingit abi. Aga mõtlesime, et mis seal ikka, kuskile ju ikka välja jõuab kui koguaeg otse minna, kuulsime ka autode müra ja hakkasimegi sinna suunda hoidma. Välja jõudes oleks saanud kellegi kohe teepeale vastu kutsuda. Olime kokku metsas sumpand ja jääl libistanud pea viie kilomeetri jagu.
Alguses kandis soojää ilusti, käisime seda jääd mööda kuskil kaks kilomeetrit, kui jää hakkas krõbisema.. 
Läksime siis suuremate vahedega ja libistasime vaikselt edasi, sest nii mul kui ka Urmetil olid selleks ajaks jalad juba tükkaega märjad olnud ja tagasi oli ka juba üpriski pikk maa, mitte kõige paremaid tingimusi mööda.. Keegi ei vingund kuni me hakkasime muudkui kordamööda põlvini jää alla vajuma. Urmet jõudis vist kaks-kolmkorda vajuda kui ta järsku ütles, et tal kadus saabas ära ja üleüldse ei tunne ta oma varbaid enam..  
Siis olin ma nagu whaaaat? Ja jälle juhtuvad sellised absurdsed asjad ainult ja ainult meiega.
Mitte et keegi teine muidugi keset talve sohu roniks aga ikkagi.. 
Otsisin käega kõik viimased augud läbi aga tema saabast ma neist mitte ühestki ei leidnud. Käskisime tal siis ruttu istuda ja oma varbaid soojendada. Gerda andis talle enda kummikute seest voodrid ja kuna metsani oli kuskil 200-300m ja metsas ju ei vaju, siis me mõtlesimegi toohetk, et kõige targem on proovida joosta metsani aga kahjuks me sinnani siiski ei jõudnud.. 
Sama kiiresti kadusid tal ka jalast need kummikuvoodrid vms. Ta istus lihtsalt mingi poku peale maha ja ütles, et ta jalad on päriselt täiesti ära külmunud, sellepeale võtsin ma ta jalad ja panin endale kõhu peale, jope sisse sooja. 
Arusaadav oli muidugi see, et enam me siit metsast kuidagi välja ei saa, sest me ei saa panna Urmetit paljajalu kõndima või veel hullem oleks olnud ju see, kui me oleks ta sinna jätnud ja teed läinud otsima, sest me täpselt ei teadnudki kus see tee on või kui kaugele see meist jääb ja no lisaks oli meil ju kaasas ka Lizzu. 
Nii me otsustasimegi, et helistame päästeametisse. Oli küll häbi, tegelt ikka veel on aga n o mis me muud teha oleks saanud.
Meie peamine mure oligi see, et üks meist on paljajalu aga artiklites on see lõpus kuskil poole sõnaga ära mainitud ja peamine asi millest kirjutatakse oli see, et kari lolle ronisid väikse lapsega sohu ja eksisid lihtsalt sinna ära. aga edasi.. 
Urmeti telefon on see palju kiidetud föön, millega pole eestis talvel mitte midagi teha, lisaks oli see ka vett saanud. Minul oli 30% akut aga kui päästeametile sai kõik vajalik ära öeldud ja see onu hakkas seal lihtsalt mingit loba ajama, siis ma ütlesin kõrvalt, et meil saab aku tühjaks. Nii ongi igas artiklis kirjas, et meil oli kaasas ainult üks telefon ja sellelgi oli aku tühi. Tegelikkuses näitas telefon, et aku peab veel vastu 5h. Päästjaid jõudsid meie juurde täpselt tunni möödudes, ei rohkema ega vähemaga, nagu artiklites väidetakse. 
Üks kõige õudsamaid hetki oli siis, kui me kuulsime politseinike hääli, nad hõikusid meile vastu ja siis ükshetk kadusid nad lihtsalt ära ja nende hääli ei olnud enam 10-15min kordagi kuulda. Siis ma mõtlesin küll, et kuratvõtaks, kui isegi politseinikud ei jõua siis tull, siis me oleme ikka kuskil pärapõrgus ja et ma külmun ise ka siia metsa varsti ära, sest ma istusin terve aja veeloigus oma saabaste peal, nii et mu jalad olid mu tagumiku all ja vähe sellest, et need olid läbimärjad, surid need ka juba ära. 
Aga siis tulid õnneks ikka politseinike hääled ja taskulambid nähtavale ja nad leidsid meid üles. Ainuke asi mis nad välja oskasid pakkuda oli see, et Urmet istub neile kelgu peale ja nad veavad ta metsast välja, Lizzu istus ka. Ütlesid, et teeni on ''pikk'' maa, lausa 700m.
Juba paar minutit hiljem sain ma aru, et nende jaoks oligi see tõesti pikk maa, sest nad jõudsid isegi tülli minna sellepärast, et kes Urmetit veab ja üks eelistas sellel oma kotti, kuigi teine mees palus vahetust teha. Kusjuures see kotiga mees oli kuskil 40 ja metsast välja jõudes nägi ta välja selline, nagu ta oleks ise kiirabi abi vajanud. Siis võtsin ma ka Lizzu omale sülle ja vedasin ta ise sealt metsast välja. Kirjutan selle ka siia vahele ära, et Lizzul oli terve aeg kõik korras, riided olid kuivad ja ka muidu oli tal soe olla. Alles siis kui ma ta päästjate kelgupealt maha võtsin, said tal jalad natuke märjaks. Sest pükste kumm venis kummiku alt ära kui ta läbi lume vajus. Urmetit veeti kelguga kokku kuskil 100-200m, ülejäänud maa kõndis Urmet ise, nii et mõlema jala ümber olid tekid.

Otseloomulikult olen ma neile ääretult tänulik aga.. kui sa teed sellist tööd, kus sinu füüsilisest vormist sõltuvad sõnaotseses mõttes teiste elud siis võiks oma vormi vähe tõsisemalt suhtuda. Urmet kaalub mehe kohta vähe, natuke üle 70kg aga mis oleks saanud siis kui ma ei oleks ka suutnud enam kõndida, või siis kui Urmet oleks olnud samas vormis nagu nemad ehk siis kuskil 100 kilogrammi kanti? 
Lihtsalt mõtlemisainet.

Eriliselt tänaks nooremat meesterahvast (üks kolmest, kes meie juurde sohu tuli) Ta teadis täpselt, mis teha ja kuhu suunas minna, ta oli heas vormis ja üleüldse igati abivalmis ja sõbralik. Kindlasti saavad need politseinikud lähipäevil tänatud ka kotitäie puuviljadega, sest šokolaadi viimine ei tundu eriti targa teona.

Aga noh, kokkuvõtteks, tegijatel ikka juhtub, niiet järgmine kord üritame vähe paremini 😉

2 kommentaari: