neljapäev, 22. august 2019

Meie Lõuna-Eesti trip


Nagu ma eelmises postituses mainisin, käisimegi me nädalavahetusel Lõuna-Eestis.
Sõit sujus ilusti, nii Lizzu kui ka koer magasid kõik pikad otsad. Kokku sõitsime natuke üle 800km. Aa, sõidust veel rääkides, siis meil õnnestus sõita Haapsalust-Tartusse korra isegi kruusateed pidi.. Google maps oma "otseteedega" 🤦‍♀️

Reede õhtul jõudsime mu ema juurde üheksa läbi. Lizzu oli niii õnnelik, et sai lõpuks tädi Sevet kiusata ja Mirru oli veel rõõmsam, sest ta avastas, et mul empsi koer on samasugune totakas nagu tema, ja võib ka tunde järjest mürada. 😀
Ajasime juttu, jalutasime väikse ringi küla peal ja kobisimegi magama. Lizzu oli nii väsinud, ta
kauples ennast Seve kaissu magama ja suht kohe oligi kustunud. Koertega läks palju keerulisemalt, terve öö vahelduva eduga torkisid üksteist.

Järgmine hommik kui olime söönud ja empsi kõik koduloomad (suure koera, haned, pardid,
tibupojad) ära uudistanud hakkasimegi liikuma Valga poole, et sinna mu vanaema vaatama minna.
Läksime teda vaatama koos mu venna ja isaga. Alguses vanaema ei tundnud mind ära aga natuke järgi mõeldes ja juttu ajades viis ikkagi pildi kokku.
Teate, mul tulevad siiamaani külmavärinad, kui ma sellele hooldekodule mõtlen, kus ta oli.
Seal oli nii õudne.. ja ta nägi nii õudne välja..
Ma tegelikult ei oskand endale ette ka kujutada, kuidas tal seal olla võib või mis mind seal ees ootab. Ma kujutasin teda ette ikkagi sellise rõõmsa ja kõbusa memmena nagu ta kunagi oli. Missiis, et ma teadsin, et ta seda enam pole ja ta oli saanud paari nädala eest juba 89 aastaseks.
Tegelikkuses ta lihtsalt lebas voodis, tal oli raske rääkida, samas toas olev teine naine ei suutnud enam üldse liigutada ega rääkida ja oli väga, väga kõhn.. Ja siin kohal ma nüüd tänan jumalat või keda iganes, et mu vanaema mäluga kõik päris korras ei ole... Temalt küsides, kui kaua ta seal niimoodi olema on pidanud, sain ma vastuseks, et ah, mind alles eile toodi haiglast siia.. Tegelikult on ta seal juba üle kolme aasta olnud.
Ma südamest loodan, et ta enam kaua seal olema ei pea ja aasta või poole pärast


Kivi kus otsas sai
kunagi ise ka
koguaeg ronitud
pole samas seisus nagu ta toakaaslane.. Jah, ma olen nõme aga ma leian, et mitte keegi, mitte kuskil ei peaks niimoodi kannatama...
Lizzu jaoks oli küll natuke keeruline aru saada, miks ta vanaema peab kõiges aitama või miks kõik on nii nagu on aga ta ütles sellepeale talle, et haiglatädid hoolitsevad su eest, ja varsti saad sa terveks.
Votjamh, rohkem ma mitte kedagi, mitte kunagi hooldekodusse vaatama ei taha minna.

Peale seda sõitsime edasi Koikkülla, kohta kus ma esimesed 13aastat oma elust elasin.
Kõik oli samasugune nagu peaaegu 8 aastat tagasi, kui ma seal viimati käisin. Need samad joodikud, kes siis poejuures olid, olid seal endiselt. Need samad, kännud, kivid, majad olid endiselt seal kus varem, ainult tundusid kuidagi palju väiksemad kui kunagi.
Rääkisime Koikkülas paar tundi juttu, vaatasime üle nii meie lapsepõlvekodu, kui ka vanaema kodu, kus kunagi ma isegi mõndaaega elasin ja käisime läbi ka kõik nurgatagused ja maja vahed, et oleks ikka kindel, et seal on kõik endiselt täpselt samamoodi nagu kunagi.
Kirna mõisa pargis
Kui Koikkülast tagasi Saverna poole hakkasime sõitma, käisime Harglas meie vana koolimaja juures ja mõne vaatamisväärsuse juures. Näitasin Urmetile milline peab õige mets välja nägema 😂 ta polnud varem korralikku männimetsa näinudki.
Ja ta polnud varem ka Võrus käinud, niiet vaatasime ka Tamula järve üle ja jalutasime umbes tunnike Võru linnas.
Ema juurde jõudsime tagasi alles õhtul kümne aegu, ajasime seal paar tunnikest juttu ja kobisime magama ära, järgmine hommik tegi Lizzu juba kaheksast meile äratust. Sõime, panime asjad kokku, jutustasime, jalutasime ja hakkaski lõuna juba kätte jõudma ja meil oligi aeg tagasi liikuma hakata. Tagasi sõites käisime läbi Kirna mõisast mis on tuntud oma suure pargi poolest, millel olevat tervendav mõju.  Varbola linnusest mis on Eesti üks suuremaid ja vanemaid linnuseid ja millel oli vääga võimas kaev. 😀
Ja mainimist on väärt ka Türi Pitsakiosk kust sai kõige paremat pannipitsat mida ma kunagi söönud.
Üldiselt oli väga mõnus nädalavahetus ja tore oli näha vanu tuttavaid ja ka tuttavaid paiku.


Mustjõe Valgekallas

Üks Varbola linnuses
peatunud kuningatest

esmaspäev, 12. august 2019

Nädala tegemised

Panen siia kirja need asjad, millega me selle nädala jooksul tegeleme või peame tegelema. Asjad millest meil siin koguaeg juttu on.

Alustaks siis näiteks Lizzust.
Mul pole õrna aimu ka mis selle plikaga hetkel toimub.
Tal polnud see kevad lasteaeda minnes mitte ühtegi probleemi. Järsku, umbes kuu tagasi hakkas mingi nali pihta..
Nüüd kuulen ma päevas reaalselt 50-60x seda mitu ööd tal lasteaiani jäänud on ja kas ikka ei oleks võimalik teha nii, et ta sinna minema ikkagi ei peaks. Tal pole enam üldsegi vahet kelle ma talle hoidjaks otsin või kellega ta jätan aga peaasi, et ma teda enam aeda ei viiks. Täiesti kohutav, kui raske nii on, niigi käib ta seal ainult mõned päevad nädalas.
Kui temalt uurida, mis tal seal juhtunud on või miks ta enam sinna minna ei taha, siis tema jutust võib välja lugeda, et ta ise kiusab seal teisi. Lükkab, jookseb pikali, ütleb halvasti, kiigub otsa, võtab asju käest või ükskord ta ütles mulle isegi, et ta hammustas ühte poissi, sest see olevat teda ka hammustanud. Õpetajalt uurides sain vastuseks, et tema pole midagi märganud ja Lizzu on üks iseseisvamaid lapsi rühmas, et nad pm ei peagi temaga tegelema.
Minna ei taha ta aeda enam sellepärast, et vb keegi on rääkind oma vanematele ära ja ta saab pahandada või kes teab, äkki on õpetaja ikka veel eelmisel päeval tehtud lolluste peale pahane. 
Ma olen talle juba kümneid kordi rääkinud, kuidas peab käituma, kui ta läheb kellegagi tülli või teeb kogemata haiget. Aga ei midagi. Praegu viin ma teda täiesti vastutahtmist lasteaeda ja palvetan, et oma rühma tagasi minnes lähevad asjad jälle ilusti korda.

Nii.. mis veel?

Ma saan homme oma treeneriga kokku, et arutada kas, kuidas ja kui palju ma edasi treenima peaksin. Kas ma võiksin minna juba järgmine aasta võistlema? Mis kategooriasse? Kuidas ma peaksin oma kava muutma? Mitu korda nädalas trennis käima? Toitumine.. ? jnejne..
Ehk siis sellest ma kirjutan juba mõni teine päev pikemalt, kui ma ise ka selles natuke targem olen.


Veel.. Me lähme reedel peale tööd mu empsi juurde, Lõuna-Eestisse.
Tegelikult polnud meil üldsegi plaanis lähiajal kuskile minna. Aga paar päeva tagasi kirjutas mulle mu õde ja tuletas meelde (jälle), et ma pole juba mitu aastat oma peaaegu üheksakümne aastast vanaema vaatamas käinud. Varem ei teinud ta enam nägudel/inimestel väga vahet ja tundis ainult mõned üksikud ära aga praegu oli ta isegi küsinud minu järgi. Liz-Sandrat pole vanaema näinudki, ainult piltidelt.
Lisaks pole me tädi Sevet (minu õde) ja ka mul empsi juba mingi pool aastat näinud. Isast, vennast ja vanaisast rääkimata, neid pole me juba peaaegu kolm aastat näinud.
Nii otsustasimegi neid kõiki tulevasel nädalavahetus vaatama minna. Urmet arvas ka, et see on väga hea mõte. Ta ise on Lõuna-Eestis ainult loetud korrad käinud ja sedagi mitmed aastad tagasi.
Üritan siin praegu panna mingit plaani kokku, kuidas, kuna ja kuhu me kindlasti jõudma peaks ja kuhu võiks veel minna kui aega üle jääb aga no ei tule väga midagi.
Lizzu ka lihtsalt jaurab/kiusab koera/laulab ja teeb veel muidki trikke mul siin kõrval.

Lisaks kõigele peaksin ma jõudma ka tegeleda oma autokooliga agaaa.. ma pole maksmisest kaugemale jõudnud.. suht piinlik aga no ma ei kujuta ette ka kuidas ma peaksin selle teooria jama omale pähe saama.

Nüüd panen ma Lizzule arvutist viimast korda ''für OKSANA'', ta nii fännab seda ja siis saadan ta magama ära, ise kobin ka.

Head ööd!


teisipäev, 6. august 2019

Me tagasi oma tühjal blogilehel 😅

Lõpuks ometi on kõik asjad enamvähem paika loksunud.
Lõpuuukss on mul jälle natuke aega "üle" selleks, et lihtsalt olla. 
Vedeleda voodis tekiall. Mõelda omi mõtteid... ja miks mitte mõned neist ka kirja panna.
Teemasid millest võiks kirjutada on selle kuu jooksul ikka parasjagu kogunenud... Või pigem peaks vist ütlema, et mööda läinud, sest mis ma ikka hakkan siin kõigest tagantjärele kirjutama.
Praegu kirjutaks ma hoopis sellest, miks ma siia tervelt kuu pole sõnakestki kirja panna jõudnud.
Etsiis..
Tänaseks olen ma tööl käinud natukene üle kolme kuu. Ütlen ausalt, et esimesed 1,5kuud oli väga lihtne, sest hommikuti varem ärkama ei pidanud, motivatsioon oli suur. Kõik oli uus ja huvitav.
Lisaks suutsin ma ilusti oma töögraafiku, Lizzu laeaias/kodus olemised, oma trennid ja ka kõik kodused toimetused nii jooksma saada, et kõik lihtsalt sujuks ilusti ja sujuski.
Aga... Kuidas kõik jälle nii susservusseriks muutus, et ma ise ka enam päristäpselt aru ei saanud kuidas ma peaksin oma 24 tunni sisse ära mahutama nii trennid, lapsega tegelemise, blogimise võinoh näiteks ka kodu koristamise? Kuidas?
See muutus üheks suureks sasipuntraks siis kui üks päev tuli minu juurde, mitte minu juhataja vaid ringkonna juhataja ja pakkus välja, et mis oleks kui... Kui sa hakkaks vahetusevanemaks?
Ma ei oskand talle alguses selle kohta mitte midagi öelda, olin siis kuskil 1,5 kuud seal alles töödanud ja isegi kõik klienditeenindaja töökohustused polnud päris selged. Aga paari päeva pärast ilmunud uue graafiku alt võis näha, et ringkonnajuht võttis mu ''nohjahi'' tõsiselt ja ta oli graafiku alla lisanud: ''Sandra õpib vahetusevanemaks''.
Vahetusevanema töö eelised? Kohustused, kohustused, natuke suurem palk, kohustused ja minujaoks põhiline - ma saan käia tööl hommikuti! Nagu jessss!
Siit tuli nüüd välja see, millega ma terve juuli kuu tegelesin. Mul oli vaja kõik mida ma 1,5 kuud oma õhtuste vahetustega paika loksutasin jälle ümber muuta. Ja see oli väga keeruline. Kui ma polnud parasjagu tööl, siis ma olin trennis ja kui ma jõudsin koju siis ma enamasti lihtsalt vajusin diivanile, mõeldes sellele mida kõike oleks vaja ära teha... 10 minutit hiljem - magasin.
Esimesed hommikud olid mõnusad, äratuskell helises 6.15, tegin silmad lahti, hüppasin voodist püsti, sättisin ennast mingi 30minutit ja värki ja alles siis ajasin Lizzu ülesse..
Mida hommik edasi, seda keerulisemaks asi läks. Kõige hullemad olid teine, kolmas nädal. Äratuskellaga venitasin iga hommik 6.40ni. Niii oleks tahtnud edasi magada.. Aga ei. Loivasin vannituppa, pesin hambad ära, tõmbasin dressid selga ja juuksed krunni ja hakkasin lapsega tegelema. Suht rääbu nägin igapäev välja. 😃
Tänaseks olen ma selle varasema ärkamisega juba nii ära harjunud, et selle postituse kirjutamisega hakkasin ma tegelema 7 läbi natukene.
Nii palju kui ma varem tööl olen käinud, siis olen ma alati olnud see imelik, kellele lihtsalt meeldib tööle minna, mulle päriselt meeldib. Mitte, et see töö nii hea nüüd oleks, ei ole aga noh ega sellel midagi viga ka pole aga.. mai tea, mulle lihtsalt meeldib. Lisaks on mul mingi haige kiiks, et kui ma juba midagi tegema hakkan, siis ma lihtsalt pean seda hästi tegema.
Kindlasti pole mul plaanis Hesburgeris ''karjääri'' teha või sinna tööle jäädagi aga esialgsest suvisest tööst venib välja küll midagi natuke pikemat. Kodus ei tahaks jälle passida ja raha on ka vaja ju 😂


pühapäev, 30. juuni 2019

Koostööst + vajan teie abi 💗

Tere hommikust!

Kell on juba 10:58 aga ma endiselt vedelen veel teki all, võinoh, tegelikult ma alles sain silmad lahti. Hea uni oli.
Mõtlesin, et ma kohe postituse alguses ei hakka teie abi kerjama, niiet alustuseks kirjutan veidi koostööst/kööstöödest ja sellest mida ma nendest teemadest arvan.
Ma ei tea kui paljud teist mind instagram'is jälgivad/stalkinud on aga sinna on kokku kogunenud päris suur hulk inimesi, kahjuks peab tõdema, et vähemalt pooled neist on mitte aktiivsed kasutajad. Eestlaste arv on ka väike, jääb ilmselt kuskile sinna tuhande ring ja julgen väita, et  80% minu jälgijatest on mehed aga noh 💁 las nad siis olla.
Mina ise olen poole aasta jooksul ainult ühe firmaga koostööd teinud. Nemad jäid rahule, mina jäin rahule.
Koostööpakkumisi olen saanud aga kuskil 50 ringis.
Miks ma pole neist mõnda vastu võtnud?
Sest tegelikkuses ei arva ma nendest koostöödest väga midagi. Nagu ma mainisin, siis 80% minu instagrammi jälgijatest on mehed. Mul ei ole ju mitte mingisugust mõtet hakata reklaamima mingit shampooni või muud taolist -  need ei paku huvi ju mitte ühelegi minu jälgijatest ehk siis ma tüütaks inimesi ja see kes mulle reklaami tegemise eest maksaks ei saaks ka sellest mingit kasu.

Näiteks need siin pildil
 on meeste püksid 😃

Sama lugu on minu arust igasugu söödava kraamiga, kui ma peaksin tõesti midagi nii erilist ja maitsvat leidma, siis jagaksin ma seda nkn teistega aga kui ma peaks seda tegema lihtsalt sellepärast, et paarkümend eurot saada, siis ma isegi ei oskaks selle toote kohta midagi sellist öelda, mis paneks teisi seda proovima.

Kui aga keegi pakuks mulle näiteks koostööd promoda meeste vabaaja riideid, siis ma oleks ilmselt kohe nõus.. Mul on enamus t-särke Urmeti kapist pärit, samalugu on tema pusade ja vabaaja pükstega. Lihtsalt meeldivad ja on palju mugavamad kui naiste omad.
Siis veel meeste lõhnad... Mul on nendega ka mingi kiiks. Enamus meeste lõhnad on palju kannatatavamad ja paremad kui naiste omad.

Küll ma suudaks siis midagi põnevat nende promomiseks välja mõelda ja ma arvan, et siis läheks ka see promomine nö õigesse kohta.






Nüüd hakkangi ma vaikselt jõudma selle abi vajamise värgi juurde.
Pm võib öelda, et tegemist on koostööpakkumisega mis mulle vägaa, vääga huvi pakuks.
Nimelt otsustasin kandideerida Miss palette 2019 valimistele.
Te ju teate, et ma juba pikemat aega vaevan oma pead sellega, mida ma edasi tahaksin teha või lihtsalt tahaks teha midagi mis on huvitav ja teistmoodi.
Minuarvates see pakkumine on nii huvitav kui ka teistmoodi.
Kui nüüd mõni mõtleb, et ma just kirjutasin, et ma ei ole nõus ei shampoone ega muud taolist promoma aga nüüd nii väga tahan nendega koostööd teha siis see asi on ikkagi natuke teistsugune. Nimelt teevad siis ikkagi nemad ise endale reklaami, nagu nad ka praegu teevad aga siis lihtsalt minu näoga 😁
Välja valitakse 5 parimat.
Aga selleks, et viie parima hulka saada on vaja:
a) jääda züriile silma, sest just nemad valivad välja 3 oma lemmikut
või
b) saada nii palju hääli, et olla hääletajate kahe lemmikuma seas

Ja noh, nagu te ilmselt juba aru saite siis teie olete minu potensiaalsed hääletajad 😃
ja ma väga loodan, et siin on teie kaasatus naaatuke suurem kui siis kui ma teid kommenteerima olen kutsunud.
Esimesel kahel neiul on alla 500 hääle ehk siis kui teist kasvõi iga KOLMAS annaks oma hääle, oleksin ma hääletajate lemmik ja saaksin kindlasti 5 parima hulka.
Aga palun ära eelda, et sa võid ju vabalt olla see esimene või teine ja noh, küll see kolmas oma hääle ikka ära annab, tee seda ikka ise ka!

Kliki siia →  https://www.misspalette2019.eu/ee
Otsi üles see pilt →
Ja anna oma hääl minu poolt 🙏

Ja siis ma päriselt ka laavin sind täiega, sest sa olen nii armas ja viitsid lisaks mu loba lugemisele veel mõned sekundid oma elust minu heaks kulutada 😜😍

Lõpetuseks, jah, ma kirjutasin seda postitust 1,5h, sest kell on juba 12.25 🙊


pühapäev, 23. juuni 2019

Jaanid

Juuni alguses arvasin, et see aasta jäävad jaanid meil täitsa vahele. Polnud mitte ühtegi plaani/mõtet kuhu minna või mida teha.

Tegelikult läks aga veidi teistmoodi.
Juba 15.juunil toimus Taebla jaanituli, kus me kohal olime. Hoolimata sellest, et ma läksin sinna otse töölt ja järgmine lõuna pidin ka juba uuesti tööl olema. 
Sõime, jõime, grillisime, tantsisime ja koju jõudsime alles varahommikul. 
No niii paha oli.. 
Siis olin ma täiesti kindel, et minu jaanid on nüüd küll peetud.
Aga kuna mul oli üle niii pika aja see nädalavahetus vaba siis mõtlesime eile hommikul, et võiks ikkagi veel midagi teha või kuskile minna. 
Nii otsustasimegi minna telkima. Mina, Lizzu, Urmet, tema vend ja klassivend oma pruudiga.
Kohaks valisime Tänavjärve.
Väga ilus loodus ja mõnusad grillimiskohad, lõkkeplatside ja laudadega.
Telkida oli ka üle pika aja tore, kui need pisikesed värdjad putukad (kihulased?) välja arvata. Ma olin juba õhtul niii ära söödud, et muudkui kratsisin ennast. Telki said nad ka kuskilt vahelt sisse ja nii ma rohkem tapsin neid, kratsisin ennast ja valvasin Lizzut, kui magasin.
Enne telkima minekut.
Lizzu arvates on need ta
kõige paremad ''sääsepüksid''
Aga ikkagi oli meil väääga mõnus õhtu 😊Enne koju jõudmist käisime veel ka burxi söömas ja nüüdseks oleme jõudnud ennast juba ka ilusti välja magada.
Urmet läks detektoriga kuskile otsima ja mina kirjutan siin seda postitust, sest und meil kummalgi ju enam pole.

Aga teile kõigile ilusat jaanide jätku!

Proovisin siia lisada ka kaks pisikest videot aga mul pole aimu ka kas need siin toimivad, või kui toimivad, siis mis nende kvaliteedist järgi jääb 😃





kolmapäev, 19. juuni 2019

9 kuud esimesest jõusaali trennist - mõõdud, kaal, keha

Avastasin eile õhtul, et mul sai just 17.juunil  üheksa kuud esimesest jõusaali trennist.
Täna hommikul hakkasin ennast siis ilusti üle mõõtma, olin täiesti kindel, et enamus mõõdud on väiksemad kui eelmine kord aga ei.. ei olnud..
Panen siia siis nii täna hommikused kui ka algsed mõõdud.

Algsed:

Käsivarre ümbermõõt 27cm
Rinnaümbermõõt 92cm
Taljeümbermõõt 75cm
Kõhuümbermõõt (mõõdetud naba kõrguselt) 80cm
Puusaümbermõõt 92,5cm
Reie ümbermõõt (mõõdetud kõige laiemast kohast :D) 53cm
Sääre ümbermõõt 32cm


Täna hommikused: 

Käsivarre ümbermõõt 26,5cm
Rinnaümbermõõt 84cm
Taljeümbermõõt  66cm
Kõhuümbermõõt 75cm
Puusaümbermõõt 88cm
Kann 94cm
Reie ümbermõõt 55cm
Jalg, kohe põlve ülevalt 42cm
Sääre ümbermõõt 33,5cm


Ma ei tea kuidas mul need mõõdud sellised on aga noh, täpselt sellised need hetkel on.  Peale mõõtude võtmist mõtlesin, et no kui kõhuümbermõõt on läinud suuremaks kui eelmine kord aga näeb parem välja siis järelikult peab kaal vähem näitama kui varem. Kõlaks loogiliselt onju?

Aga ei ole see kaalunumber mul ka midagi muutunud.
Täna hommikune kaal 59.1kg. septembri trenni tegema hakates oli see 57kg ja ülejäänud aeg jäi sinna 60kg alla.
Ausalt ma ka ei saa aru kuidas on võimalik, et rohkem kaaludes on näiteks kõhuümbermõõt väiksem. Kuidas, ei tea 🤷‍♀️
Ja nüüd siis keha... ⬇️⬇️⬇️ esimesed pildid tehtud sügisel, teised lähiajal.
Mina olen täiega rahul. Eriti veel arvestades seda, et ma ei ole oma toitumist absoluutselt jälginud. Tahvel šokolaadi või kaks paki Lizzu kummikomme pole mingi probleem õhtul ära süüa. Niiet sellessuhtes pole ka midagi muutunud, ma teen endiselt trenni selleks, et  saaksin süüa rohkem/ just seda mille järgi mul isu on ja ma ei peaks muretsema, et ma võtan iga šokolaadi ampsuga juurde.


 Enam ei pea ilusa pildi saamiseks
hinge kinni hoidma vmt tegema 😂


Selle segase jutu võtaks ma kokku sellega, et ärge kaaluge ennast iga hommik, pole mõtet. Ärge mõõtke ennast iga nädal, samuti pole mõtet. Vaadake iga hommik peeglisse, ja kui te näete seal seda, mis teile meeldib, siis polegi ju vahet, mis näitab kaal või mis on su kõhu ümbermõõt.
Kui sulle aga ei meeldi see mis sa seal näed, siis hakka tegutsema selle nimel, et see sulle rohkem meeldima hakkaks. 😉


kolmapäev, 12. juuni 2019

Kaitsevägi või..? Jah, on veel võimalusi

See ei lähe nüüd küll üldse kokku nende teemadega, millest ma tavaliselt kirjutan aga kuna see on meil kodus hetkel aktuaalne teema siis mõtlesin, et räägin sellest ka siin veidi.
Seda enam, et ma tean, et siin blogis käib igas vanuses rahvast, noored/vanad, mehed/naised.
Äkki on meie leitud lahendus ka kellelegi teiselele sobiv.

Mina olen suhtunud kaitseväkke alati väga hästi ja kui ma poleks nii noorelt last saanud, siis suure tõenäosusega oleksin ka ise sinna läinud.

Urmeti arvamus kaitseväest ja sõjast on aga selline:

  1. Kaitsevägi on mõttetu ajaraiskamine ja tema sinna kohe kindlasti ei lähe. 
  2. See on tasuta lollimängimine.
  3. Tal on juba pere, töö ja kodu, niiet ta ei saa ju lihtsalt 11.kuuks ära minna. 
  4. Ja mis sellest üldse kasu on? Iga vähegi mõistust kasutav inimene saab aru, et vahet pole, kes Eestit ründab, me oleme nii väike riik ja meil pole nkn mitte midagi teha. 
  5. Meile kõigile räägitakse ju väiksest peale, et vägivallaga ei lahendata asju, et siis miks peaks keegi üldse minema poliitika pärast ennast või teisi sõtta tapma? Polegi mõistlik onju?
  6. Lisaks sellele sai Eesti vabaks ju hoopis lauldes 😅
Niiet kaitsevägi ja sõda, ei, ei, ei.

Esimesed kolm arstlikukomisjoni kutset lasi ta lihtsalt üle aga kuna ma käisin talle sellega koguaeg närvidele siis lõpuks oligi ta nõus sinna arstlikusse minemisega. Ütlen juba ette ära, et see oli väga loll otsuss sest kui ta juba sinna oma näo ära näitas, siis hakkasid sealt asjad edasi minema.

Vahele ütlen, et kui sa peaksid olema samas olukorras (kaitsevägi ootab aga sa ikka mitte kuidagi ei taha sinna minna) siis vasta igale arstlikukomisjoni kutsele mõistlikult ja ka nii on võimalik aastaid arstlikukomisjoni ja kaitseväge edasi lükata. Me kahjuks ei teadnud seda siis veel.
Alguses me lootsime, et ta saab tervisega sealt ära. Tal on väga kõrge vereröhk, mida arstid ei oska kuidagi seletada ja ühedki rohud ka ei aita. Aganoh, ilmselgelt liiga palju lootsime.
Talle öeldi selle peale, et ah, mis seal ikka, veel ei ole see vererõhk su neerudega ju midagi teinud ja kui kodus saad oma asjadega hakkama, pole probleemi ja lähed jaanuarist väkke.
Okei.. no mis seal ikka, Urmet lasi tuimalt üle.
Ma ei ütlend midagi, eks ise teab mis teeb.
Märtsis kutsuti ta Tallinnasse ja sai esimese trahvi mis oli umbed 350euri (muide miinimum) ja järgmise kaitseväkke mineku aja juuli alguseks. Enam ei mingit arstliku ega muud taolist.
Mõtlesime, et täiesti pekkis, nii ei saa ju, et ta järgnevad 10aastat lihtsalt maksabki riigile koguaeg neid trahve.
Jah aga kaitseväkke ta ka nõus minema ei ole.

Ja siis kuulsime me asendusteenistusest.
Asi mida mitte keegi talle mitte kuskil ei pakkunud, ei arstlikus, ega ka Tallinnas, kuigi ta ütles mõlemas kohas, et ta lihtsalt ei ole nõus kaitseväkke minema.
Mis see asendusteenistus siis endast üldse kujutab?
Asendusteenistus on usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväe asemel riigiasutuses töötamine.
Politsei-ja Piirivalve amet kahjuks ei ole nõus kedagi vastu võtma, päästeametiga olid siin kandis samad lood agaa... Näiteks Haapsalu taastusravi võttis väga hea meelega Urmeti kohe vastu ja muide lisaks sellele, et ta saab seal teistele kasulik olla ja kindlasti õpib ka enda jaoks palju uut, saab ta seal ka PALKA mida kaitseväes ei saa.
Lisaks saab ta olla KODUS, sest asendusteenistust määratakse sind täitma ainult enda kodule lähimasse linna. Asendusteenistus kestab sama kaua kui kaitsevägi.
Minuarvates on asendusteenistus veel ka sellepärast mõistlik, et enamus noori peavad kaitseväkke minema peale gümnaasiumi ja kui nad saavad katsetada selle asemel, haigla või päästjate tööd, siis esiteks tuleb töökogemus, teiseks, kui neile peaks see meeldima siis suure tõenäosusega valivad nad ka sellest lähtudes endale tulevikuks eriala/töökoha.
Kuidas sinna siis saada, kui sellest kuskil ei räägita? 
Urmet esitas avalduse läbi Eesti.ee portaali (seal on selleks olemas vastavad blanketid) ja vastuse sai juba järgmine päev. Edasi suhtlesid nad meilitsi ja korra pidi käima ka tallinnas.
Niiet kui sul on tuttavaid, kes peaksid kaitseväkke minema aga üldse ei taha, siis võid nendega seda postitust jagada ja neid samuti sellisest võimalusest nagu asendusteenistus teavitada.

pühapäev, 9. juuni 2019

Käisime Hiiumaal

Mõtlesime päris kaua, kuhu minna ja mida teha aga mitte midagi erilist ei tulnud pähe.
Kuni jõudsime selleni, et võiks mõnele saarele minna. Urmeti empsiga seda arutades pakkuski ta välja, et võiksime siis nende sugulaste juures Hiiumaal ära käia. Nii me siis läksimegi.
Lizzu jaoks oli muidugi selle kahe päeva jooksul kõige põnevam laevaga sõitmine, muust ta väga ei hoolind. Kuna ilmaga vedas meil eriti hästi, siis otsisime pm kohe kui kohale jõudsime ujumiseks sobivat kohta. Ja teate, sellega polnud üldse nii lihtne kui võiks arvata. Koerte tõttu ei tahtnud me suurematesse randatesse minna. Valisime siis ühe lähima ''järve'' mida google maps näitas välja ja läksimegi seda otsima - see oli juba kinni kasvanud. Lõpuks küsisime luba ja käisime kellegi erasadama juures ujumas ja vesi oli ikka kuradi külm. Sellega mis siin karjääris on, ei anna võrreldagi.





Õhtu veetsime grillides, saunas käies ja niisama istudes. Kuskil üheteist aegu mõtlesime, et kui me juba seal oleme, siis äkki läheks vaataks ka mõne kohaliku koha üle. Leidsimegi ühe mis lahti oli - Luige baar? Väga jama... Inimesi polnud ja kuskil ühest liikusime me juba tagasi Urmeti sugulaste juurde.
Hommikul arutasime läbi, kuhu me seal üldse minna võiks ja nii me sõitsimegi Hiiumaale ringi peale.
Käisime ära Kõpu tuletornis - ausalt kõige õudsam koht kus ma käinud olen. Need trepid mis sinna ülesse läksid olid märjad, kõverad, keerdus ja kohati väga kitsad ja pimedad. Aga vaade oli muidugi ilus.

 



       

Peale seda käisime Luidja rannas ujumas ja auguga kive otsima - pidid rahaõnne tooma 😃 ja Lizzu korjas endale ''veeliblikaid''. Vesi oli jälle muidugi väga külm aga päike oli nii soe, et ennast paar korda märjaks teha oli okei. 

Veel käisime me ära nii Hiiumaa Eiffeli tornis kui ka Ristimäel. Eiffeli torn meeldis mulle eriti. Palju mõnusam oli sinna otsa ronida kui Kõpu tuletorni. Urmet ja tal Emps aga ei julgend Eiffeli torni otsa ronida, sest see ei tundund neile just kõige kindlama ehitisena. 

Ristimäele jätsime ka enda tehtud ristid Rannarootslaste mälestuseks, vnoh, tegelt see pidi abieluõnne ka tooma, niiet, igaksjuhuks ikkagi tasus need sinna jätta. Mine tea neid Hiiumaa müüte 😃



 
Enne praami peale tulekut käisime läbi veel ka Mamma Mia pizzast - väga maitsvad pitsad ja armas teenindus, isegi koertele pakuti juua. :) 

Aga nüüd ma peangi ennast kiiresti tööle sättima, see piltide sättimine võtab mul alati niii kaua aega :D

teisipäev, 4. juuni 2019

Rahulolematu..

Vedelen juba umbes tunnike õues päikese käes ja mõtlen, ja mõtlen ja mõtlen veel ja ikka ma kuskile oma mõtlemisega ei jõua.
Me käisime eile surnuaias. Gerda korrastas oma vanemate hauda ja mina jalutasin seal niisama ringi, lugesin nimetahvleid ja vaatasin numbreid...
Ja teate mis ma avastasin??
Öelgu need statistikad mis tahes aga üle ühe haua oli inimese vanus jäänud sinna 50 aasta ringi,  mõned natuke vanemad, mõned nooremad..
Ja siis?
Agaaa.. see tähendab ju seda, et mul on ka väga suure tõenäosusega juba peaaegu pool oma elust läbi ja ma pole veel mitte midagi enda jaoks erilist korda saata suutnud.
Või..
Kas ma peaksingi midagi ERILIST korda saatma?
Mida ma üldse oma elu jooksul teha tahaksin?
Kuhu jõuda?
Kus käia?
mhhh.. ma ei tea..
Kindel on see, et ma kohekindlasti ei taha 20 aasta pärast täpselt sama avastust teha.

Ma olen ise ka siia mitmeid kordi kirjutanud, kuidas mul on koguaeg nii kiiiire, nii palju teha vms..
Tegelikult ei ole ju.. Mul on aega rohkem kui küll.. Ma teengi ju ainult neid asju mida ma vajalikuks pean. Leiangi aega ainult nendele ajadele ja nendele inimestele kes/mis on minu jaoks päriselt olulised. Jaa üleüldse olen ma juba mingi kaks aastat lähtunud iga asja tegemisel ainult enda arvamusest ja heaolust, kui ma leian, et see asi on tegemist väärt (vahet siis pole millest jutt käib), siis mul pole absoluutselt vahet mida teised sellest asjast arvavad või kuidas see võib teiste arvamust minust mõjutada - ma lihtsalt teen selle asja ära.

Kui nüüd kõigele sellele teise nurga alt vaadata, siis samas ongi mul ju kõik paigas ja mul on ka kõik vajalik olemas.
Terve ja tubli laps, meil on oma kodu, mul on hea mees/Lizzul hea isa ja lisaks kõigele on mul nüüd ka hea palgaga töö..

Aga ikkagi on nagu midagi puudu, ikkagi tahaksin ma midagi veel.. Mida?
Ma täpselt ei tea aga ma arvan, et ma tahaks leida seda miskit, millega ma päriselt igapäevaselt tegeleda tahaksin. Mida tehes ma tunneks, et vot see ongi see miski tänu millele ma igal hommikul rõõmsalt ennast püsti ajan ja iga õhtu voodisse vajudes tunneksin, et vot see päev oli täiega korda läinud.
Aga mul ei ole aimu ka mis see miski olla võiks.

Kas te olete rahul sellega mida te teete? Kuidas te jõudsite selleni? Mis see miski on? Kas see on teie igapäevane töö või pigem hobi?
Ja kui te selle virina juba lõpuni lugesite siis paluuuun teid, vastake ka.


neljapäev, 30. mai 2019

Tegelen igasugu lollustega

Noh, nagu mina ikka...
Kohe kui kuskile minna või midagi teha ei ole hakkab mul nii igav, et no kohe on vaja mingi uus jaburdus välja mõelda, millega tegelema hakata.
Ühe postituse lõpus ma ka mainisin, et ma õppisin Lizzu soovil hundiratta tegemise ära ja nüüd..
Harjutan ma kätel seismist/kõndimist, spagaati - millega saab Lizzu juba peaaegu maha aga minul on eriti halvad lood 😅, turnin torudel ja üritan mõelda välja skeemi kuidas maast frontflip ehk õigetpidi salto ära teha. Netis olevatest videotest kahjuks ei ole eriti abi, sest nad näitavad küll etapi kaupa erinevaid asju aga siis ikkagi teevad oma asja ära ja kui ise järgi proovid täpselt samamoodi.. siis no ei tule lihtsalt 😃
Kindlasti on asi selles ka, et kunagi batuudil saltosid tehes, tookord tagurpidi, lõin endale põlvega nii näkku, et ninast jooksis vääga korralikult verd ja pidama ka ei jäänud. Peale seda enam ei julgend teha ja nüüd siis proovides on endiselt väike hirm sees.
Tegelikult ma otsisin mingiaeg ka Haapsalu ja Läänemaa grupist kedagi kes oskaks mind aidata aga nagu välja tuli siis Haapsalus on kaks umbes 15-16aastast poissi kes midagi teha oskavad, üks rohkem batuutidel ja teine maast aga see kes maast oskab lasi mu üle. Sellessuhtes, et leppisime kokkusaamise kokku aga ta ei ilmund kohale ja ignos kirju. Ehk siis ei jäägi mul muud üle kui ma pean ikkagi ise pusima.
Mingiaeg kindlasti kirjutan talle uuesti ja äkki ta midagi ikka tahab mulle näidata. 😃

Aa ja miks ma arvan. et mul neid asju üldse kuidagigi vaja peaks olema või, et nagu milleks?

Tõstsin Lizzu samamoodi rippu :D
Ma täpselt ei teagi aga need on lahedad ju? või ei? Lizzu küll arvab, et ta emme on superkangelane ja kui juba siis no ''õhukukerpalli'' ja ''paspagaati'' peab ju üks korralik superkangelane ikkagi oskama.

Tegelikult ma olen nüüd selle harjutamisega (üritan igal vabal päeval natuke) aru saanud, et see on mulle endale ka ikka kasulik. Nimelt arendab see turnimine ja kätelseismine hoopis teisi lihaseid (või teistmoodi) kui näiteks jõusaali treeningud.
Näiteks on ju ilmselge, et ma treenin ka jõusaalis triitsu. Triitsu trenn on koos tissitrenniga ja triitsule teen ma siis vähemalt kolm erinevat harjutust. Eile ma harjutasin kätelseismist äkki mingi 40min ja sellest on mul täna käed ikka naatukenee valusad aga hoopis teistmoodi kui jõusaali trennidest jäävad.
Sama lugu on ka õla ja mingisuguste külje või kerelihastega - need annavad ka tunda aga hoopis teistmoodi kui tavaliselt.
Kindlasti arendab see turnimine ka vastupidavust ja painduvust kuigi seda ma ka veel ei tea mille jaoks mul neid vaja läheb aga liikumine on ju igaljuhul hea 😃
Igaksjuhuks mainin siia lõppu ka selle ära, et jõusaal ei kao muidugi kuhugi ja sinna ma jõuan endiselt vähemalt 3x nädalas.


teisipäev, 28. mai 2019

Jah, ma läksin Hessi tööle

Ma olen nüüd umbes kuukese blogist suhteliselt eemal olnud, sest ma ei suutnud ära otsustada millest ja kuidas ma kirjutama peaksin ja üleüldsegi ei olnud ma mitte milleski kindel.
Nüüd on kõik asjad ilusti paika loksunud ja nüüd hakkan ma jälle aktiivsemalt postitama.
Aga alustan siis kuskilt.
Need kes eelnevaid postitusi lugenud on teavad, et ma otsisin omale tööd. Suhtlesin kokku äkki mingi seitsme töökohaga ja enamus neist välistasin kohe. Lõpuks jäid valikusse Villa-restoran Soffa või Hesburger ja ma valisin Hessi.
Kõik kellele ma oma tööle minekust rääkinud olen on imestunud ja küsivad, et tegelt ka v? Päriselt ka läksid Hessi tööle v? Jap..
Ma läksin tööle siiski sellepärast, et mul oleks vaja teenida, mitte niisama enda ajaviiteks.
Nende teiste töökohtadega suhtlusest (peaaegu kõik olid klenditeenindaja tööpakkumised) tuli välja, et tööd on nii palju, et jooksed ennast lolliks, väga raske jne ja palk? 4 eurot tunnis.
No sorry aga ma ei suudaks ennast miinimum palgaga tööle motiveerida, eriti veel suvel.
Ja siis ma mõtlesingi, et kui hull see Hessi töö siis ikka olla saab, kõik kohad ju väitsid, et suvel on hullumaja, niiet ma vähemalt proovin, sest kui nemad mulle ja mina neile sobin, siis saan ma vähemlt normaalselt palka selle orjamise eest.
Ja teate mis, mitte midagi sellist ei ole nagu ma alguses ettekujutasin. Ma arvasin, et köögis kõik ujub rasvast ja on must ja räpane aga reaalsus on see, et kõik pinnad peavad koguaeg läikima. Koristamine võtab igapäev kindlasti tunnikese tööajast aga mul ei ole selle vastu ka midagi, sest mulle meeldibki tööd nii teha, et kõik on puhas ja korras.
Reeglid on seal muidugi pääris karmid. Näiteks peab telefon tööajal kapis olema, ei tohi ehteid (sõrmused, kõrvarõngad) ega ka meiki kanda jne.
Töö on graafikuga aga ka sellega on kõik okei, sest kui vahetus hakkab lõunast, siis jõuangi ma Lizzu ilusti aeda viia, oma trenn ära teha, kiire lõuna ja ongi täpselt õige aeg tööle minemiseks.
Niiet jamh, ma läksin Hessi tööle ja ma olen rahul 😁

kolmapäev, 15. mai 2019

Puugid ja vaktsineerimine

Neid on praegu lihtsalt niiii palju. Mirrult saab peale igat jalutuskäiku mõned. Me ise ka avastame ikka igapäev mõne enda pealt jalutamast. 
Miks ma nendest väikestest vastikutest elukatest siia üldse kirjutan? 
Sellepärast, et mul't  on juba mingi kümme korda kindlasti küsitud, et kas me oleme ikka vaktsineeritud? Aga ei, ei ole. 
Miks? Sest ma ei pea seda vajalikuks. 
Miks? Sest...
Puukborrelioosi vastu pole ju võimalik vaktsineerida. Muidu seda võiks isegi teha.
Ja puukentsefaliidi vastu pole minu arvates mõtet vaktsineerida. 
Ma olen 101% kindel, et ma ise olen selle juba kunagi ära põdenud, sest meil oli reaalselt väiksena suviti igapäev mõni puuk kes oli juba ''sisse läinud''. Ehk siis mul on olnud sadu, sadu puuke ja no ma oletan, et mõni neist ikka oli nakatunud. Võinoh ma vähemalt loodan, et oli. 😃

Ja Lizzu? 
Esiteks kui suur on tõenäosus, et haige puuk leiab Lizzu üles? 
Suhteliselt väike aga ikkagi võimalik.
Teiseks, selleks, et Lizzu nakatuks peab jõudma see puuk olema tal tunde kinni. Aga see on juba peaaegu, et võimatu, sest ma kontrollin ta igaõhtu enne magama minemist korralikult üle.. 
Aga noh, pm võb ju juhtuda, et puuk ikkagi jõuab tal mingi valemiga nii kaua kinni olla, et ta nakatub. 
Jah, aga enamus nakatanutest põevad entsefaliidi läbi vähema kui nädalaga ja lapsed pidid seda põdema palju kergemalt kui täiskasvanud. 

Ja vaktsineerimise lehelt võib lugeda järgneva lause: 

Kolmandikul nakatunutest võib viirus tungida ajju ja põhjustada meningiiti (ajukelmepõletik) või meningoentsefaliiti (aju ja ajukelmete põletik). Haigus ägeneb, tekib kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne. Enamus haigetest paraneb, kuid jääda võivad tüsistused, nt tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, jäsemete halvatused, peavalu, keskendumis- ja mäluhäired jm. Haigus võib lõppeda ka surmaga.

Jah, lõpp on päris kole aga tegelikult ma arvan, et see kolmandikul nakatanutest VÕIB tekkida.... ja VÕIVAD jääda tüsistused, mitte ei jää.. ei ole piisav põhjus lasta last vaktsineerida, sest minuarust on see tõenäosus tõesti nii väike, et suurema tõenäosusega võib saada surma liikluses või ükskõik kuidas muud moodi aga läbi puugihammustuse.. Vaevalt küll.. 

Mis te sellest puukentsefaliidi vastu vaktsineerimisest arvate, peate vajalikuks? 
Olete vaktsineeritud? 

teisipäev, 14. mai 2019

Trennist

Nendega on kõik suuper hästi. Kava pole vahepeal otseselt muutunud aga kuna me teeme nüüd treeneriga jalga üle nädala koos, siis temaga me kavast kinni ei pea. Näiteks eile tegimegi koos jalatrenni ja kümnest harjutusest 5 olid kannile, niiet teeme nii nagu tema parasjagu vajalikumaks peab. Treeneriga koos teemegi enamasti erinevaid asju, et oleks põnevam ja noh... raskem ka.
Ma pole viimase kuu jooksul kindlasti ühtegi trenni vahele jätnud, vb juba isegi kahe kuu jooksul.
Mõõdud mõõtsin ka täna ära aga kuna need on kahe kuu taguse ajaga pigem kõik cm või kahe võrra suuremaks muutund siis ma ei hakka neid siia kirja panema 😃 kusjuures kaal on endiselt sama - veidi alla 60kg. Niiet tegelikult peaks ma ennast ka toitumisega kätte võtma aga no lihtsalt ei viitsi.




Ma ei mäleta kas ma sellest lõuatõmbamisest olen kirjutanud v ei aga siis kui ma jaanuaris hakkasin proovima, siis ma ei jõudnud ikka mitte üldsegi. Kuu aega harjutasin ja siis tuli esimene lõuatõmme ära. Praegu jõuan mingi 3 tükki teha, kui lihased pole valusad 😃 aga no enamasti need ikkagi on valusad ja siis on nendega suht keeruline. 
Lisaks mõtlesime me üks õhtu Lizzuga, et me peaks ikka hundiratast ja saltosid ka oskma. Hundirattaga on kergem, selle saime me pm ühe õhtuga selgeks aga saltodega on vähe keerulisem, kuna ma olen omale kunagi niiii haiget saltoga teinud, et enam lihtsalt ei julge. Aga noh, Lizzu arvab et neid peaks ka ikka oskama, niiet mul ei jää muud üle kui need ka lähiajal jälle selgeks õppida. Kui keegi oskab õpetada või nõu anda siis.. Sa tead et ma ootan su kirja 😉



kolmapäev, 8. mai 2019

Lizzu sai 4! ja kõige margim asi mis mul kunagi juhtunud on

Sünnipäeva me otseselt ei pidanudki, sest lasteaias polnud ta nii pikalt käinud ja teisi tema vanuseid ka ei olnud väga kutsuda. Nii istusimegi õigel päeval lihtsalt Gerda juures, sõime kooki ja Lizzu sai endale ka mõned kingitused ja nädalavahetusel läksime Skyparki nagu ta soovis.
Tahtis eriti suurt batuudikeskust - sai. 
Olime seal üle kahe tunni ja väga tore oli. Rahvast oli meeletult palju.





Ja kui nüüd rääkida sellest kui tore oli siis ma ei saa rääkimata jätta ka kõige piinlikumast asjast mis mul kunagi juhtunud on... Vnoh, vaata pilti ↓


Jap... Kuidas see mul õnnestus? No tegelt ma süüdistaks selles Urmeti venda Roometit.
Me ronisime Lizzuga kaasa suurde ''mängumajja'' ilmselt teate küll mida ma mõtlen. Need suured võrgust ja pehmendustega kaetud torudest ronimis ''puurid'' kus on igasugu takistused ja asjad sees.
No me siis ronisime seal kuni me sattusime sellisesse kohta kus oli vääga kõrge liumägi ja mõtlesime et me laseme sealt ka siis alla janoh ma ei jõudnud veel istudagi, olin küljega ja küsisin, et kas Gerda laseb ka alla, kui Roomet lükkas mu nii alla, et mai teagi kas ma jäin kuskile kinni vms aga no katki need püksid läksid. Mul pole elusees nii mark olnud aga õnneks oli mul seljas Urmeti pusa mida andis alla venitada ja siis see natukene ikka kattis ja nii ma siis lasin pm palja persega mööda kaubanduskeskust ringi ja otsisin mõnda riiete poodi. Õnneks leidsin suht kähku omale okeid püksid ja läksin tagasi. Liugu ma enam muidugi laskma ei läinud.



kolmapäev, 24. aprill 2019

Koguaeg on kiire

Vahepeal olid siin pikad pühad, mille ma enamjaolt maha magasin, sest olin nii neljapäeva kui ka laupäeva öösel tööl. Pühapäeval käisime Lihula lähedal matkaradadel mune otsimas.
Lizzule rääkisime sellise loo, et kuna nüüd on siia nii palju lapsi aastaga juurde tekkind, siis jänku ei saanud enam siia maja ümber neid mune peita, sest muidu leiavad teised lapsed ju kõik ülesse. Jänku saatis meile ''sõnumi'' kuhu ta Lizzu munad peitnud oli ja see juhataski meid Penijõe Makaradadele. 
Siis me soovitasime Lizzul hoolikamalt maad jälgida ja ise peitsime või viskasime samal ajal šokolaadimunad  kuskile lähedusse ja ütlesime, et jänku sõnumis on kirjas, et siin samas kuskil peab mõni muna olema. See toimis eriti hästi tänu sellele, et me olime just paar päeva varem käinud Haapsalus mingit südame kuu raames tehtud orienteerumist läbimas ja seal tuli ka läbi telefoni punkte läbida ja küsimustele vastata. 



Lisaks sai Lizzul eile ilusti joostud Ridala jüriööjooks (4,9km). Jooksis ilusti terve tee. Kahjuks oli esimene vanusegrupp 0-8a, minu arvaes liiga suur vahemik aga noh, mis seal ikka vahet on.
Lizzu sai meie poolt auhinnaks uued jooksutossud - ta on kindlalt arvamusel, et just tossud teevadki ta jalad kiireks ja uued tossud peaksid seda muidugi veel eriti tegema. 
Ja omal valikul mänguasja, valis selle suurte silmadega poni, ilmselt teate küll mis mänguasja ma mõtlen 😃
Kahjuks ise ma osaleda ei saanud aga Gerda ergutas Lizzut ja jooksis temaga koos.

Lisan siia nüüd hiljem ka Lizzu aja ja selleks oli 34.44.00 Ja ta sai isegi ajalehte, sest kõigile tundus uskumatu, et kolme aastane niimoodi jooksis.



Lisaks klubis töötamisele käin ma nüüd ka graafikuga tööl. Viimased kaks päeva on näinud välja täpselt sellised: Ärkan enne kaheksat, viin Lizzu kümneks lasteaeda, ise lähen trenni, peale trenni kiire lõuna, siis tööle ja koju olen jõudnud alles 23 aegu ja siis olen käind kiirelt pesus ja lihtsalt magama vajunud. 
Täna saan õnneks natuke kergemini, sest Gerda on nõus Lizzut vaatama ja trenni ma ka täna ei jõua minna. Lähengi lihtsalt 13.00ks tööle . 

Trenniga läheb mul ka praegu väga hästi. Käin ilusti 3-4x nädalas jõusaalis +  igasugused jalutamised ja ringi kondamised. Lisaks leppisime treeneriga kokku, et teeme üle ühe nädala jalatrenni koos, sest siis ma lihtsalt pingutan palju rohkem.



Ahjaa, autokooli panin ma ka ennast kirja aga järgmine kursus alustab alles mai lõpust, niiet sellega on veel aega. 
Aga ma nüüd lähen söön midagi ja siis lähen õue lebosse.
Ja veel...
Kui sa oled huvitatud meie tegemistest aga näed, et ma ei jõua siia just eriti tihti midagi kirja panna, siis võiksid sa mu instale (sandrasumberg) pilgu peale visata, sest seal tegutsen ma igapäevaselt 😉

laupäev, 13. aprill 2019

Sander Õigus - ''Neljanda seina taga''

Ma pole tegelikult eriline teatris/kinos/kontsertitel käia. Isegi ''Tõde ja õigust'' ei viitsinud ma vaatama minna, sest noh, minu arvates ei ole mitte ükski film väärt kolme tundi paigal istumist.
Viimati käisin vist üldse midagi vaatamas põhikooli ajal, sest siis sai tundidest vähemalt ära- annab tunda onju?💁 😂

Nüüd eilsest õhtust ja standupist.
Nii, kui mulle feissis ette viskas, et Sander Õigus tuleb ka Haapsallu, siis ma juba teadsin, et ma olen seal 100% kindlalt kohal.
Urmet ja ta väike vend tulid ka. Väike ehk siis 13a aga ropendab nkn kordades rohkem kui ükskõik milline täiskasvanu, niiet jamh..
Saal oli peaaegu välja müüdud, mõned üksikud vabad kohad olid jäänud.

Soojendasid Daniel Veinbergs, Roger Andre ja Mikael Meema.
Kui varasemalt olid mu lemmikud Sander ja Mikael siis see mis Roger eile tegi - no see oli puhas kuld.
Teate ju küll seda kui keegi on rääkind mingi ulme hea nalja aga siis muutub kõik vaikseks ja oleks nagu aeg endal ka ära lõpetada aga no.. Mida normaalsem olla üritad, seda hullemini naerma hakkad..

Niiet nüüd ma tean, et see kutt teeb ka head nalja - varem ma lihtsalt ei olnud temast väga midagi kuulnud, välja arvatud muidugi see ''Tallinn-Tartu sõidujagamisgrupp'' 😃

Aga üldiselt oli see eilne standup megaa hea ja soovitan kõigil seda vaatama minna.
 2h mõnusat olemist ja kõhulihased saavad ka samal ajal treenitud.





reede, 12. aprill 2019

Naudime ilma ja viimaseid vabasid päevi


Jap..
Mina lähen järgmine nädal uuesti tööle ja Lizzu läheb tagasi lasteaeda.
Ja kuna ma tean, et ma suvel väga puhata ei saa, siis naudin ma praegu neid viimaseid päevi täiegaa..
Me oleme kõndind selle viimase nädala jooksul kümneid kilomeetreid, kusjuures Lizzu peab isegi paremini vastu kui ma oleksin osanud arvata. Näiteks käisime me Marimets rabas, rada oli natuke rohkem kui 9km pikk ja Lizzu kõndis/jooksis selle ilusti ilma vingumiseta ära.
Aa ja peale rabas käiku sai meil ka selle aasta esimene grill tehtud. Nagu ikka maitseb see esimene grill palju paremini kui suve lõpu poole. 😀
Lisaks oleme käinud viimastel päevadel väga, väga palju õues jalutamas.
Praegu on ka ideaalne aeg detektorismiga tegelemiseks, sest põllud on sügisel läbi küntud ja külvi pole veel tehtud. Otseloomulikult on kõik maaomanikega läbiräägitud jne.. Niiet sellega tegeleme me ka siin järjepidevalt. Isegi Lizzule meeldib põldudel käia, Mirrust ei tasu rääkidagi.
Jooksevad võidu ja otsivad rotte 😅
Aga näiteks ka eile õhtune jalutuskäik venis natuke pikemaks kui alguses mõtlesime, u 7km ja tee asemel läksime me hoopis üle põldude, et ikka huvitavam oleks.
Sellel jalutamisel ja käimisel on tegelikult ka väike point. Nimelt kahe nädala pärast toimub Ridala jüriöö jooks, mille pikkus on 4,9km ja ma tahaks, et ta jõuaks selle see aasta terves pikkuses ära joosta. Ilmselt jõuab ka. Isegi eelmine aasta jooksis ja kõndis ta vahelduva eduga terve raja lõpuni.
Siis motiveeris ta ennast lõpus saadava šokolaadiga, kohe näha, et emme tütar 😅

Ja kõik kes te siin lähedal elate, vedage siis ennast ka ikka ilusti 23.aprill toimuvale Ridala jüriööjooksule/matkale kohale, rohkem infot saab fbst, kus on tehtud selle kohta ka eraldi üritus.

Mis me siin siis veel peale põldude peal ringi kondamise teinud oleme?

Kuna ilm läks siin korraks natuke halvemaks siis eile käisime me Fra Mare Thalasso spaas ja kasutasime ära sünnipäevaks saadud 3 tunnised kinkekaardid. Lihtsalt lebotasime mullivannis, ujusime ja käisime saunades. Kusjuures ma ei teadnudki, et seal 6 erinevat sauna on. Me käisime muidugi kõik peale ühe nii läbi nagu peab. Ühe soome sauna jätsime vahelel, sest üks soome saun oli 60 kraadi ja teine 90 kraadi ja muidugi jätsime me siis selle 60 kraadise sauna vahele.

Üliiimõnus oli..

Isegi Lizzu käis korraks õuebsseinist läbi