laupäev, 1. detsember 2018

Matused - mõtted, tunded, austus

Käisime siis täna Urmeti Vanaema matustel.
Esimesed matused minujaoks.
Urmet oli paar korda ka varem matustega kokku puutunud.
Ma ei saa öelda, et ma oleksin nüüd ülemõistuse kurb aga otseloomulikult on kahju, et üks siiras ja heatahtlik inimene on meie seas vähem..
Kui ma Urmetilt küsisin, mis ta nüüd tunneb ja mõtleb (nad olid vanaemaga väga lähedased) siis ta ütles, et talle ei ole see vist ikka päris hästi kohale jõudnud..
Sest tunne on ikka veel selline, nagu Vanaema ootaks kodus neid külla ja nagu ta oleks ikka alati nende jaoks olemas aga enam ei ole ju..

Minule tekitas see kõik hoopis teistsuguseid mõtteid ja tundeid.
Muidugi ei olnud me ka nii lähedased..
Kui ma uksest sisse astusin ja seal Vanaema nägin, siis ma ?ehmatasin? või ma ei teagi, igatahes oli kohe kananahk peal ja ega parema meelega seal olla ei oleks tahtnud.
Aga no ilmselgelt ei olegi matused midagi meeleolukat ja kindlasti ei olegi need kellelegi meeldivad, niiet ilmselt mu reaktsioon ei olnud midagi erilist.
Kõnet kuulates tekkisid aga hoopis teistsugused tunded..
Külmavärinad jooksid ilma liialdamata kümneid kordi üle kogu keha.. Vanaema elulugu kuulates ja mõeldes kõigele sellele, millega tema oma pika elu jooksul kokku puutunud oli, tekkis sõnulseletamatu austus kõige selle suhtes, mida tema ja ka kõik teised tema vanused inimesed läbielanud on. Kuidas saadi hakkama kõigega mis elu ette tõi ja kuidas jõuti teha kõike mis teha vaja oli... Näiteks kuidas suutis Vanaema ema ilma igasugu toetuste ja kõige muu tänapäevasele omaseta hakkama saada üksinda 6 lapsega (laste isa hukkus sõjas, nagu juhtus seeaeg ilmselt enamikes peredes)?.. Kuidas??
Ilmselgelt pidi sellel perel olema kuradi suur elutahe ja kokkuhoidmine/üksteise toetamine kõiges..
Lisaks sellele austusele tundsin ma ka sellist tänutunnet ja ühtekuuluvustunnet, mida ma kunagi varem veel tundnud ei olnud. Ma isegi ei tea täpselt, miks mul sellised tunded tekkisid aga kui mõelda sellele, kui palju on meile kõigile meie vanaemad ainult oma olemasolu, lahkusega ja siirusega andnud, siis ma ei kujuta ettegi, mida muud ma ikka oleksingi saanud seal tunda.
Meenusid muidugi ka kõik need minu Vanaema räägitud lood ja see kuidas ma teda tunde ja tunde lapsena kuulata võisin..
Õnneks palus Urmeti ema mul ka matustest mõned pildid teha, õnneks, sellepärast, et nii sain igakord kui pisarad vägisi silma tulid, kaamera näo ette tõsta ja hetkeks millegile muule keskenduda.
Muidu ma vist oleks seal kõige hullemini nutta löristanud..

Otseloomulikult tuletas tänane päev meelde ka seda, et mitte keegi meist ei ela igavest!
Meelde ei tuletanud see mitte ainult seda, et me kunagi ära sureme vaid ka seda, et me mitte kunagi ei tea, kuna see juhtuda võib.. Äkki juba paari päeva, kuu, aasta või aastakümne pärast?
Igatahes, ette me seda ei tea ja ma usun, et mitte keegi meist, ei taha enne surma mõelda, et näe, tahtsin seal ära käia aga ei jõudnudki, tahtsin seda teha aga näe't seda ka ei jõudnud jne..
Ei taha ju?
Vähemalt mina küll ei taha.

Nüüd kui Urmet koju tuleb, siis ma panen ta oma unistusi kirja panema - kõike, mida ta vähegi teha tahaks, mitte et me nüüd surema hakkaks aga tark oleks ju iga elatud päev teha seda, mida tõesti teha tahaks või siis vähemalt iga päev oma unistustele sammuke lähemale liikuda!

Sellised segased mõtted ja tunded siis tänasest päevast, kell pole isegi veel üheksa aga tunne on selline, et võiks juba magama minna..




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar