neljapäev, 1. november 2018

Lapsel on vaja mängukaaslast - võtsime koera!

Miks me otsustasime endale koera võtta?
Sellega on selline lugu, et kuskil 2,5aastaselt hakkas Lizzu rääkima, et ta niii tahaks omale kutsut.. No milline väike tüdruk ei tahaks onju? Ilmselt kõik tahaks.. Niiet sellele me eriti tähelepanu ei pöörand, kuni jõudis kätte tema kolmas sünnipäev. Ainuke soov mis tal oli, oligi see, et ta tahab kutsut, käisime temaga loomaaias - jaa, kitsed on toredad ja ahvid ka aga millal ma kutsu saan? Jälle ma seletasin, et kutsuga on niinii palju tegemist, ja et tema on sellejaoks veel natuke väike.

Kuna mina talle kingitust teha ei osanud siis viisimegi ta mänguasja poodi, käisime ühe suure poe läbi ja laps ei olnud MITTE ÜHESTKI asjast vaimustuses.. Läksime siis teise mänguasja poodi, täpselt sama lugu, küll me pakkusime talle neid söövaid ja kakavaid "koeri", mängu kööki ja mida kõike veel - ta ei tahtnud mitte midagi! Enne kui teisest mänguasja poest ära hakkasime minema avastas ta leti kõrvalt vihmavarjud ja ütles, et seda oleks tal küll vaja...

Ja nii saigi mu laps endale sünnipäevaks VIHMAVARJU!

Peale seda läksime talle printsessi kleite otsima, sest ma tõesti ei osanud talle mitte midagi muud kingituseks osta.

Sõime õhtul kodus veel kooki jne aga õhtul kui tuttu hakkas minema siis ikka küsis, et kas ma ei saagi endale kutsut siis?

Lootsime, et see läheb üle aga no ei.. Käisime suvi läbi võõraid koeri paitamas, sest nii kui ta mõnd kora nägi, siis ta kohe küsis, et kas ta võib koerale pai teha ja muidugi kõik lubasid.

Suht varsti arvas ka Urmet, et võiksimegi endale siis koera võtta, sest lapsel polegi siin maal pm kedagi kellega mängida ja kellega õues joosta. Tõu valimine oli kerge, sest Urmetil on endal kodus 13aastane emane lühikarvaline taks ja 4aastane isane pikakarvaline taks. Minu ainuke tingimus oli see, et pikakarvalist koera ma ei taha, miks? Sest siin maal ei jõuaks siis kodu ära koristada, enamus ajast on õues sopane ja pikakarvalised toovad kõik selle sopa tuppa.. 

 
Niiet oligi selge, et lühikarvaline taks!

Aga kõik kutsikad, mis leidsime olid juba broneeritud..

Nii oli tegelikult ka Mirruga, helistasin tema omanikule ja küsisin beebide kohta infot ja kahjuks vastas ta, et viimane emane on veel alles agaa... õhtul tullakse ka talle järgi.

Mõtlesin, et heaküll, küll me ka varsti kutsu omale leiame ja siis samal õhtul saatis mulle sõnumi Mirru omanik ja ütles, et need kes Mirru ära olid broneerind, need siiski ei tule järgi talle ja kui me tahame, siis võime ta endale saada.. Kirjutasin siis kähku Urmetile ja nii me juba samal õhtul sõitsimegi Pärnust veel 30km edasi, et oma beebi koju tuua.


Ja te ei kujuta ette kui õnnelik Lizzu oli!


Ja igaksjuhuks mainin ära ka, et ei me ei võtnud kolme aastasele koera!
Meil on nüüd lihtsalt üks pereliige juures 😁

 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar