laupäev, 24. november 2018

Laps ja lähedase surm..

Täpsemalt siis lapsele lähedase inimese kaotamise seletamine. 
Millegi pärast on nii, et enamuses lastega peredes on kõik mis surma puudutab kuidagi tabu..
Aga nii mina, kui ka Urmeti perekond oleme arvamusel, et see on lihtsalt üks elu osa, millega tuleb leppida ja kui vaja siis inimestel lihtsalt minna lasta.

Miks sellisest teemast..? Sest..

Kahjuks lahkus täna meie seast Urmeti vanaema. Võibolla oli see isegi õnneks...
Sest me leiame, et surm on kindlasti parem lahendus kui masinate toel elus püsimine, mis tekistab lisaks kõigele muule ka julme valusid mille leevendamiseks peab jälle suurtes kogustes kangeid valuvaigisteid võtma... Urmeti ema ütles, et seda oli lihtsalt kohutav vaadata - kui näed, kuidas inimene piinleb, saab sinust aru, üritab sulle midagi selgeks teha aga isegi kui saad aru, siis aidata ikkagi mitte kuidagi ei saa... Aga see selleks..
Õnneks on nüüd vanaemal kõik korras!

Ja nüüd siis LAPSed JA SURMast rääkimine..

Lizzu kuulis meid rääkimas ja nii me pidimegi talle ka kohe seletama, et mis värk on. 
Kuna ta pole just kõige kergem laps ja on kursis nii hingede kui ka kummitustega (nimelt on meil siin korteris aeg-ajalt mingi naisterahvas, keda olen isegi paar korda näinud aga meid ta ei häiri - ei, ma EI OLE hull, võin sellest mõnes järgnevas postituses pikemalt kirjutada) siis ei oleks meil kohe kindlasti olnud kasu ainult mingist ingli jutust. 
Mõtlesime, et räägimegi siis nii, nagu asjad on, võinoh, kuidas me ise usume et asjad on..
Nii me siis rääkisimegi talle, et nüüd pole vanaema enam haige ja saab ilusti kummitusena kõigil külas käia, hüvasti jätta ja kui ta sellega ühelepoole saab, siis saab ta minna ilusti ära taevasse (?), kus vanaisa ootab teda juba ammu.
Kõlab ju loogiliselt ja mitte just kõige kurvemalt?

Kas teie olete oma lastega surmast rääkinud?
Kuidas?





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar