kolmapäev, 19. juuni 2019

9 kuud esimesest jõusaali trennist - mõõdud, kaal, keha

Avastasin eile õhtul, et mul sai just 17.juunil  üheksa kuud esimesest jõusaali trennist.
Täna hommikul hakkasin ennast siis ilusti üle mõõtma, olin täiesti kindel, et enamus mõõdud on väiksemad kui eelmine kord aga ei.. ei olnud..
Panen siia siis nii täna hommikused kui ka algsed mõõdud.

Algsed:

Käsivarre ümbermõõt 27cm
Rinnaümbermõõt 92cm
Taljeümbermõõt 75cm
Kõhuümbermõõt (mõõdetud naba kõrguselt) 80cm
Puusaümbermõõt 92,5cm
Reie ümbermõõt (mõõdetud kõige laiemast kohast :D) 53cm
Sääre ümbermõõt 32cm


Täna hommikused: 

Käsivarre ümbermõõt 26,5cm
Rinnaümbermõõt 84cm
Taljeümbermõõt  66cm
Kõhuümbermõõt 75cm
Puusaümbermõõt 88cm
Kann 94cm
Reie ümbermõõt 55cm
Jalg, kohe põlve ülevalt 42cm
Sääre ümbermõõt 33,5cm


Ma ei tea kuidas mul need mõõdud sellised on aga noh, täpselt sellised need hetkel on.  Peale mõõtude võtmist mõtlesin, et no kui kõhuümbermõõt on läinud suuremaks kui eelmine kord aga näeb parem välja siis järelikult peab kaal vähem näitama kui varem. Kõlaks loogiliselt onju?

Aga ei ole see kaalunumber mul ka midagi muutunud.
Täna hommikune kaal 59.1kg. septembri trenni tegema hakates oli see 57kg ja ülejäänud aeg jäi sinna 60kg alla.
Ausalt ma ka ei saa aru kuidas on võimalik, et rohkem kaaludes on näiteks kõhuümbermõõt väiksem. Kuidas, ei tea 🤷‍♀️
Ja nüüd siis keha... ⬇️⬇️⬇️ esimesed pildid tehtud sügisel, teised lähiajal.
Mina olen täiega rahul. Eriti veel arvestades seda, et ma ei ole oma toitumist absoluutselt jälginud. Tahvel šokolaadi või kaks paki Lizzu kummikomme pole mingi probleem õhtul ära süüa. Niiet sellessuhtes pole ka midagi muutunud, ma teen endiselt trenni selleks, et  saaksin süüa rohkem/ just seda mille järgi mul isu on ja ma ei peaks muretsema, et ma võtan iga šokolaadi ampsuga juurde.


 Enam ei pea ilusa pildi saamiseks
hinge kinni hoidma vmt tegema 😂


Selle segase jutu võtaks ma kokku sellega, et ärge kaaluge ennast iga hommik, pole mõtet. Ärge mõõtke ennast iga nädal, samuti pole mõtet. Vaadake iga hommik peeglisse, ja kui te näete seal seda, mis teile meeldib, siis polegi ju vahet, mis näitab kaal või mis on su kõhu ümbermõõt.
Kui sulle aga ei meeldi see mis sa seal näed, siis hakka tegutsema selle nimel, et see sulle rohkem meeldima hakkaks. 😉


kolmapäev, 12. juuni 2019

Kaitsevägi või..? Jah, on veel võimalusi

See ei lähe nüüd küll üldse kokku nende teemadega, millest ma tavaliselt kirjutan aga kuna see on meil kodus hetkel aktuaalne teema siis mõtlesin, et räägin sellest ka siin veidi.
Seda enam, et ma tean, et siin blogis käib igas vanuses rahvast, noored/vanad, mehed/naised.
Äkki on meie leitud lahendus ka kellelegi teiselele sobiv.

Mina olen suhtunud kaitseväkke alati väga hästi ja kui ma poleks nii noorelt last saanud, siis suure tõenäosusega oleksin ka ise sinna läinud.

Urmeti arvamus kaitseväest ja sõjast on aga selline:

  1. Kaitsevägi on mõttetu ajaraiskamine ja tema sinna kohe kindlasti ei lähe. 
  2. See on tasuta lollimängimine.
  3. Tal on juba pere, töö ja kodu, niiet ta ei saa ju lihtsalt 11.kuuks ära minna. 
  4. Ja mis sellest üldse kasu on? Iga vähegi mõistust kasutav inimene saab aru, et vahet pole, kes Eestit ründab, me oleme nii väike riik ja meil pole nkn mitte midagi teha. 
  5. Meile kõigile räägitakse ju väiksest peale, et vägivallaga ei lahendata asju, et siis miks peaks keegi üldse minema poliitika pärast ennast või teisi sõtta tapma? Polegi mõistlik onju?
  6. Lisaks sellele sai Eesti vabaks ju hoopis lauldes 😅
Niiet kaitsevägi ja sõda, ei, ei, ei.

Esimesed kolm kutset lasi ta lihtsalt üle aga kuna ma käskisin tal ennnast eelmine aasta lõpuks sinna arstlikusse kohale vedada (ütlen juba ette ära, et see oli väga loll otsus) ja ta ka läks siis hakkasid sealt asjad edasi minema.

Vahele ütlen, et kui sa peaksid olema samas olukorras (kaitsevägi ootab aga sa ikka mitte kuidagi ei taha sinna minna) siis vasta igale arstliku kutsele mõistlikult ja ka nii on võimalik aastaid arstlikukomisjoni ja kaitseväge edasi lükata. Me kahjuks ei teadnud seda siis veel.
Alguses me lootsime, et ta saab tervisega sealt ära. Tal on väga kõrge vereröhk, mida arstid ei oska kuidagi seletada ja ühedki rohud ka ei aita. Aganoh, ilmselgelt liiga palju lootsime.
Talle öeldi selle peale, et ah, mis seal ikka, veel ei ole see vererõhk su neerudega ju midagi teinud ja kui kodus saad oma asjadega hakkama, pole probleemi ja lähed jaanuarist väkke.
Okei.. no mis seal ikka, Urmet lasi tuimalt üle.
Ma ei ütlend midagi, eks ise teab mis teeb.
Märtsis kutsuti ta Tallinnasse ja sai esimese trahvi mis oli mingi 350euri (muide miinimum) ja järgmise kaitseväkke mineku aja juuli alguseks. Enam ei mingit arstliku ega muud taolist.
Mõtlesime, et täiesti pekkis, nii ei saa ju, et ta järgnevad 10aastat lihtsalt maksabki riigile koguaeg neid trahve.
Jah aga kaitseväkke ta ka nõus minema ei ole.

Ja siis kuulsime me asendusteenistusest.
Asi mida mitte keegi talle mitte kuskil ei pakkunud, ei arstlikus, ega ka Tallinnas, kuigi ta ütles mõlemas kohas, et ta lihtsalt ei ole nõus kaitseväkke minema.
Kuidas sinna siis saada, kui sellest kuskil ei räägita? Urmet esitas avalduse läbi Eesti.ee portaali ja vastuse sai minu arust juba järgmine päev, siis suhtlesid meili teel edasi ja korra pidi käima ka tallinnas.
Asendusteenistus on usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväe asemel riigiasutuses töötamine.
Politsei-ja Piirivalve amet kahjuks ei ole nõus kedagi vastu võtma, päästeametiga olid siin kandis samad lood agaa... Näiteks Haapsalu taastusravi võttis väga hea meelega Urmeti kohe vastu ja muide lisaks sellele, et ta saab seal teistele kasulik olla ja kindlasti õppib ka enda jaoks midagi saab ta seal ka PALKA mida kaitseväes ei saa. Lisaks saab ta olla KODUS, sest asendusteenistust määratakse sind täitma ainult enda kodule lähimasse linna. Kestab ka sama kaua kui kaitsevägi.
Minuarvates on asendusteenistus veel ka sellepärast mõistlik, et enamus noori peavad kaitseväkke minema peale gümnaasiumi ja kui nad saavad katsetada selle asemel, haigla või päästjate tööd, siis esiteks tuleb töökogemus, teiseks, kui neile peaks see meeldima siis suure tõenäosusega valivad nad ka sellest lähtudes endale eriala ju..

Niiet kui sul on tuttavaid, kes peaksid kaitseväkke minema aga üldse ei taha, siis võid rääkida neile ka asendusteenistusest, sest ilmselt nad ka lihtsalt ei tea sellest midagi.


pühapäev, 9. juuni 2019

Käisime Hiiumaal

Mõtlesime päris kaua, kuhu minna ja mida teha aga mitte midagi erilist ei tulnud pähe.
Kuni jõudsime selleni, et võiks mõnele saarele minna. Urmeti empsiga seda arutades pakkuski ta välja, et võiksime siis nende sugulaste juures Hiiumaal ära käia. Nii me siis läksimegi.
Lizzu jaoks oli muidugi selle kahe päeva jooksul kõige põnevam laevaga sõitmine, muust ta väga ei hoolind. Kuna ilmaga vedas meil eriti hästi, siis otsisime pm kohe kui kohale jõudsime ujumiseks sobivat kohta. Ja teate, sellega polnud üldse nii lihtne kui võiks arvata. Koerte tõttu ei tahtnud me suurematesse randatesse minna. Valisime siis ühe lähima ''järve'' mida google maps näitas välja ja läksimegi seda otsima - see oli juba kinni kasvanud. Lõpuks küsisime luba ja käisime kellegi erasadama juures ujumas ja vesi oli ikka kuradi külm. Sellega mis siin karjääris on, ei anna võrreldagi.





Õhtu veetsime grillides, saunas käies ja niisama istudes. Kuskil üheteist aegu mõtlesime, et kui me juba seal oleme, siis äkki läheks vaataks ka mõne kohaliku koha üle. Leidsimegi ühe mis lahti oli - Luige baar? Väga jama... Inimesi polnud ja kuskil ühest liikusime me juba tagasi Urmeti sugulaste juurde.
Hommikul arutasime läbi, kuhu me seal üldse minna võiks ja nii me sõitsimegi Hiiumaale ringi peale.
Käisime ära Kõpu tuletornis - ausalt kõige õudsam koht kus ma käinud olen. Need trepid mis sinna ülesse läksid olid märjad, kõverad, keerdus ja kohati väga kitsad ja pimedad. Aga vaade oli muidugi ilus.

 



       

Peale seda käisime Luidja rannas ujumas ja auguga kive otsima - pidid rahaõnne tooma 😃 ja Lizzu korjas endale ''veeliblikaid''. Vesi oli jälle muidugi väga külm aga päike oli nii soe, et ennast paar korda märjaks teha oli okei. 

Veel käisime me ära nii Hiiumaa Eiffeli tornis kui ka Ristimäel. Eiffeli torn meeldis mulle eriti. Palju mõnusam oli sinna otsa ronida kui Kõpu tuletorni. Urmet ja tal Emps aga ei julgend Eiffeli torni otsa ronida, sest see ei tundund neile just kõige kindlama ehitisena. 

Ristimäele jätsime ka enda tehtud ristid Rannarootslaste mälestuseks, vnoh, tegelt see pidi abieluõnne ka tooma, niiet, igaksjuhuks ikkagi tasus need sinna jätta. Mine tea neid Hiiumaa müüte 😃



 
Enne praami peale tulekut käisime läbi veel ka Mamma Mia pizzast - väga maitsvad pitsad ja armas teenindus, isegi koertele pakuti juua. :) 

Aga nüüd ma peangi ennast kiiresti tööle sättima, see piltide sättimine võtab mul alati niii kaua aega :D

teisipäev, 4. juuni 2019

Rahulolematu..

Vedelen juba umbes tunnike õues päikese käes ja mõtlen, ja mõtlen ja mõtlen veel ja ikka ma kuskile oma mõtlemisega ei jõua.
Me käisime eile surnuaias. Gerda korrastas oma vanemate hauda ja mina jalutasin seal niisama ringi, lugesin nimetahvleid ja vaatasin numbreid...
Ja teate mis ma avastasin??
Öelgu need statistikad mis tahes aga üle ühe haua oli inimese vanus jäänud sinna 50 aasta ringi,  mõned natuke vanemad, mõned nooremad..
Ja siis?
Agaaa.. see tähendab ju seda, et mul on ka väga suure tõenäosusega juba peaaegu pool oma elust läbi ja ma pole veel mitte midagi enda jaoks erilist korda saata suutnud.
Või..
Kas ma peaksingi midagi ERILIST korda saatma?
Mida ma üldse oma elu jooksul teha tahaksin?
Kuhu jõuda?
Kus käia?
mhhh.. ma ei tea..
Kindel on see, et ma kohekindlasti ei taha 20 aasta pärast täpselt sama avastust teha.

Ma olen ise ka siia mitmeid kordi kirjutanud, kuidas mul on koguaeg nii kiiiire, nii palju teha vms..
Tegelikult ei ole ju.. Mul on aega rohkem kui küll.. Ma teengi ju ainult neid asju mida ma vajalikuks pean. Leiangi aega ainult nendele ajadele ja nendele inimestele kes/mis on minu jaoks päriselt olulised. Jaa üleüldse olen ma juba mingi kaks aastat lähtunud iga asja tegemisel ainult enda arvamusest ja heaolust, kui ma leian, et see asi on tegemist väärt (vahet siis pole millest jutt käib), siis mul pole absoluutselt vahet mida teised sellest asjast arvavad või kuidas see võib teiste arvamust minust mõjutada - ma lihtsalt teen selle asja ära.

Kui nüüd kõigele sellele teise nurga alt vaadata, siis samas ongi mul ju kõik paigas ja mul on ka kõik vajalik olemas.
Terve ja tubli laps, meil on oma kodu, mul on hea mees/Lizzul hea isa ja lisaks kõigele on mul nüüd ka hea palgaga töö..

Aga ikkagi on nagu midagi puudu, ikkagi tahaksin ma midagi veel.. Mida?
Ma täpselt ei tea aga ma arvan, et ma tahaks leida seda miskit, millega ma päriselt igapäevaselt tegeleda tahaksin. Mida tehes ma tunneks, et vot see ongi see miski tänu millele ma igal hommikul rõõmsalt ennast püsti ajan ja iga õhtu voodisse vajudes tunneksin, et vot see päev oli täiega korda läinud.
Aga mul ei ole aimu ka mis see miski olla võiks.

Kas te olete rahul sellega mida te teete? Kuidas te jõudsite selleni? Mis see miski on? Kas see on teie igapäevane töö või pigem hobi?
Ja kui te selle virina juba lõpuni lugesite siis paluuuun teid, vastake ka.


neljapäev, 30. mai 2019

Tegelen igasugu lollustega

Noh, nagu mina ikka...
Kohe kui kuskile minna või midagi teha ei ole hakkab mul nii igav, et no kohe on vaja mingi uus jaburdus välja mõelda, millega tegelema hakata.
Ühe postituse lõpus ma ka mainisin, et ma õppisin Lizzu soovil hundiratta tegemise ära ja nüüd..
Harjutan ma kätel seismist/kõndimist, spagaati - millega saab Lizzu juba peaaegu maha aga minul on eriti halvad lood 😅, turnin torudel ja üritan mõelda välja skeemi kuidas maast frontflip ehk õigetpidi salto ära teha. Netis olevatest videotest kahjuks ei ole eriti abi, sest nad näitavad küll etapi kaupa erinevaid asju aga siis ikkagi teevad oma asja ära ja kui ise järgi proovid täpselt samamoodi.. siis no ei tule lihtsalt 😃
Kindlasti on asi selles ka, et kunagi batuudil saltosid tehes, tookord tagurpidi, lõin endale põlvega nii näkku, et ninast jooksis vääga korralikult verd ja pidama ka ei jäänud. Peale seda enam ei julgend teha ja nüüd siis proovides on endiselt väike hirm sees.
Tegelikult ma otsisin mingiaeg ka Haapsalu ja Läänemaa grupist kedagi kes oskaks mind aidata aga nagu välja tuli siis Haapsalus on kaks umbes 15-16aastast poissi kes midagi teha oskavad, üks rohkem batuutidel ja teine maast aga see kes maast oskab lasi mu üle. Sellessuhtes, et leppisime kokkusaamise kokku aga ta ei ilmund kohale ja ignos kirju. Ehk siis ei jäägi mul muud üle kui ma pean ikkagi ise pusima.
Mingiaeg kindlasti kirjutan talle uuesti ja äkki ta midagi ikka tahab mulle näidata. 😃

Aa ja miks ma arvan. et mul neid asju üldse kuidagigi vaja peaks olema või, et nagu milleks?

Tõstsin Lizzu samamoodi rippu :D
Ma täpselt ei teagi aga need on lahedad ju? või ei? Lizzu küll arvab, et ta emme on superkangelane ja kui juba siis no ''õhukukerpalli'' ja ''paspagaati'' peab ju üks korralik superkangelane ikkagi oskama.

Tegelikult ma olen nüüd selle harjutamisega (üritan igal vabal päeval natuke) aru saanud, et see on mulle endale ka ikka kasulik. Nimelt arendab see turnimine ja kätelseismine hoopis teisi lihaseid (või teistmoodi) kui näiteks jõusaali treeningud.
Näiteks on ju ilmselge, et ma treenin ka jõusaalis triitsu. Triitsu trenn on koos tissitrenniga ja triitsule teen ma siis vähemalt kolm erinevat harjutust. Eile ma harjutasin kätelseismist äkki mingi 40min ja sellest on mul täna käed ikka naatukenee valusad aga hoopis teistmoodi kui jõusaali trennidest jäävad.
Sama lugu on ka õla ja mingisuguste külje või kerelihastega - need annavad ka tunda aga hoopis teistmoodi kui tavaliselt.
Kindlasti arendab see turnimine ka vastupidavust ja painduvust kuigi seda ma ka veel ei tea mille jaoks mul neid vaja läheb aga liikumine on ju igaljuhul hea 😃
Igaksjuhuks mainin siia lõppu ka selle ära, et jõusaal ei kao muidugi kuhugi ja sinna ma jõuan endiselt vähemalt 3x nädalas.


teisipäev, 28. mai 2019

Jah, ma läksin Hessi tööle

Ma olen nüüd umbes kuukese blogist suhteliselt eemal olnud, sest ma ei suutnud ära otsustada millest ja kuidas ma kirjutama peaksin ja üleüldsegi ei olnud ma mitte milleski kindel.
Nüüd on kõik asjad ilusti paika loksunud ja nüüd hakkan ma jälle aktiivsemalt postitama.
Aga alustan siis kuskilt.
Need kes eelnevaid postitusi lugenud on teavad, et ma otsisin omale tööd. Suhtlesin kokku äkki mingi seitsme töökohaga ja enamus neist välistasin kohe. Lõpuks jäid valikusse Villa-restoran Soffa või Hesburger ja ma valisin Hessi.
Kõik kellele ma oma tööle minekust rääkinud olen on imestunud ja küsivad, et tegelt ka v? Päriselt ka läksid Hessi tööle v? Jap..
Ma läksin tööle siiski sellepärast, et mul oleks vaja teenida, mitte niisama enda ajaviiteks.
Nende teiste töökohtadega suhtlusest (peaaegu kõik olid klenditeenindaja tööpakkumised) tuli välja, et tööd on nii palju, et jooksed ennast lolliks, väga raske jne ja palk? 4 eurot tunnis.
No sorry aga ma ei suudaks ennast miinimum palgaga tööle motiveerida, eriti veel suvel.
Ja siis ma mõtlesingi, et kui hull see Hessi töö siis ikka olla saab, kõik kohad ju väitsid, et suvel on hullumaja, niiet ma vähemalt proovin, sest kui nemad mulle ja mina neile sobin, siis saan ma vähemlt normaalselt palka selle orjamise eest.
Ja teate mis, mitte midagi sellist ei ole nagu ma alguses ettekujutasin. Ma arvasin, et köögis kõik ujub rasvast ja on must ja räpane aga reaalsus on see, et kõik pinnad peavad koguaeg läikima. Koristamine võtab igapäev kindlasti tunnikese tööajast aga mul ei ole selle vastu ka midagi, sest mulle meeldibki tööd nii teha, et kõik on puhas ja korras.
Reeglid on seal muidugi pääris karmid. Näiteks peab telefon tööajal kapis olema, ei tohi ehteid (sõrmused, kõrvarõngad) ega ka meiki kanda jne.
Töö on graafikuga aga ka sellega on kõik okei, sest kui vahetus hakkab lõunast, siis jõuangi ma Lizzu ilusti aeda viia, oma trenn ära teha, kiire lõuna ja ongi täpselt õige aeg tööle minemiseks.
Niiet jamh, ma läksin Hessi tööle ja ma olen rahul 😁

kolmapäev, 15. mai 2019

Puugid ja vaktsineerimine

Neid on praegu lihtsalt niiii palju. Mirrult saab peale igat jalutuskäiku mõned. Me ise ka avastame ikka igapäev mõne enda pealt jalutamast. 
Miks ma nendest väikestest vastikutest elukatest siia üldse kirjutan? 
Sellepärast, et mul't  on juba mingi kümme korda kindlasti küsitud, et kas me oleme ikka vaktsineeritud? Aga ei, ei ole. 
Miks? Sest ma ei pea seda vajalikuks. 
Miks? Sest...
Puukborrelioosi vastu pole ju võimalik vaktsineerida. Muidu seda võiks isegi teha.
Ja puukentsefaliidi vastu pole minu arvates mõtet vaktsineerida. 
Ma olen 101% kindel, et ma ise olen selle juba kunagi ära põdenud, sest meil oli reaalselt väiksena suviti igapäev mõni puuk kes oli juba ''sisse läinud''. Ehk siis mul on olnud sadu, sadu puuke ja no ma oletan, et mõni neist ikka oli nakatunud. Võinoh ma vähemalt loodan, et oli. 😃

Ja Lizzu? 
Esiteks kui suur on tõenäosus, et haige puuk leiab Lizzu üles? 
Suhteliselt väike aga ikkagi võimalik.
Teiseks, selleks, et Lizzu nakatuks peab jõudma see puuk olema tal tunde kinni. Aga see on juba peaaegu, et võimatu, sest ma kontrollin ta igaõhtu enne magama minemist korralikult üle.. 
Aga noh, pm võb ju juhtuda, et puuk ikkagi jõuab tal mingi valemiga nii kaua kinni olla, et ta nakatub. 
Jah, aga enamus nakatanutest põevad entsefaliidi läbi vähema kui nädalaga ja lapsed pidid seda põdema palju kergemalt kui täiskasvanud. 

Ja vaktsineerimise lehelt võib lugeda järgneva lause: 

Kolmandikul nakatunutest võib viirus tungida ajju ja põhjustada meningiiti (ajukelmepõletik) või meningoentsefaliiti (aju ja ajukelmete põletik). Haigus ägeneb, tekib kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne. Enamus haigetest paraneb, kuid jääda võivad tüsistused, nt tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, jäsemete halvatused, peavalu, keskendumis- ja mäluhäired jm. Haigus võib lõppeda ka surmaga.

Jah, lõpp on päris kole aga tegelikult ma arvan, et see kolmandikul nakatanutest VÕIB tekkida.... ja VÕIVAD jääda tüsistused, mitte ei jää.. ei ole piisav põhjus lasta last vaktsineerida, sest minuarust on see tõenäosus tõesti nii väike, et suurema tõenäosusega võib saada surma liikluses või ükskõik kuidas muud moodi aga läbi puugihammustuse.. Vaevalt küll.. 

Mis te sellest puukentsefaliidi vastu vaktsineerimisest arvate, peate vajalikuks? 
Olete vaktsineeritud?