teisipäev, 6. august 2019

Me tagasi oma tühjal blogilehel 😅

Lõpuks ometi on kõik asjad enamvähem paika loksunud.
Lõpuuukss on mul jälle natuke aega "üle" selleks, et lihtsalt olla. 
Vedeleda voodis tekiall. Mõelda omi mõtteid... ja miks mitte mõned neist ka kirja panna.
Teemasid millest võiks kirjutada on selle kuu jooksul ikka parasjagu kogunenud... Või pigem peaks vist ütlema, et mööda läinud, sest mis ma ikka hakkan siin kõigest tagantjärele kirjutama.
Praegu kirjutaks ma hoopis sellest, miks ma siia tervelt kuu pole sõnakestki kirja panna jõudnud.
Etsiis..
Tänaseks olen ma tööl käinud natukene üle kolme kuu. Ütlen ausalt, et esimesed 1,5kuud oli väga lihtne, sest hommikuti varem ärkama ei pidanud, motivatsioon oli suur. Kõik oli uus ja huvitav.
Lisaks suutsin ma ilusti oma töögraafiku, Lizzu laeaias/kodus olemised, oma trennid ja ka kõik kodused toimetused nii jooksma saada, et kõik lihtsalt sujuks ilusti ja sujuski.
Aga... Kuidas kõik jälle nii susservusseriks muutus, et ma ise ka enam päristäpselt aru ei saanud kuidas ma peaksin oma 24 tunni sisse ära mahutama nii trennid, lapsega tegelemise, blogimise võinoh näiteks ka kodu koristamise? Kuidas?
See muutus üheks suureks sasipuntraks siis kui üks päev tuli minu juurde, mitte minu juhataja vaid ringkonna juhataja ja pakkus välja, et mis oleks kui... Kui sa hakkaks vahetusevanemaks?
Ma ei oskand talle alguses selle kohta mitte midagi öelda, olin siis kuskil 1,5 kuud seal alles töödanud ja isegi kõik klienditeenindaja töökohustused polnud päris selged. Aga paari päeva pärast ilmunud uue graafiku alt võis näha, et ringkonnajuht võttis mu ''nohjahi'' tõsiselt ja ta oli graafiku alla lisanud: ''Sandra õpib vahetusevanemaks''.
Vahetusevanema töö eelised? Kohustused, kohustused, natuke suurem palk, kohustused ja minujaoks põhiline - ma saan käia tööl hommikuti! Nagu jessss!
Siit tuli nüüd välja see, millega ma terve juuli kuu tegelesin. Mul oli vaja kõik mida ma 1,5 kuud oma õhtuste vahetustega paika loksutasin jälle ümber muuta. Ja see oli väga keeruline. Kui ma polnud parasjagu tööl, siis ma olin trennis ja kui ma jõudsin koju siis ma enamasti lihtsalt vajusin diivanile, mõeldes sellele mida kõike oleks vaja ära teha... 10 minutit hiljem - magasin.
Esimesed hommikud olid mõnusad, äratuskell helises 6.15, tegin silmad lahti, hüppasin voodist püsti, sättisin ennast mingi 30minutit ja värki ja alles siis ajasin Lizzu ülesse..
Mida hommik edasi, seda keerulisemaks asi läks. Kõige hullemad olid teine, kolmas nädal. Äratuskellaga venitasin iga hommik 6.40ni. Niii oleks tahtnud edasi magada.. Aga ei. Loivasin vannituppa, pesin hambad ära, tõmbasin dressid selga ja juuksed krunni ja hakkasin lapsega tegelema. Suht rääbu nägin igapäev välja. 😃
Tänaseks olen ma selle varasema ärkamisega juba nii ära harjunud, et selle postituse kirjutamisega hakkasin ma tegelema 7 läbi natukene.
Nii palju kui ma varem tööl olen käinud, siis olen ma alati olnud see imelik, kellele lihtsalt meeldib tööle minna, mulle päriselt meeldib. Mitte, et see töö nii hea nüüd oleks, ei ole aga noh ega sellel midagi viga ka pole aga.. mai tea, mulle lihtsalt meeldib. Lisaks on mul mingi haige kiiks, et kui ma juba midagi tegema hakkan, siis ma lihtsalt pean seda hästi tegema.
Kindlasti pole mul plaanis Hesburgeris ''karjääri'' teha või sinna tööle jäädagi aga esialgsest suvisest tööst venib välja küll midagi natuke pikemat. Kodus ei tahaks jälle passida ja raha on ka vaja ju 😂


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar