neljapäev, 22. august 2019

Meie Lõuna-Eesti trip


Nagu ma eelmises postituses mainisin, käisimegi me nädalavahetusel Lõuna-Eestis.
Sõit sujus ilusti, nii Lizzu kui ka koer magasid kõik pikad otsad. Kokku sõitsime natuke üle 800km. Aa, sõidust veel rääkides, siis meil õnnestus sõita Haapsalust-Tartusse korra isegi kruusateed pidi.. Google maps oma "otseteedega" 🤦‍♀️

Reede õhtul jõudsime mu ema juurde üheksa läbi. Lizzu oli niii õnnelik, et sai lõpuks tädi Sevet kiusata ja Mirru oli veel rõõmsam, sest ta avastas, et mul empsi koer on samasugune totakas nagu tema, ja võib ka tunde järjest mürada. 😀
Ajasime juttu, jalutasime väikse ringi küla peal ja kobisimegi magama. Lizzu oli nii väsinud, ta
kauples ennast Seve kaissu magama ja suht kohe oligi kustunud. Koertega läks palju keerulisemalt, terve öö vahelduva eduga torkisid üksteist.

Järgmine hommik kui olime söönud ja empsi kõik koduloomad (suure koera, haned, pardid,
tibupojad) ära uudistanud hakkasimegi liikuma Valga poole, et sinna mu vanaema vaatama minna.
Läksime teda vaatama koos mu venna ja isaga. Alguses vanaema ei tundnud mind ära aga natuke järgi mõeldes ja juttu ajades viis ikkagi pildi kokku.
Teate, mul tulevad siiamaani külmavärinad, kui ma sellele hooldekodule mõtlen, kus ta oli.
Seal oli nii õudne.. ja ta nägi nii õudne välja..
Ma tegelikult ei oskand endale ette ka kujutada, kuidas tal seal olla võib või mis mind seal ees ootab. Ma kujutasin teda ette ikkagi sellise rõõmsa ja kõbusa memmena nagu ta kunagi oli. Missiis, et ma teadsin, et ta seda enam pole ja ta oli saanud paari nädala eest juba 89 aastaseks.
Tegelikkuses ta lihtsalt lebas voodis, tal oli raske rääkida, samas toas olev teine naine ei suutnud enam üldse liigutada ega rääkida ja oli väga, väga kõhn.. Ja siin kohal ma nüüd tänan jumalat või keda iganes, et mu vanaema mäluga kõik päris korras ei ole... Temalt küsides, kui kaua ta seal niimoodi olema on pidanud, sain ma vastuseks, et ah, mind alles eile toodi haiglast siia.. Tegelikult on ta seal juba üle kolme aasta olnud.
Ma südamest loodan, et ta enam kaua seal olema ei pea ja aasta või poole pärast


Kivi kus otsas sai
kunagi ise ka
koguaeg ronitud
pole samas seisus nagu ta toakaaslane.. Jah, ma olen nõme aga ma leian, et mitte keegi, mitte kuskil ei peaks niimoodi kannatama...
Lizzu jaoks oli küll natuke keeruline aru saada, miks ta vanaema peab kõiges aitama või miks kõik on nii nagu on aga ta ütles sellepeale talle, et haiglatädid hoolitsevad su eest, ja varsti saad sa terveks.
Votjamh, rohkem ma mitte kedagi, mitte kunagi hooldekodusse vaatama ei taha minna.

Peale seda sõitsime edasi Koikkülla, kohta kus ma esimesed 13aastat oma elust elasin.
Kõik oli samasugune nagu peaaegu 8 aastat tagasi, kui ma seal viimati käisin. Need samad joodikud, kes siis poejuures olid, olid seal endiselt. Need samad, kännud, kivid, majad olid endiselt seal kus varem, ainult tundusid kuidagi palju väiksemad kui kunagi.
Rääkisime Koikkülas paar tundi juttu, vaatasime üle nii meie lapsepõlvekodu, kui ka vanaema kodu, kus kunagi ma isegi mõndaaega elasin ja käisime läbi ka kõik nurgatagused ja maja vahed, et oleks ikka kindel, et seal on kõik endiselt täpselt samamoodi nagu kunagi.
Kirna mõisa pargis
Kui Koikkülast tagasi Saverna poole hakkasime sõitma, käisime Harglas meie vana koolimaja juures ja mõne vaatamisväärsuse juures. Näitasin Urmetile milline peab õige mets välja nägema 😂 ta polnud varem korralikku männimetsa näinudki.
Ja ta polnud varem ka Võrus käinud, niiet vaatasime ka Tamula järve üle ja jalutasime umbes tunnike Võru linnas.
Ema juurde jõudsime tagasi alles õhtul kümne aegu, ajasime seal paar tunnikest juttu ja kobisime magama ära, järgmine hommik tegi Lizzu juba kaheksast meile äratust. Sõime, panime asjad kokku, jutustasime, jalutasime ja hakkaski lõuna juba kätte jõudma ja meil oligi aeg tagasi liikuma hakata. Tagasi sõites käisime läbi Kirna mõisast mis on tuntud oma suure pargi poolest, millel olevat tervendav mõju.  Varbola linnusest mis on Eesti üks suuremaid ja vanemaid linnuseid ja millel oli vääga võimas kaev. 😀
Ja mainimist on väärt ka Türi Pitsakiosk kust sai kõige paremat pannipitsat mida ma kunagi söönud.
Üldiselt oli väga mõnus nädalavahetus ja tore oli näha vanu tuttavaid ja ka tuttavaid paiku.


Mustjõe Valgekallas

Üks Varbola linnuses
peatunud kuningatest

esmaspäev, 12. august 2019

Nädala tegemised

Panen siia kirja need asjad, millega me selle nädala jooksul tegeleme või peame tegelema. Asjad millest meil siin koguaeg juttu on.

Alustaks siis näiteks Lizzust.
Mul pole õrna aimu ka mis selle plikaga hetkel toimub.
Tal polnud see kevad lasteaeda minnes mitte ühtegi probleemi. Järsku, umbes kuu tagasi hakkas mingi nali pihta..
Nüüd kuulen ma päevas reaalselt 50-60x seda mitu ööd tal lasteaiani jäänud on ja kas ikka ei oleks võimalik teha nii, et ta sinna minema ikkagi ei peaks. Tal pole enam üldsegi vahet kelle ma talle hoidjaks otsin või kellega ta jätan aga peaasi, et ma teda enam aeda ei viiks. Täiesti kohutav, kui raske nii on, niigi käib ta seal ainult mõned päevad nädalas.
Kui temalt uurida, mis tal seal juhtunud on või miks ta enam sinna minna ei taha, siis tema jutust võib välja lugeda, et ta ise kiusab seal teisi. Lükkab, jookseb pikali, ütleb halvasti, kiigub otsa, võtab asju käest või ükskord ta ütles mulle isegi, et ta hammustas ühte poissi, sest see olevat teda ka hammustanud. Õpetajalt uurides sain vastuseks, et tema pole midagi märganud ja Lizzu on üks iseseisvamaid lapsi rühmas, et nad pm ei peagi temaga tegelema.
Minna ei taha ta aeda enam sellepärast, et vb keegi on rääkind oma vanematele ära ja ta saab pahandada või kes teab, äkki on õpetaja ikka veel eelmisel päeval tehtud lolluste peale pahane. 
Ma olen talle juba kümneid kordi rääkinud, kuidas peab käituma, kui ta läheb kellegagi tülli või teeb kogemata haiget. Aga ei midagi. Praegu viin ma teda täiesti vastutahtmist lasteaeda ja palvetan, et oma rühma tagasi minnes lähevad asjad jälle ilusti korda.

Nii.. mis veel?

Ma saan homme oma treeneriga kokku, et arutada kas, kuidas ja kui palju ma edasi treenima peaksin. Kas ma võiksin minna juba järgmine aasta võistlema? Mis kategooriasse? Kuidas ma peaksin oma kava muutma? Mitu korda nädalas trennis käima? Toitumine.. ? jnejne..
Ehk siis sellest ma kirjutan juba mõni teine päev pikemalt, kui ma ise ka selles natuke targem olen.


Veel.. Me lähme reedel peale tööd mu empsi juurde, Lõuna-Eestisse.
Tegelikult polnud meil üldsegi plaanis lähiajal kuskile minna. Aga paar päeva tagasi kirjutas mulle mu õde ja tuletas meelde (jälle), et ma pole juba mitu aastat oma peaaegu üheksakümne aastast vanaema vaatamas käinud. Varem ei teinud ta enam nägudel/inimestel väga vahet ja tundis ainult mõned üksikud ära aga praegu oli ta isegi küsinud minu järgi. Liz-Sandrat pole vanaema näinudki, ainult piltidelt.
Lisaks pole me tädi Sevet (minu õde) ja ka mul empsi juba mingi pool aastat näinud. Isast, vennast ja vanaisast rääkimata, neid pole me juba peaaegu kolm aastat näinud.
Nii otsustasimegi neid kõiki tulevasel nädalavahetus vaatama minna. Urmet arvas ka, et see on väga hea mõte. Ta ise on Lõuna-Eestis ainult loetud korrad käinud ja sedagi mitmed aastad tagasi.
Üritan siin praegu panna mingit plaani kokku, kuidas, kuna ja kuhu me kindlasti jõudma peaks ja kuhu võiks veel minna kui aega üle jääb aga no ei tule väga midagi.
Lizzu ka lihtsalt jaurab/kiusab koera/laulab ja teeb veel muidki trikke mul siin kõrval.

Lisaks kõigele peaksin ma jõudma ka tegeleda oma autokooliga agaaa.. ma pole maksmisest kaugemale jõudnud.. suht piinlik aga no ma ei kujuta ette ka kuidas ma peaksin selle teooria jama omale pähe saama.

Nüüd panen ma Lizzule arvutist viimast korda ''für OKSANA'', ta nii fännab seda ja siis saadan ta magama ära, ise kobin ka.

Head ööd!


teisipäev, 6. august 2019

Me tagasi oma tühjal blogilehel 😅

Lõpuks ometi on kõik asjad enamvähem paika loksunud.
Lõpuuukss on mul jälle natuke aega "üle" selleks, et lihtsalt olla. 
Vedeleda voodis tekiall. Mõelda omi mõtteid... ja miks mitte mõned neist ka kirja panna.
Teemasid millest võiks kirjutada on selle kuu jooksul ikka parasjagu kogunenud... Või pigem peaks vist ütlema, et mööda läinud, sest mis ma ikka hakkan siin kõigest tagantjärele kirjutama.
Praegu kirjutaks ma hoopis sellest, miks ma siia tervelt kuu pole sõnakestki kirja panna jõudnud.
Etsiis..
Tänaseks olen ma tööl käinud natukene üle kolme kuu. Ütlen ausalt, et esimesed 1,5kuud oli väga lihtne, sest hommikuti varem ärkama ei pidanud, motivatsioon oli suur. Kõik oli uus ja huvitav.
Lisaks suutsin ma ilusti oma töögraafiku, Lizzu laeaias/kodus olemised, oma trennid ja ka kõik kodused toimetused nii jooksma saada, et kõik lihtsalt sujuks ilusti ja sujuski.
Aga... Kuidas kõik jälle nii susservusseriks muutus, et ma ise ka enam päristäpselt aru ei saanud kuidas ma peaksin oma 24 tunni sisse ära mahutama nii trennid, lapsega tegelemise, blogimise võinoh näiteks ka kodu koristamise? Kuidas?
See muutus üheks suureks sasipuntraks siis kui üks päev tuli minu juurde, mitte minu juhataja vaid ringkonna juhataja ja pakkus välja, et mis oleks kui... Kui sa hakkaks vahetusevanemaks?
Ma ei oskand talle alguses selle kohta mitte midagi öelda, olin siis kuskil 1,5 kuud seal alles töödanud ja isegi kõik klienditeenindaja töökohustused polnud päris selged. Aga paari päeva pärast ilmunud uue graafiku alt võis näha, et ringkonnajuht võttis mu ''nohjahi'' tõsiselt ja ta oli graafiku alla lisanud: ''Sandra õpib vahetusevanemaks''.
Vahetusevanema töö eelised? Kohustused, kohustused, natuke suurem palk, kohustused ja minujaoks põhiline - ma saan käia tööl hommikuti! Nagu jessss!
Siit tuli nüüd välja see, millega ma terve juuli kuu tegelesin. Mul oli vaja kõik mida ma 1,5 kuud oma õhtuste vahetustega paika loksutasin jälle ümber muuta. Ja see oli väga keeruline. Kui ma polnud parasjagu tööl, siis ma olin trennis ja kui ma jõudsin koju siis ma enamasti lihtsalt vajusin diivanile, mõeldes sellele mida kõike oleks vaja ära teha... 10 minutit hiljem - magasin.
Esimesed hommikud olid mõnusad, äratuskell helises 6.15, tegin silmad lahti, hüppasin voodist püsti, sättisin ennast mingi 30minutit ja värki ja alles siis ajasin Lizzu ülesse..
Mida hommik edasi, seda keerulisemaks asi läks. Kõige hullemad olid teine, kolmas nädal. Äratuskellaga venitasin iga hommik 6.40ni. Niii oleks tahtnud edasi magada.. Aga ei. Loivasin vannituppa, pesin hambad ära, tõmbasin dressid selga ja juuksed krunni ja hakkasin lapsega tegelema. Suht rääbu nägin igapäev välja. 😃
Tänaseks olen ma selle varasema ärkamisega juba nii ära harjunud, et selle postituse kirjutamisega hakkasin ma tegelema 7 läbi natukene.
Nii palju kui ma varem tööl olen käinud, siis olen ma alati olnud see imelik, kellele lihtsalt meeldib tööle minna, mulle päriselt meeldib. Mitte, et see töö nii hea nüüd oleks, ei ole aga noh ega sellel midagi viga ka pole aga.. mai tea, mulle lihtsalt meeldib. Lisaks on mul mingi haige kiiks, et kui ma juba midagi tegema hakkan, siis ma lihtsalt pean seda hästi tegema.
Kindlasti pole mul plaanis Hesburgeris ''karjääri'' teha või sinna tööle jäädagi aga esialgsest suvisest tööst venib välja küll midagi natuke pikemat. Kodus ei tahaks jälle passida ja raha on ka vaja ju 😂