pühapäev, 3. märts 2019

Ole sina ise

Minu jaoks on normaalne ja ainuõige käitumine see, kui sa oled igas olukorras sina ise. 
Oled aus ja räägid asjadest nii nagu need on. 
Kui ei taha kellegagi rääkida, siis ei räägi. 
Kui keegi ei meeldi, siis ei meeldi, kõik ei saagi meeldida ju. 
Kui ma ütlen, et keegi mulle meeldib, siis nii ongi. 
Kui ma midagi tahan, siis ma seda ka teen, vahet pole mis teised arvavad ja räägivad. 

Meist kõigist räägitakse ju nkn igasugu ime asju, millest enamus pole tõsigi. 

Aga minu jaoks on müstika see, kuidas mõned täiskasvanud inimesed nendest lihtsatest asjadest ikka veel aru pole saanud või lihtsalt ei taha saada.

Väike näide. 
Mingi paar nädalat tagasi ma ütlesin ühele, kellega me olime olnud ainult natuke aega tuttavad, (võinoh ma ei tea kas tuttavad ongi õige sõna, olime mõned korrad näinud ja juttu ajanud)
et ma kuulsin kuidas temast räägiti, niisama mainisin ilma ühegi tagamõtteta talle seda. Pm ma ütlesin talle siis, et temast räägiti head aga kuna rääkija liialdas seal nii mõnegi asjaga üle ja ma ütlesin talle seda nii nagu rääkija rääkis, siis ta sai minu peale kurjaks, sest miks oleks see rääkija pidanud midagi sellist rääkima mida päriselt pole olnud jne.. 
Rääkija ise ei saanud ka talle rääkida, mida, või kuidas ta rääkis, sest ta ju ei rääkinud asjadest nii nagu need päriselt olid ja siis ta lihtsalt keerutaski talle midagi kokku. 
Ja see ''tuttava'' arvaski, et mina valetasin talle ja tema jaoks oli see keerutamine palju usutavam ja mõistlikum kui see mis mina rääkisin. Kuigi minu räägitu oli tõsi. 
Ilmselgelt neist kumbki pole selline inimene, kellega suhtlemine mulle enam huvi võiks pakkuda. 
Ma saan aru, et on okei filreerida seda mida sa kuulad ja usud aga seda võiks teha siiski tõde väänamata. 
Ja üldsegi, kui enamusel on iga teine sõna vale, siis ongi normaalne iga oma vale järgmisega välja vabandada? Ei ole ju aga miks te teete siis nii? 

Järgmine näide: Kaks inimest, kes üksteist mitte üldsegi ei salli. 
Üks räägib mulle kui nõmedalt see teine käitub, milline ta ikka välja näeb ja üleüldse kui nõme inimene ta on. Järgmine päev kuulen teiselt inimeselt selle teise kohta täpselt samasugust juttu aga igakord kui nad kokku saavad, siis nad kallistavad ja näevad välja nagu väga head tuttavad. 
Milleks sellist tsirkust teha? 
Küsisin seda ka ühe osapoole käest, vastus oli selline, et kuna nad nagunii peavad aeg-ajalt üksteist nägema, siis on parem kui nad ''hästi'' läbi saavad. 
Minu arvates on see lihtsalt väga silmakirjalik ja täiesti mõttetu tegevus. Kui mulle ikka keegi ei meeldi, siis a) ma suhtlen selle inimesega nii vähe kui võimalik on ja seda muidugi ka täiesti emotsioonitult b) ma ei suhtlegi temaga c) ma ütlen talle, et ta käitumine, iseloom jne ei ole minu arvates okeid ja ma pole huvitatud temaga suhtlemisest. 
Ei kõla nii keeruliselt ju..
Mulle on näiteks veeel kirjutanud üks tädi (kunagi kui ma tegin ühe sellise postituse kus ma natuke ka seksist kirjutasin) et kuidas ma kirjutan sellisest asjast, et tema ei teeks midagi sellist mitte kunagi, sest mis siis kui seda peaks lugema sattuma mu oma ema, mõni kunagine õpetaja, lapse lasteaiakasvatajad, teised lapsevanemad jne, et siis ta vajuks küll häbist maa alla. Samamoodi on seda öeldud mu instagrammi piltide ja storyde kohta, et kas mul häbi ei ole v? Aga teate, ei ole.. 
Hoopis see paneb mind imestama, et kas nendel küsijatel pole tõesti mitte millegi mu pärast muretseda, kui teiste arvamuse..

Miks mängitakse nii lolli kellegi teise arvamuse pärast? Miks ei olda sellised nagu päriselt olla tahetakse ja ''parandatakse'' oma käitumist vastavalt sellele mida keegi teine näha võib tahta või sinust ootab. 
Lihtsalt mõtted

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar