teisipäev, 19. märts 2019

Möödunud nädal


Tegelikult oleks vist õigem öelda, möödunud/eelnevad seitse päeva aga no mis seal ikka vahet on. Need kes blogi järjepidevalt loevad, teavad, et ma olin terve eelmise nädala kodust eemal ja tänu sellele ka arvutist/blogist eemal.
Veetsime siis möödunud nädala Lizzuga Lõuna-Eestis mu emal ja õel külas. Eile õhtul jõudsime lõpuks koju tagasi. Lõpuks, sellepärast, et nii mõnus on kodus olla, kui oled nädala eemal olnud. Koduigatsusest ei tea Lizzu täpselt samamoodi nagu minagi, mitte midagi. Alles bussiga Tartust-Tallinnasse sõites hakkas ta rääkima, et igatseb Urmetit väga ja tahaks juba koju jõuda.
Enne ära tulekut oli tema jaoks pigem probleemiks see, et ta ei näe nüüd jälle tädi Sevet tükk aega.

Mis me selle nädala jooksul siis ära jõudsime teha?

Sõita bussiga kokku üle 10 tunni. Kusjuures kilekotte ega paberit (mida sai hunnikutes kaasa võetud) ei pidandki kasutama. Mitte kummalgi meist ei hakanud ühegi bussi peal halb, mis on ikka täiega ime. Sest paar kuud tagasi pidime bussiga umbes 50km sõitma ja siis Lizzu oksendas mingi kümme korda selle aja jooksul ja ega mul endalgi parem olla ei olnud.
Niiet seekord läks selle bussisõiduga ikka üleootuste hästi.
Võibolla oli asi ka selles, et ma valisin sõiduks ainult Lux Expressi busse, sest minu arust on need palju mugavamad ja nendes on palju rohkem ruumi ja muidugi need tahvlikad ka mis nendes on.
Vaatasime nii mõnegi multika nendest ära.

Muidugi olime hästi palju aega mu empsi ja õega koos.
Kuna ilmad olid nii lögased, siis ega õues ei olnudki väga midagi teha, vähemalt pool seal veedetud ajast Lizzu lihtsalt joonistas. Kümneid pilte.. ja siis kõik ülejäänud pidid neid vaatama ja ''VAU!'' ütlema.
Siis käisime me veel Seve ja Lizzuga paar korda Tartus, niisama söömas ja raha raiskamas.
Kõlab targalt, onju?
Muidugi nägin ma ka päris palju vanu tuttavaid (kellest mõni oleks võinud vabalt ka nägemata jääda 😅) enamusi neist oli siiski väga, väga tore näha.
Reedel hoidis Seve Lizzut et ma saaksin välja minna, siinkohal võiks ju kirjutada, et ta täitsa vabatahtlikult ja hea meelega hoidis teda aga no Seve puhul pole ilmselgelt tasuta lõunaid olemas ja kõik tuleb kinni maksta 😂
See tasus ennast muidugi täiega ära ja mul oli üks eriti mõnus õhtu üle väga pika aja.

Aga enamiku aega olime me siiski täiesti niisama empsi juures ja ma nautisin seda, kuidas tibu vahelduseks teistele ka peale minu närvidele käib.
Praegu ilmselt puhkavad nii mul ema, õde kui ka nende kass ja koer oma närve ja on mega õnnelikud, et me nii kaugel elame ja harva külla satume.

Sama söögikoht, sama laud, sama laps
piltide vahe - kolm aastat

Enamus aega lasin seal ringi nii nagu
ma esimesel pildil välja näen 😃
Tundsin koduselt ennast 😅
















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar