teisipäev, 12. veebruar 2019

Minu esimene

Ma ei tea miks aga mul on koguaeg vajadus teha midagi uut ja huvitavat enda kehaga. Sellel samal põhjusel hakkasin ma ka septembris trenni tegema.
Nagu ikka, kui midagi saab korda saadetud, siis on mõneks ajaks kõik jälle okei aga mitte kauaks..
Ja eelmise aasta lõpus oligi mul jälle selline tunne, et ma lihtsalt pean jälle midagi oma kehaga tegema aga kuna koguaeg oli nii kiire, koguaeg pidi kuskile minema või midagi tegema, siis jäid mõlemad ideed ikkagi ainult ideedeks.

Varasemalt on mul olemas 7 kõrvaauku ja nabaneet.      
Nabaneedi lasin ma teha endale 14 aastaselt ja selle tegemine oli suht valus aga mul paranes see paari päevaga ära ja oligi korras. Kuni raseduseni, siis võtsin ma nabaneedi kuskil pooleks aastaks ära. Nii kasvas see mul muidugi kinni ja uuesti tegemine oli palju valusam, kui esimene kord aga noh, mul oli seda nii väga vaja, sest minu arust näeb kõht ilma nabaneedita nii imelik välja ja nii ma selle tagasi tegingi.

Eelmise aasta lõpus olin ma kahe asja vahel, kas minna ja teha endale keeleneet või tätoveering.
Üks neist sai eile tehtud ja selleks oli minu esimene tätoveering!
Ei midagi erilist, selline pisikene, käevõru stiilis.
Käsi tundub nii eriti karvane 😂
Tegelikult on seespool kaks pisikest sõna ka, kokku seitse tähte, et ikka tunneks ka, mis tunne see siis ikkagi on, ainult triipudega ei oleks arugi saanud, kui juba oleks tehtud olnud. 😃 Ja lisaks annavad tähed sellele tätoveeringule ka väikse tähenduse või noh pigem iseloomustavad mind.

Mis ma sellest asjast siis arvan?

Kõik räägivad, et tätoveeringu tegemine on niii valus, et ei anna mitte ühegi needi ega mu sellisega võrrelda. Kui nüüd aus olla, siis käe pealt oli rohkem kõdi kui valus. Käe külje pealt ühest kohast oli natukene valus aga ei midagi hullu. Ma ütleks, et isegi ülemise kõrvaaugu tegemine oli valusam, kui selle tätoveeringu tegemine, nabaneedist ei hakka ma rääkimagi.
Niiet ilmselgelt ei jää see pisike võru ainukeseks tätoveeringuks, mis ma endale teha lasen.
Selle väikese tätokaga tahtsin ma lihtsalt ära proovida, kuidas mu nahk sellesse suhtub, et teda torgitakse, sest ma tean juhuseid, kus on endale tehtud esieseks tätoveeringuks kohe mingi suur pilt ja natukese aja pärast selgub, et tema nahk ei talugi tinti ja siis mädanebki terve see pilt naha seest välja. Või näiteks eile rääkis tätoveerija ka sellisest juhusest, kus kliendil lihtsalt ei jäänudki tint naha alla püsima..
Aga nagu juba praegu näha on siis minu nahk on õnneks vist sama pohhuist  kui ma ise.
Pole veel 24h möödas ja mul isegi ei kipita see enam. Näpuga silitades on kiri veel hästi õrnalt paistes aga muidu on väga okei. Urmet tegi endale eile pm sama suure asja ja tal on terve käsi seest poolt paistes ja tal ei olnud see esimene tätoveering.
Aga kuna mul on kõik korras, siis võib vist öelda, et mul on oma nahaga eriti vedanud 😁

Ja kuulge te võite vabalt postitusi kommenteerida ka, sest pole ju võimalik, et vähemalt mingi 1000 inimest loevad tuimalt iga mu postituse läbi ja neis ei tekita see mitte ühtegi mõtet ega emotsiooni aga te tulete ikka ja jälle siia lehele tagasi. Lihtsalt stalgite salaja 😂

Niiet on teil tatokaid, on plaanis teha? Kus, mis, tähendus?
Siia kommentaaridesse pilte vist lisada ei saa aga meie feissbuugi lehelt võite te selle sama postituse alla oma tatokatest pildid jätta ( Meiemoodiblogi FB )😉


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar