esmaspäev, 25. veebruar 2019

Vahekokkuvõte, trenn, kaal

Käisin eile õhtul koos treeneriga trennis, sest mida muud targemat ikka on pühapäeva õhtul teha, onju? Seekord olid kavas rind-õlg-triipseps.
Ja niii mõnus trenn oli.
Endiselt on need mu lemmik lihasgrupid. Muutsime jälle mõned harjutused ümber ja trenn oli palju raskem kui muidu aga üldiselt vahet polegi kui raske või mis harjutustega ma seda trenni teen, see on ikka kuidagi palju mõnusam, kui kõigi ülejäänute lihasgruppide tegemine.
Täna annab muidugi korralikult tunda ka.

Lõuatõmbamisega nii hästi ei lähe nagu jõusaalis käimisega.. Midagi ma juba jõuan aga õigest lõua tõmbest on asi ikkagi veel kaugel. Niiet kui keegi seda harjutama tahab hakata, siis sellega läheb kindlasti suht kaua aega. Ma olen praeguseks kuskil kuu seda vahelduva eduga harjutanud ja võibki öelda, et veel ikka läheb aega sellega.

Toitumisest niipalju, et endiselt ei kaalu ja ei arvesta ma mitte midagi. Agaa kuna ma olen hetkel nii motiveeritud sellest kuidas keha muutub iga päevaga, siis võiksin ma vabalt olla ka täiesti söömata aga no kuna see ei oleks eriti mõtekas, siis midagi ma siin ikkagi söön. Ilmselt on seda vähem kui varem, kuigi kõht on küll koguaeg ilusti täis.
Üle pika aja lähevad jälle
vanad teksad ka ilusti jalga
Kaal on langenud nüüdseks juba 57kg peale.
Ilma vaeva nägemata on peaaegu kolm kg lihtsalt kadunud, niiet sellega on ka kõik väga hästi.
Ma ei tea kas see on võimalik või see ainult tundub mulle nii aga ma reaalselt võtangi iga kevad kergesti alla ja iga sügis kergesti juurde.
Suvel ei pea ma näiteks üldsegi oma kaalu pärast muretsema, vahet pole mida ma söön või kui palju aga kaal püsib alati ilusti paigal. Talvel on täiesti vastupidi.
Aga noh, õnneks on talv selleks korraks läbi ja ma ei jõudnudki eriliselt juurde võtta ja kõik need grammid mis tulid on juba praeguseks ka maha läinud. 😃
Ja muidugi aitab kaalulangus ka veel sellele kaasa, et ma siin mega motiveeritud olen.

Täna on trennivabapäev aga kuna ilm on nii ilus siis mõtlengi ma siin praegu kas minna ja joosta 5km või minna Lizzu ja Mirruga õue ja kõndida 8-9km.

kolmapäev, 20. veebruar 2019

Kuidas lollid soos päästjate abi vajasid

Mõtlesin terve eilse päeva, et kas ma peaksin sellest siia ka midagi kirjutama või pigem mitte. Aga no ilmselt rohkem ma elus sellisesse olukorda ei satu, niiet siit saab lugeda ka meie poolset versiooni asjast. Politsei poolset versiooni saab lugeda ükskõik millisest lehest, kui te sellest juba eile kuskilt uudistes ei kuulnud.
Aga alustan siis algusest.
Jah, need lollid olimegi meie!
Mõtlesime üleeile kuskil nelja ajal õhtul, et läheks täna hoopis jala poodi. Taebla poodi peaks siit otse läbi metsa ja soo olema ainult 4-5km. Sobiv maa ka Lizzule kõndimiseks ja Urmeti ema oli ka varasematel aastatel sealt mitmeid kordi läbi käinud. Nii me siis läksimegi, eeldades, et soos jää kannab meid, kuna lumi kannab ka praegu kõikidel põldudel ja no jäätee avati ka taas, niiet ega sooski see jää ju palju õhem olla saa.
Vähemalt me arvasime nii. 
Aga üldse oli see õhtu terve hunnik halbu asju, mis nagu ikka, otsustasid tulla samal hetkel.
Esiteks läksime me metsa sisse veidi teise koha pealt, kui Gerda seda tavaliselt teinud oli ja kuna metsas oli kurdi palju allika kohti ja kõik vanad saared olid maha kukkunud, siis oli terve mets nagu takistusrada ja sealt sinka-vonka puudest üle ja puude alt läbi minnes läksime me juba natuke vales suunas. Jõudsime välja kuskile lagendikule, kust paistiski see soo kuhu me jõudma pidime (ma ei tea seda kanti väga aga meie välja tulemis kohta arvestades ei olnud see vist ikka see õige soo aga siis me ei teanud enam seda kus me täpselt oleme). Mainin ka selle ära, et telefoni GPS otsustas, meie asukohta ühest kohast teise liigutada, niiet sellest ei olnud mingit abi. Aga mõtlesime, et mis seal ikka, kuskile ju ikka välja jõuab kui koguaeg otse minna, kuulsime ka autode müra ja hakkasimegi sinna suunda hoidma. Välja jõudes oleks saanud kellegi kohe teepeale vastu kutsuda. Olime kokku metsas sumpand ja jääl libistanud pea viie kilomeetri jagu.
Alguses kandis soojää ilusti, käisime seda jääd mööda kuskil kaks kilomeetrit, kui jää hakkas krõbisema.. 
Läksime siis suuremate vahedega ja libistasime vaikselt edasi, sest nii mul kui ka Urmetil olid selleks ajaks jalad juba tükkaega märjad olnud ja tagasi oli ka juba üpriski pikk maa, mitte kõige paremaid tingimusi mööda.. Keegi ei vingund kuni me hakkasime muudkui kordamööda põlvini jää alla vajuma. Urmet jõudis vist kaks-kolmkorda vajuda kui ta järsku ütles, et tal kadus saabas ära ja üleüldse ei tunne ta oma varbaid enam..  
Siis olin ma nagu whaaaat? Ja jälle juhtuvad sellised absurdsed asjad ainult ja ainult meiega.
Mitte et keegi teine muidugi keset talve sohu roniks aga ikkagi.. 
Otsisin käega kõik viimased augud läbi aga tema saabast ma neist mitte ühestki ei leidnud. Käskisime tal siis ruttu istuda ja oma varbaid soojendada. Gerda andis talle enda kummikute seest voodrid ja kuna metsani oli kuskil 200-300m ja metsas ju ei vaju, siis me mõtlesimegi toohetk, et kõige targem on proovida joosta metsani aga kahjuks me sinnani siiski ei jõudnud.. 
Sama kiiresti kadusid tal ka jalast need kummikuvoodrid vms. Ta istus lihtsalt mingi poku peale maha ja ütles, et ta jalad on päriselt täiesti ära külmunud, sellepeale võtsin ma ta jalad ja panin endale kõhu peale, jope sisse sooja. 
Arusaadav oli muidugi see, et enam me siit metsast kuidagi välja ei saa, sest me ei saa panna Urmetit paljajalu kõndima või veel hullem oleks olnud ju see, kui me oleks ta sinna jätnud ja teed läinud otsima, sest me täpselt ei teadnudki kus see tee on või kui kaugele see meist jääb ja no lisaks oli meil ju kaasas ka Lizzu. 
Nii me otsustasimegi, et helistame päästeametisse. Oli küll häbi, tegelt ikka veel on aga n o mis me muud teha oleks saanud.
Meie peamine mure oligi see, et üks meist on paljajalu aga artiklites on see lõpus kuskil poole sõnaga ära mainitud ja peamine asi millest kirjutatakse oli see, et kari lolle ronisid väikse lapsega sohu ja eksisid lihtsalt sinna ära. aga edasi.. 
Urmeti telefon on see palju kiidetud föön, millega pole eestis talvel mitte midagi teha, lisaks oli see ka vett saanud. Minul oli 30% akut aga kui päästeametile sai kõik vajalik ära öeldud ja see onu hakkas seal lihtsalt mingit loba ajama, siis ma ütlesin kõrvalt, et meil saab aku tühjaks. Nii ongi igas artiklis kirjas, et meil oli kaasas ainult üks telefon ja sellelgi oli aku tühi. Tegelikkuses näitas telefon, et aku peab veel vastu 5h. Päästjaid jõudsid meie juurde täpselt tunni möödudes, ei rohkema ega vähemaga, nagu artiklites väidetakse. 
Üks kõige õudsamaid hetki oli siis, kui me kuulsime politseinike hääli, nad hõikusid meile vastu ja siis ükshetk kadusid nad lihtsalt ära ja nende hääli ei olnud enam 10-15min kordagi kuulda. Siis ma mõtlesin küll, et kuratvõtaks, kui isegi politseinikud ei jõua siis tull, siis me oleme ikka kuskil pärapõrgus ja et ma külmun ise ka siia metsa varsti ära, sest ma istusin terve aja veeloigus oma saabaste peal, nii et mu jalad olid mu tagumiku all ja vähe sellest, et need olid läbimärjad, surid need ka juba ära. 
Aga siis tulid õnneks ikka politseinike hääled ja taskulambid nähtavale ja nad leidsid meid üles. Ainuke asi mis nad välja oskasid pakkuda oli see, et Urmet istub neile kelgu peale ja nad veavad ta metsast välja, Lizzu istus ka. Ütlesid, et teeni on ''pikk'' maa, lausa 700m.
Juba paar minutit hiljem sain ma aru, et nende jaoks oligi see tõesti pikk maa, sest nad jõudsid isegi tülli minna sellepärast, et kes Urmetit veab ja üks eelistas sellel oma kotti, kuigi teine mees palus vahetust teha. Kusjuures see kotiga mees oli kuskil 40 ja metsast välja jõudes nägi ta välja selline, nagu ta oleks ise kiirabi abi vajanud. Siis võtsin ma ka Lizzu omale sülle ja vedasin ta ise sealt metsast välja. Kirjutan selle ka siia vahele ära, et Lizzul oli terve aeg kõik korras, riided olid kuivad ja ka muidu oli tal soe olla. Alles siis kui ma ta päästjate kelgupealt maha võtsin, said tal jalad natuke märjaks. Sest pükste kumm venis kummiku alt ära kui ta läbi lume vajus. Urmetit veeti kelguga kokku kuskil 100-200m, ülejäänud maa kõndis Urmet ise, nii et mõlema jala ümber olid tekid.

Otseloomulikult olen ma neile ääretult tänulik aga.. kui sa teed sellist tööd, kus sinu füüsilisest vormist sõltuvad sõnaotseses mõttes teiste elud siis võiks oma vormi vähe tõsisemalt suhtuda. Urmet kaalub mehe kohta vähe, natuke üle 70kg aga mis oleks saanud siis kui ma ei oleks ka suutnud enam kõndida, või siis kui Urmet oleks olnud samas vormis nagu nemad ehk siis kuskil 100 kilogrammi kanti? 
Lihtsalt mõtlemisainet.

Eriliselt tänaks nooremat meesterahvast (üks kolmest, kes meie juurde sohu tuli) Ta teadis täpselt, mis teha ja kuhu suunas minna, ta oli heas vormis ja üleüldse igati abivalmis ja sõbralik. Kindlasti saavad need politseinikud lähipäevil tänatud ka kotitäie puuviljadega, sest šokolaadi viimine ei tundu eriti targa teona.

Aga noh, kokkuvõtteks, tegijatel ikka juhtub, niiet järgmine kord üritame vähe paremini 😉

esmaspäev, 18. veebruar 2019

Eesmärgid, soovid

Kuidas teil selle teemaga on? Kas te seate endale eesmärke?
Nagu te ilmselt juba teate siis mina muidugi sean.
Näiteks kaks aastat tagasi võisin ma ette lugeda sadu soove, mida ma lähiajal täide oleksin tahtnud viia. Sellel sügisel oli aga hoopis täiesti vastupidi nagu ma ka blogi esimestes postitustes kirjutasin, siis olin ma sellises olukorras, kus kõik mu soovid olid täide läinud/täide viidud ja kõik oligi täpselt nii nagu ma varem unistasin ja soovisin.
Aga selle asemel, et olla õnnelik ja nautida seda mis mul on tekkisid mul hoopis uued ''mured'' Võinoh tegelt ma olin ikka õnnelik ka aga kui sul on kõik olemas ja sa ei oska enam mitte midagi tahta siis ongi selline tühi tunne nagu mitte midagi ei oleks, mitte midagi pole teha, mitte millegi nimel ei ole pingutada jne..
Sellepärast hakkasingi ma sügisel trenni tegema ja võtsin endale eesmärgiks olla 2019 aasta sügiseks elu parimas vormis. Tegelt olen ma juba praegu oma elu kõige paremas vormis agaa eesmärk oli olla sellel sügisel elu parimas vormis, niiet kui ma ennast praegu natukenegi käest laseksin, siis sügiseks ma enam ei oleks oma elu parimas vormis niiet sellega tegelen ma endiselt edasi. Kuigi mulle on viimasel ajal üha rohkem hakkand tunduma, et see fitness pole päris minu teema ja ma olen enda jaoks juba ka midagi uut ja huvitavat leidnud aga sellest juba mõnes järgnevas postituses.

Rääkides nüüd veel eesmärkidest, siis seadsin ma endale mõned eesmärgid selleks aastaks veel, sest noh praegu olid mu ainukesed eesmärgid treenimisega seotud.

Esiteks ma luban endale ja ka kõigile teistele (sest siis ma ei pääse enam kuskile ja pean need lihtsalt ära tegema) ET MA TEEN OMALE SELLE AASTA JOOKSUL AUTOJUHILOAD ÄRA! Miks, sest et miks mitte? Lubade tegemist alustasin ma tegelt juba mitu aastat tagasi aga siis ei jõudnud ma  teooriast kaugemale. Nüüd olekski aeg see lõpuks ära lõpetada vnoh uuest alustada nende tegemisega.

Teine asi mis ma selle aasta jooksul kindlasti korda tahan saata on see, et me läheme kuskile soojale maale reisile . Miks? Sest me Lizzuga pole lennukiga lennanud ja igakord kui ta lennukit taevas näeb, siis ta jälle küsib, et kuna me siis lennukiga lendama läheme 😃 ja noh üldse tahaks natuke maailma ka ju näha. Niiet kui sa tead mõnda eriti lahedat kohta, kus oleks soojem kui eestis, ilus loodus ja saaks ka aktiivselt aega veeta siis sa võid vabalt sellest kohast mulle ka teada anda. Meil endal on hetkel silma jäänud nii Mallorca kui ka Bulgaaria niiet kui kellegil on nende kohtadega kogemusi siis loeksin ka neid suuure huviga.


Ja kuna kõigi nende kolme suurema eesmärgi täitmise jaoks läheb vaja ka raha, ja seda natuke rohkem kui ma hetkel kodus olles erinevate asjadega teenin/saan siis jah, omaette eesmärk on ka lähiajal tööle minemine.

Niiet hakkan ka lõpuks normaalseks inimeseks ja siis võin ma vähemalt õigustatult vinguda kui väsinud ma õhtuti olen 😂

Aga mis te ikka siin netis nüüd
enam istute, mu postitus sai ka teil ilustikenasti läbi loetud ja nüüd on täpselt õige aeg õue ilma nautima minna, sest õues on juba täiegaaa kevad 🌞


neljapäev, 14. veebruar 2019

Seesamune päev ja aasia toit

Mul ei oleks see sõbrapäev meeleski olnud, kui kõik leheküljed jne mulle seda meelde poleks tuletanud.
Sest noh, mul ei ole sõpru.. Päriselt ka. Mitte ühtegi.
Vnoh Lizzu jaoks on tähtis, et ma ta sõber ka ikka oleksin, niiet ma vist ei tohiks ikkagi siia kirjutada, et mul pole ühtegi sõpra, niiet peale Liz-Sandra* ei ole mul ühtegi sõpra.
Ise soovisin ma ilusat sõbrapäeva ainult ühele inimesele, mõtlesin, et proovin ka siis armas olla aga vastu sain ma vana hea ''Sulle ka!'' ja rohkem ma ei hakkandki kellegile midagi soovima, sest see on tegelikult nii lamp ju. Kõik panevad oma feissbuugi seintele, et ilusat sõbrapäeva kõigile jne.. Aga no kuulge, need kõik kes teil sõbralistides on, need ei ole ju teie sõbrad, heal juhul on nad lihtsalt tuttavad, halvimal juhul pole te neid isegi mitte kunagi näinud ja ei tea päris nimegi..

Aga ma ei hakka siin nüüd vinguma ja halama või siis lõpetan oma vingumise ja halamise nüüd ära 😃 ja räägin natuke asjast, millest tasub ikka rääkida ka.

Ehk siis SÖÖGIST! 

Et noh, kui sõpru pole ja midagi muud ka pole teha ja tuju ka on selline nagu ta on, siis söömine aitab ju alati! Ja lisaks kõigele saime me ka tasuta süüa, sest Urmeti ema ise pakkus välja, et ta teeb meile sõbrapäeva puhul välja. 
Ma olin niii kaua oodanud, et Haapsalus ka mõni teistsugune söögikoht avatakse ja just hiljuti avatigi siin uus söögikoht, kuhu me veel jõudnud ei olnud ja nii mes siis läksimegi Täna sinna sööma koos Urmeti ema ja vennaga. 

Vaga Mama ehk India-, Aasia ja Tai toidu restoran. 

Mis me seal siis sõime? 


Pekingi kana - krõbedaks küpsetatud kanafilee teravas magushapus katmes - hea nagu alati!
Krõbe sealiha paprika ja küüslauguga - Oli parem, kui ma arvasin ja see kaste milles see liha oli, oli ka väga hea.
Lammas - ma täpselt ei mäleta mis lammas see oli või millega aga igatahes see oli väga mõnusalt krõbe ja täpselt parasjagu vürtsikas. 
Tšilline riis kanaga - Oli ka täitsa hea ja ka parasjagu vürtsikas, oleks arvand, et kahe tärniga toit on vähe vürtsikam aga täitsa okei oli.
Ja nuudlid, nuudlid ja veel kord nuudlid 

Lizzu sõi niisama nuudleid kanalt võetud magushapu kastmega ja talle ka väga maitses.

Toit oli väga maitsev, portsud olid suured ja teenindus oli hea agaa ruumi oli vähe, niiet kui keegi lugejatest plaanib ka sinna sööma minna, siis võiks ette helistada ja laua broneerida, sest muidu võib juhtuda, et sinna lihtsalt ei mahu sööma.

Väga hea oli üle pika aja midagi muud peale ahjukartuli ja šnitsli väljas süüa 😃



teisipäev, 12. veebruar 2019

Minu esimene

Ma ei tea miks aga mul on koguaeg vajadus teha midagi uut ja huvitavat enda kehaga. Sellel samal põhjusel hakkasin ma ka septembris trenni tegema.
Nagu ikka, kui midagi saab korda saadetud, siis on mõneks ajaks kõik jälle okei aga mitte kauaks..
Ja eelmise aasta lõpus oligi mul jälle selline tunne, et ma lihtsalt pean jälle midagi oma kehaga tegema aga kuna koguaeg oli nii kiire, koguaeg pidi kuskile minema või midagi tegema, siis jäid mõlemad ideed ikkagi ainult ideedeks.

Varasemalt on mul olemas 7 kõrvaauku ja nabaneet.      
Nabaneedi lasin ma teha endale 14 aastaselt ja selle tegemine oli suht valus aga mul paranes see paari päevaga ära ja oligi korras. Kuni raseduseni, siis võtsin ma nabaneedi kuskil pooleks aastaks ära. Nii kasvas see mul muidugi kinni ja uuesti tegemine oli palju valusam, kui esimene kord aga noh, mul oli seda nii väga vaja, sest minu arust näeb kõht ilma nabaneedita nii imelik välja ja nii ma selle tagasi tegingi.

Eelmise aasta lõpus olin ma kahe asja vahel, kas minna ja teha endale keeleneet või tätoveering.
Üks neist sai eile tehtud ja selleks oli minu esimene tätoveering!
Ei midagi erilist, selline pisikene, käevõru stiilis.
Käsi tundub nii eriti karvane 😂
Tegelikult on seespool kaks pisikest sõna ka, kokku seitse tähte, et ikka tunneks ka, mis tunne see siis ikkagi on, ainult triipudega ei oleks arugi saanud, kui juba oleks tehtud olnud. 😃 Ja lisaks annavad tähed sellele tätoveeringule ka väikse tähenduse või noh pigem iseloomustavad mind.

Mis ma sellest asjast siis arvan?

Kõik räägivad, et tätoveeringu tegemine on niii valus, et ei anna mitte ühegi needi ega mu sellisega võrrelda. Kui nüüd aus olla, siis käe pealt oli rohkem kõdi kui valus. Käe külje pealt ühest kohast oli natukene valus aga ei midagi hullu. Ma ütleks, et isegi ülemise kõrvaaugu tegemine oli valusam, kui selle tätoveeringu tegemine, nabaneedist ei hakka ma rääkimagi.
Niiet ilmselgelt ei jää see pisike võru ainukeseks tätoveeringuks, mis ma endale teha lasen.
Selle väikese tätokaga tahtsin ma lihtsalt ära proovida, kuidas mu nahk sellesse suhtub, et teda torgitakse, sest ma tean juhuseid, kus on endale tehtud esieseks tätoveeringuks kohe mingi suur pilt ja natukese aja pärast selgub, et tema nahk ei talugi tinti ja siis mädanebki terve see pilt naha seest välja. Või näiteks eile rääkis tätoveerija ka sellisest juhusest, kus kliendil lihtsalt ei jäänudki tint naha alla püsima..
Aga nagu juba praegu näha on siis minu nahk on õnneks vist sama pohhuist  kui ma ise.
Pole veel 24h möödas ja mul isegi ei kipita see enam. Näpuga silitades on kiri veel hästi õrnalt paistes aga muidu on väga okei. Urmet tegi endale eile pm sama suure asja ja tal on terve käsi seest poolt paistes ja tal ei olnud see esimene tätoveering.
Aga kuna mul on kõik korras, siis võib vist öelda, et mul on oma nahaga eriti vedanud 😁

Ja kuulge te võite vabalt postitusi kommenteerida ka, sest pole ju võimalik, et vähemalt mingi 1000 inimest loevad tuimalt iga mu postituse läbi ja neis ei tekita see mitte ühtegi mõtet ega emotsiooni aga te tulete ikka ja jälle siia lehele tagasi. Lihtsalt stalgite salaja 😂

Niiet on teil tatokaid, on plaanis teha? Kus, mis, tähendus?
Siia kommentaaridesse pilte vist lisada ei saa aga meie feissbuugi lehelt võite te selle sama postituse alla oma tatokatest pildid jätta ( Meiemoodiblogi FB )😉


esmaspäev, 11. veebruar 2019

Motivatsioonist

Kirjutasin mingi hetk siin sellest, et mul sai motivatsioon korraks täiesti otsa.
Ütlen kohe ära, et hetkel on sellega kõik väga hästi ja seekord kirjutangi ma sellest mis mind hetkel motiveerib ja trenni ajab. 😊

Ma olin endale varem ka kümneid kordi lubanud, et nüüd ma hakkan trenni tegema või jooksmas käima aga kõige kauem viitsisin ma seda kaks nädalat - mõnikord kuu aega järjepidevalt teha ja siis jäid asjad ikkagi sinnapaika. 
Niiet ma olen ise ka vägagi üllatunud, et ma olen juba peaaegu 5 kuud 3x nädalas ennast trenni suutnud ajad. Enamjaolt ma isegi ootan väga, et ma jälle trenni saaksin minna, nii ka täna. 
Muide mul on täna treeneriga koos seljatrenn, mida me pole koos juba detsembrist saati teinud, niiet eks ma kuulen, mida head ta täna mulle räägib. 

Aga nüüd siis sellest, mis mind motiveerib, 
Kirjutangi sellest siia sellepärast, et kui peaks kunagi jälle juhtuma nii, et ma ei taha/ei viitsi/ei jõua trenni minna, siis võtan ma selle postituse lahti, loen läbi ja lähen ikkagi ilustikenasti trenni. 

Esiteks siis muidugi minu keha!
Kuskil kuu aega peale esimest trenni hakkas keha juba nii muutuma, et ma ise sain aru, et trennist on kasu.
Isegi 10kg oma praegusest kaalust vähem kaaludes ei näinud ma enda arvates nii hea välja kui praegu. Lisaks sellele, et keha on rohkem trimmis ja lihaselisem on ka nahk ilusam ja siledam.
Lisaks kasvavad juuksed ja küüned mega kiiresti ja on palju tugevamad ja tervemad kui varem. 

Teised inimesed*

*See mida keegi teine on suutnud oma kehaga teha
Mul on nii feissbuuk kui ka instagram nii ära sätitud, et ma näeksingi ainult seda mis mulle seal meeldib või mulle kuidagi kasulik võib olla. Inimesi keda ma jälgin on väga vähe ja enamus neist on need tuttavad, kellega ma ikka aeg-ajalt suhtlen. 
Aga lisaks tuttavatele on mul ka kaks täielikku instagrammi lemmikut, kes mind megalt motiveerivad.
Üks neist on @kaisaabner - Lihtsalt mega lahe naine. Mõnusa jutuga, aus ja otsekohene ja muidugi  niii kuradi hot ka 😍
Ja teine on @yana_smith_kuznetsova - ta on lihtsalt nii perfektse kehaga kui üldse olla saab. Ja muide tal on ka laps, niiet mind motiveerib ta megalt.

*Teiste arvamus
Nagu ma kunagi juba kirjutasin, siis ma kuulan teiste inimeste kommentaare ja juttu suure huviga. Ja kõik mis on positiivne motiveerib hästi. No tegelikult see lihtsalt kinnitab seda, et ma ikka ei kujuta endale ette, et mu keha on muutunud ja et see näeb palju parem välja kui varem ja et mu vaevanägemine tasub täiega ära. 
Kusjuures, naiste arvamus motiveerib tunduvalt rohkem, kui meeste oma aga kahjuks on nii, et enamus naisi kommenteerivad ainult neid asju, kus nad kellegile midagi halvustavat öelda saavad või millegi kallal vinguda. Ja seda, et üks võõras naine teisele midagi ilusat ütleb juhtub ikkagi harva aga no õnneks vahel ikkagi juhtub. 

Trenn ise
Sest kui näed, et raskused tõusevad ja asi, mida varem ei jõudnudki teha on nüüdseks juba lihtne, siis see annab ka korralikult motivatsiooni juurde. Lisaks tean ma nüüdseks juba seda ka, et IGA trenn loeb ja iga trenniga toimub pisikene areng. 

Enesetunne
Piisab vist juba ka ainult sellest esimesest punktist, sest kui välimus on parem, siis ongi ju enesetunne parem. Aga lisaks sellele on ka enesetunne siis kordades parem kui ma olen jälle järjekordse trenni ära teinud ja koju ennast sätin, lihtsalt sellepärast, et ma sain jälle oma trenni ilusti tehtud. 
Ja minu jaoks on trenn muidugi ka see asi, mis lihtsalt aitab kodust välja saada ja ka see mõjub enesetundele hästi.

Mis teid motiveerib trenni tegema? 😊 


neljapäev, 7. veebruar 2019

Treenimisest, raskustest

Mul oli eile üle päris pika aja jälle treeneriga koos trenn. Viimati tegime koos trenni vist siis, kui ma uue kava sain ehk siis natuke enne jõule. Lähiajal peame ülejäänud lihasgrupid ka koos üle vaatama, sest ma olen juba mitmeid kordi mõnel harjutusel raskuseid tõstnud aga ikka ei jää lihased nii haigeks nagu peaksid ehk siis pole sellest jõusaalis käimisest nii palju kasu, kui olla võiks.

Alustuseks räägiksin ma teile ühe huvitava asja, millele ma siin hiljuti pihta sain.
Kõik kes on kordki elus jõusaalis käinud võinoh, ka niisama mõnda lihastes onu näinud, siis nendel tundub alati selline mega ülbe olek olema, onjunii? Etnoh kõnnivad tiss ees, käed laiali ja kõnnak on ka selline ülbe vms, vähemalt mulle on alati nii tundunud ja ma sain lõpuks pihta, miks see nii on 😁 Ja teate miks? Sest neil on lihtsalt kõik kohad koguaeg valusad 😂

Aga nüüd edasi enda trenni juttude juurde..

Rääkides veel eilsest trennist, siis mulle pole juba väga ammu ükski harjutus jalatrennis 5kg raske tundunud aga eile tundus... Kaisa pani mind jalaga taha ja kõrvale ''vehkima'' või ma isegi ei tea kuidas ma seda nimetama peaks aga esimesi seeriaid oli teisele jalale juba vääga raske teha, ülejäänud seeriatest pole mõtet räägitagi. Ma reaalselt ei jõudnudki jalga üles tõsta, sest nii kuradi valus ja raske oli. 😃
Täna on muidugi mitu korda hullem ja seda ma üldse ei taha teada, mis mu jalad homme teevad.
 Ja üleüldse ma arvan, et mind on väga raske treenida, sest ma vingun ikka korralikult koguaeg 😂 eriti siis, kui ma pean tegema mingeid X harjutusi, millest ma ise elusees kuulnudki pole ja no tegemisest ei tasu üldse rääkidagi.
Niiet jumal tänatud, et Kaisa ikka naine on, sest ükski mees küll nii kaua sellist vingumist kuulata ei viitsiks 😂

Aga räägiksin siis natukene raskustest ka.
Toon välja need harjutused ja raskused, mida ma olen viimasel ajal ka teinud ja mida ma saan siis võrrelda.

Näiteks rinnalt surumine hantlitega
Algse kava järgi tegin ma seda 4 kiloste hantlitega, eelmine trenn tegin ma seda juba 8 kiloste hantlitega ja võimalik, et seekord peab jälle raskust tõstma
Tavalised kükid kangiga
Alguses ei jõudnud ma isegi mitte 4x12  tühja kangiga teha vnoh nagu ma juba esimeses trennis teada sain, siis ma ei oskandki õigesti kükke teha 😃 aga eile jõudsin ma teha soojenduseks 12 tühja kangiga, siis 12 kükki kang + 2,5 kilosed kettad, siis pani Kaisa juurde veel 1,25 kettad, tegin jälle 12 kükki ära ja siis ta ütles, et mul pole ikka veel sellist nägu nagu ma pingutaks ja nii ma tegingi siis veel 4 seeriat juurde 5kg ketastega ja ütleme nii, et polnud veel kõige hullem 😃
Jalapress
Samamoodi ei jõudnud ma alguses tühjaltki teha aga nüüd jõuan 3x15 50kg-ga teha.
Blokil seljatõmbed, laialt, ette
Alustades tegin seda 15kg ja viimane trenn tegin juba 30kg-ga
Alaseljasirutused pukil
Alguses jõudsin ma 5kg-ga teha mõned üksikud seeriate alguses aga nüüd viimati jõudsin ma 4x15 10kg-ga ilusti ära teha ja nüüd järgmises trennis peabki vist 15kg-ga proovima.

Rohkem kahjuks ei olegi väga harjutusi, mida ma võrrelda saan, sest alguses oli kava hoopis teistsugune ja palju üldisem kui see praegu on.

Ahjaa, lõuatõmbamist harjutan ma ka endiselt paar korda nädalas. Veel ühtegi korda teha ei jõua aga no asi vaikselt areneb juba võrreldes sellega mis alguses oli.
Ja veel, eelmine nädal jõudsin ma isegi üle pika aja jälle jooksma.

Kaal on mul ilusti alla 60kg ja mõõdud on ka juba jälle natukene muutunud aga nendest kirjutan ma alles märtsis, kui mul saab jõusaalis käimisest 6 kuud täis.




esmaspäev, 4. veebruar 2019

Tegemised


Ma käisin laupäeval oma esimestel kabe võistlustel. Tegelikult ma arvasin, et need on lihtsalt mingid külamängud vms ja, et võistlutega pole seal midagi pistmist aga ikka täitsa võistlused olid. Võitjad said isegi medalid.
Kuidas ma üldse sattusin sinna?
Üks Urmeti tädidest on Võnnu noorteseltsis mingi tegelane ja ta ajab alati kõiki igasugustele küla üritustele. Kunagi sai temaga paar mängu kabet mängitud ja nüüd reedel ta siis helistaski mulle, et äkki ma tuleks ka kaasa laupäeval kabe, male, pinksi ja koroona võistlustele.
Kuna mul midagi plaanis polnud ja ma oleks nkn niisama kodus istunud, siis muidugi ma olin nõus minema, seda enam, et Lizzu sain ma ka endaga kaasa võtta.
Ma sain kabes teise koha.
Males ka 😄 Kuigi ma mängisin elus esimst korda malet. Mängu käigus õpetas Urmeti tädi mulle selgeks nii nupud kui ka käigud.
Ei tahaks aga vist peaksin ikkagi ära mainima, et males oligi kirjas ainult kaks naist....
Ma ise üritan võimalikult paljudel küla üritustel kohal käia, vahet siis pole kas meie küla üritustel või ümberkaudsete külade omadel, sest kes see küla elule ikka kaasa aitab kui mitte küla inimesed ise.
Kahjuks on aga nii, et kõik enamasti ainult vinguvad, et mitte midagi pole maal teha/midagi ei toimu jne aga kui keegi võtab kätte ja korraldab midagi, siis pole inimesi kes kohale tuleksid või asjadest osa võtaksid. Niiet kui sa elad maal, siis palun aja ennast ka järgmine kord juba ainult sellepärast kodust välja, et need kes midagigi maal korraldavad viitsiksid seda ka edaspidi teha. 😊

Laupäeva õhtul olin ma üle pika aja jälle klubis tööl.
Seekord esines seal siis Pluuto.
Kui on veel keegi kes ei tea, kes see Pluuto selline on siis vaata siit ta viimast lugu, see on hea 😉
Enamikule minu tuttavatest ta ei meeldi, ma isegi ei tea miks aga no mulle igatahes meeldib.
Võinoh peaks vist täpsustama, et see on hea, mis netis üleval on. Laiv oli jama. 😃
Aga noh, küll ta jõuab veel..

Aa ja lõpetuseks räägin sellest ka, et mu unenägu pidaski mingismõttes paika.
Kui keegi tunneb huvi millest jutt käib, siis LINK!
Lühidalt siis, ma kirjutasin selle unenäo postituse lõppu, et jään huviga ootama, mida ma kuskilt enda kohta kuulen vms.. Ja ma kuulsingi! Aga no kui nüüd aus olla, siis oleksin ma oodanud ikka midagi originaalsemat ja põnevamat. A mis ma siis kuulsin?
Rääkisin ükspäev naabrinaisega juttu, elab kõrval trepikojas, kohe meie vastas. Tema laps käib Lizzuga ühes rühmas võinoh seal rühmas, kus Lizzu juba mitu kuud käinud ei ole.
Ja ma sain tal't teada, et MA OLEN RASE!
Kust ta seda kuulis? Lasteaia kasvataja küsis seda temalt, sest teised lapsevanemad olid nii rääkind. Aga nagu.. Krt küll, isegi kui ma oleks rase, siis mis see nende täiesti võõraste tädide asi oleks, ma pole sealt rühmast isegi mitte ühegi lapsevanemaga juttu rääkinud. Kõige pikemad laused ''Tere'' ja ''Head aega''  aga nagu näha, siis kellegile pakun ma sealt isegi nii palju huvi, et viitsitakse minu elu ja tegemistega oma peakesi vaevata.

Votjamh, rohkem mul midagi öelda polegi 😃