reede, 25. jaanuar 2019

Miski pole igavene

Miks ma pole viimasel ajal kirjutanud või kui olen siis ainult trennist?
Sest kõik muu on vähemalt minu arust täiega perses.
Enamasti ma ei viitsi keskenduda nendele asjadele mis on halvad ja proovin tegeleda nende asjadega mis suudavad mõtteid kõigest jamast eemale viia aga no alati ei saa..
Ja kuna mul siin sõpru väga pole/kõik vanad tuttavad on ka kaugeks jäänud siis nüüd ma vingungi natukene siin.
Kui keegi veel aru ei saanud, siis asi on meie suhtes Urmetiga.
Ma isegi ei tea kuidas need asjad nii läinud on aga viimase kuu või juba natukene rohkemagi jooksul pole me enam nii lähedased kui varem. Kes mu blogi algusest saati lugenud on, see ehk mäletab ka ühte postitust, kus ma rääkisin nii meie suhtest kui ka suhetest üldisemalt lähtudes enda arvamusest.
Seal postituses oli juttu näiteks ka sellest kuidas mõlemad peaksid suhtesse panustama ja sellega vaeva nägma jne....

Kui nüüd aus olla siis meie suhte puhul tunnen ma küll, et ma lihtsal ei viitsigi enam, sest Teda nagu üldse ei huvitagi mida mina asjadest arvan, tunnen jne.
Näiteks kui vaadata kasvõi seda, kui palju kumbki meie suhtesse panustand on, siis minu puhul võibki neid asju loendama jääda alustades sellest, et ma kolisin teise eesti otsa, et temaga koos olla jättes maha kõik, mis mulle siis vähegi oluline oli ja lõpetades igapäevaste pisiasjadega. Ja tema? Jah ta käib tööl (aga see ongi kõik) ja tänu temale on mul võimalik kodus olla, mida enamus endale lubada ei saa agaa... Mida ma siin kodus päevad läbi teen? Ilma liialdamata ma koristan igapäev tunde. Teen mitu korda päevas süüa jne.. Mul ei ole mitte kuidagi rohkem aega enda jaoks, kui mul seda oli tööl käies.
Urmetiga rääkimine on ka sellessuhes mõttetu, et ta lihtsalt ei saa aru või ei taha saada, sellest mida ma talle räägin. Ja ei saa ju olla nii, et tema jaoks on meie suhtes kõik täiega okei, samal ajal kui ma siin koguaeg masen. Või saab? No ma ei tea..

Äkki on asi lihtsalt minus ja kui see nii on, siis võib meie suhte kohe ära lõpetada, sest ma lihtsalt ei oska mitte kuidagi teistmoodi käitud, olla, asju seletada ja ausalt öeldes enam ei viitsi ka. 

Igatahes mul on siin KÕIGEST, täiesti liialdamata kõigest kopp nii ees, kui üldse olla saab.

*Mul ei ole siin mitte kellegagi suhelda - kõik lihtsalt klatsivad kõigist taga ja no sellistega ei kannata ju suhelda. Vähemalt mina ei arva, et on mõistlik oma isiklikke asju sellistele inimestele rääkida. Samahästi võingi ma juba siis siia kõik kirja panna, sest nii saavad ka kõik teada ja ilma nende lisanditeta mida tavaliselt edasi rääkides kõvasti juurde lisatakse.
*Siin metsa sees pole mitte midagi teha ega kuhugi minna
*Kodus vahtimisest on ka täiega villand - jap, keegi ei sunni ja juba ma otsingi omale tööd aga no see ka ei saa mitte kuidagi meie suhtele hästi mõjuda. Sest nii veedame me veel vähem aega koos ja lisaks sellele, et ta on koguaeg ''väsinud'' siis olen ju ma ka täpselt sama väsinud või rohkemgi veel, sest trenni tegemist pole mul plaaniski ära lõpetada.
* No ja siis see remont mille lõpp lihtsalt veniiiiib nii, et kui lõpuks kõik valmis on, siis peab juba otsast alustama. Miks, sest Urmet lükkab kõike koguaeg tuimalt edasi.
* Ja muidugi see, et ma ei saa Urmetiga rääkida asjadest nii nagu mina neist arvan, sest ta lihtsalt ei tahagi nendest aru saada ja siis veel see, et meie suhe on viimasel ajal selline nagu see on..

Temaga ei saa isegi tülitseda, sest ta on lihtsalt nii tuim. Algul ei oskand ma sellesse isegi mitte kuidagi suhtuda, et ta lihtsalt ei lähe närvi, pigem tundus see ikkagi hea ju aga no nüüd see ajab mind lihtsalt närvi, et kuidas ta saab nii ükskõikne kõige suhtes olla? Ma lihtsalt ei saa aru..

Ma ei tea kas mul pidi nüüd parem hakkama ( kõik kes koguaeg vinguvad väidavad, et see teeb asja paremaks), mul igatahes ei hakkand. Aga no reaalsemaks tegi see küll asja.

3 kommentaari:

  1. Mina, kes ma kogu aeg vingun (kuigi üldiselt mitte väga isiklikel teemadel), olen täheldanud, et kui enda jaoks niimoodi asjad verbaliseerida, kipuvad tihti pärast seda paremad mõtted tulema - või saab selgeks, mis see siis on, mida ma tegelikult tahan. Nii et vingu-vingu, ma usun, et see on kasulik.

    Aga igasugu suhete juures on üsna oluline (ja vahel raske) aru saada, kas probleem on üldse sinus või on mees niisama pahur (sest palju tööd, sest vähe raha, sest ilm on nõme, sest kevadväsimus, mida iganes). Kui teine variant, siis ma lasen mõnda aega pahurdada. Kui inimene on tõesti suhtega rahulolematu, aga pole ka valmis sel teemal rääkima, siis mis sa ikka ära teed - lõpuks on oma töö või kas või mingite oma sõprade/hobide leidmine selles mõttes hädavajalik, et kui ainus täiskasvanu, kellega sa suhtled, on mees, siis ta võibki tunda, et oled kergelt nagu kaan küljes, sest tema on terve päeva täiskasvanutega suhelda saanud ja tahaks rahu, aga nüüd oled sina ka innukalt kukil. Pluss keegi ei taha üksi teise heaolu eest vastutada - rahaline on üks asi, kui rahaliselt võimalik on, pole paljudel selle vastu midagi, aga just emotsionaalses mõttes tahaks ikka, et partner oleks iseseisev ja inimesed täiendaksid teineteist, mitte ei oleks vastastikkune sõltuvus.

    VastaKustuta
  2. Mul on sulle mõned küsimused. Mida sa ootasid, kui sa sinna metsa vahele elama läksid? Millest sa järeldad, et kõik klatsivad, kui sa ütled, et sul ei ole seal ühtegi sõpra? Kas sa ei ole mõelnud lube teha või kui sul need juba on, kas oleks raske sõita lähedale linna ja endale tegevust leida?
    Mina soovitaksin sul just tööle minna, sest siis ei ole koguaeg ninapidi koos ja tunned päriselt seda, mis on tööväsimuse ja kodus istumise/tegutsemise väsimuse vahe, suur vahe on. Kindlasti leiad endale ka uusi tutvusi ja sõpru.
    Ma olen pisut nõus eelneva kommentaariga iseseisvuse osas, aga mitte vingumise. Kasulik on rääkida, vii Urmet välja (sööma või spasse vms), maksa ise, lase tal tunda end samamoodi nagu sina tavaliselt. Puhtalt Vingumine teeb igal juhul asja ainult hullemaks.
    Ma usun, et saate sellest mõõnast ilusti üle, lihtsalt mõlemad pingutage.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen enne ka metsa sees elanud, lausa 13 aastat, niiet ei saa öelda, et ma ei oleks teadnud, mis mind ees ootab. Ma olen siin kokku puutunud, ma arvan, et kõigi naisterahvastega ja enamus neist ei ole minu nähes (näiteks küla üritused vms) väga millegi muuga, kui just teiste elude lahti arutamisega tegelenud. Ei kisu ''sõbraks saama''. Just tegevuse leidmise pärast hakkasingi ma trenni tegema, niiet ma käin kolm korda nädalas linnas trennis ja suhtlen ka seal inimestega samamoodi käin ma aegajalt klubis tööl, kus on samamoodi suhtlemist rohkem kui küll. Paar kuud tagasi käisin tööl ja tean täpselt, kuidas selle väsimusega lood on. Töö oli füüsiline ja vähemalt sama palju oli jooksmist kui temal praegu, kui mitte rohkemgi.
      Viimasel ajal Urmet lihtsalt ei huvitu mitte millegi koos tegemisest ja enamasti olengi mina see, kes tagant ajab, et me midaginegi koos teeksime ja just sellest ongi mul juba kopp ees. Ja samas ta ise ei kurda mitte millegi üle, ta on ka seda postitust lugend aga sellel teemal rääkinud ei ole ta midagi. Käitub nii nagu kõik oleks okei aga tegelt ei ole ju.

      Kustuta