kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Emmekas

Lizzu oli varem täiesti iseseisev. Sellessuhtes, et ta mängis ilusti omaette, tegeles oma asjadega ja pigem lükkas tema mind eemale, kui ma teda nunnutasin ja musitasin.
Aga kuskil viimased kaks nädalat on asjad täiesti segamini.
Ta on nii minu küljes kinni kui üldse olla saab.
Näiteks jääb ta viimasel ajal ainult minu kaisus magama, õhtuti viin ta oma voodisse aga hommikuks on ta ikka ja jälle kaisus tagasi.
Kui varem ta karjus oma toas ''Emmeee! Tule vaatama!'' siis nüüd tuleb ta ise minu juurde ja ütleb ''Emme, kullapai, vaata mis ma tegin''.
''Emme , ma armastan sind!'' on ka lause mida ma kuulen päeva jooksul kümneid kordi, varem ütlesime me seda ainult õhtuti magama minnes.
Ta on hakanud mind iga asja eest tänama, näiteks ükspäev pakkusin ma talle süüa, ta vaatas mis süüa on ja ütles: ''Aitäh, aga ma praegu veel ei taha süüa.'' Või täna hommikul kui ma panin tema riided meie voodi peale valmis, et ta need endale selga paneks, siis ütles ta samamoodi: ''Aitäh sulle emme aga ma veel ei taha riidesse panna''.

Ja veel..

Täna hommikul, leppisime Lizzuga kokku, et ma käin kähku Mirruga õues pissil ja viin prügi ka õue ära. Kuna ta oli just üles ärkanud, siis andsin ma talle oma telefoni ja ütlesin, et me käime kähku õues ära ja tuleme kohe tuppa tagasi, et ta vaadaku nii kaua multikaid. Ma käin iga hommik Mirruga õues, nii, et Lizzu jääb tuppa. Täna olin ma vaevalt prügikastini jõudnud (äkki mingi 20 meetrit meie trepikojast) kui ma juba kuulsin kuidas Lizzu trepikojast jorisedes tuli. Ta jooksis paljajalu, aluspükste väel mulle järgi, sest ta ei näinud mind enam aknast.
Ta pole mitte kunagi varem nii teinud!

Võibolla tundub see nüüd teiste vanemate jaoks nagu normaalse ja armsa lapse käitumine, et laps peabki tänama jne aga meie metslase puhul see küll tavaline käitumine pole.
Ja täna hommikul selle järgi tulemise kohta võib ju ka öelda, et last ei jäätagi üksi tuppa vms aga ma olen ta prügi välja viimise ajaks juba aasta kindlasti paariks minutiks üksi tuppa julgend jätta, sest ega ma siis salaja minema hiilind pole, alati olen talle ilusti ära seletanud ja meil pole kunagi sellega ühtegi jonni olnud.

Aga nüüd on ja ma isegi ei tea milles asi on, üldiselt on ta täpselt samasugune rõõmurull nagu alati. Kas see võib olla jälle mingi vanusega seotud käitumine?
Või äkki ta tunneb, et minu ja Urmeti vahel pole enam kõik päris nii hästi nagu varem?
Tema kuuldes pole me isegi mitte vaidlend ja koos oleme jalutand, kelgutand jne, kõik täpselt nii nagu varem.
Niiet ei teagi miks ta nii võib käituda. Ise ta ka seda mitte kuidagi seletada ei oska.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar