kolmapäev, 15. mai 2019

Puugid ja vaktsineerimine

Neid on praegu lihtsalt niiii palju. Mirrult saab peale igat jalutuskäiku mõned. Me ise ka avastame ikka igapäev mõne enda pealt jalutamast. 
Miks ma nendest väikestest vastikutest elukatest siia üldse kirjutan? 
Sellepärast, et mul't  on juba mingi kümme korda kindlasti küsitud, et kas me oleme ikka vaktsineeritud? Aga ei, ei ole. 
Miks? Sest ma ei pea seda vajalikuks. 
Miks? Sest...
Puukborrelioosi vastu pole ju võimalik vaktsineerida. Muidu seda võiks isegi teha.
Ja puukentsefaliidi vastu pole minu arvates mõtet vaktsineerida. 
Ma olen 101% kindel, et ma ise olen selle juba kunagi ära põdenud, sest meil oli reaalselt väiksena suviti igapäev mõni puuk kes oli juba ''sisse läinud''. Ehk siis mul on olnud sadu, sadu puuke ja no ma oletan, et mõni neist ikka oli nakatunud. Võinoh ma vähemalt loodan, et oli. 😃

Ja Lizzu? 
Esiteks kui suur on tõenäosus, et haige puuk leiab Lizzu üles? 
Suhteliselt väike aga ikkagi võimalik.
Teiseks, selleks, et Lizzu nakatuks peab jõudma see puuk olema tal tunde kinni. Aga see on juba peaaegu, et võimatu, sest ma kontrollin ta igaõhtu enne magama minemist korralikult üle.. 
Aga noh, pm võb ju juhtuda, et puuk ikkagi jõuab tal mingi valemiga nii kaua kinni olla, et ta nakatub. 
Jah, aga enamus nakatanutest põevad entsefaliidi läbi vähema kui nädalaga ja lapsed pidid seda põdema palju kergemalt kui täiskasvanud. 

Ja vaktsineerimise lehelt võib lugeda järgneva lause: 

Kolmandikul nakatunutest võib viirus tungida ajju ja põhjustada meningiiti (ajukelmepõletik) või meningoentsefaliiti (aju ja ajukelmete põletik). Haigus ägeneb, tekib kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne. Enamus haigetest paraneb, kuid jääda võivad tüsistused, nt tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, jäsemete halvatused, peavalu, keskendumis- ja mäluhäired jm. Haigus võib lõppeda ka surmaga.

Jah, lõpp on päris kole aga tegelikult ma arvan, et see kolmandikul nakatanutest VÕIB tekkida.... ja VÕIVAD jääda tüsistused, mitte ei jää.. ei ole piisav põhjus lasta last vaktsineerida, sest minuarust on see tõenäosus tõesti nii väike, et suurema tõenäosusega võib saada surma liikluses või ükskõik kuidas muud moodi aga läbi puugihammustuse.. Vaevalt küll.. 

Mis te sellest puukentsefaliidi vastu vaktsineerimisest arvate, peate vajalikuks? 
Olete vaktsineeritud? 

teisipäev, 14. mai 2019

Trennist

Nendega on kõik suuper hästi. Kava pole vahepeal otseselt muutunud aga kuna me teeme nüüd treeneriga jalga üle nädala koos, siis temaga me kavast kinni ei pea. Näiteks eile tegimegi koos jalatrenni ja kümnest harjutusest 5 olid kannile, niiet teeme nii nagu tema parasjagu vajalikumaks peab. Treeneriga koos teemegi enamasti erinevaid asju, et oleks põnevam ja noh... raskem ka.
Ma pole viimase kuu jooksul kindlasti ühtegi trenni vahele jätnud, vb juba isegi kahe kuu jooksul.
Mõõdud mõõtsin ka täna ära aga kuna need on kahe kuu taguse ajaga pigem kõik cm või kahe võrra suuremaks muutund siis ma ei hakka neid siia kirja panema 😃 kusjuures kaal on endiselt sama - veidi alla 60kg. Niiet tegelikult peaks ma ennast ka toitumisega kätte võtma aga no lihtsalt ei viitsi.




Ma ei mäleta kas ma sellest lõuatõmbamisest olen kirjutanud v ei aga siis kui ma jaanuaris hakkasin proovima, siis ma ei jõudnud ikka mitte üldsegi. Kuu aega harjutasin ja siis tuli esimene lõuatõmme ära. Praegu jõuan mingi 3 tükki teha, kui lihased pole valusad 😃 aga no enamasti need ikkagi on valusad ja siis on nendega suht keeruline. 
Lisaks mõtlesime me üks õhtu Lizzuga, et me peaks ikka hundiratast ja saltosid ka oskma. Hundirattaga on kergem, selle saime me pm ühe õhtuga selgeks aga saltodega on vähe keerulisem, kuna ma olen omale kunagi niiii haiget saltoga teinud, et enam lihtsalt ei julge. Aga noh, Lizzu arvab et neid peaks ka ikka oskama, niiet mul ei jää muud üle kui need ka lähiajal jälle selgeks õppida. Kui keegi oskab õpetada või nõu anda siis.. Sa tead et ma ootan su kirja 😉



kolmapäev, 8. mai 2019

Lizzu sai 4! ja kõige margim asi mis mul kunagi juhtunud on

Sünnipäeva me otseselt ei pidanudki, sest lasteaias polnud ta nii pikalt käinud ja teisi tema vanuseid ka ei olnud väga kutsuda. Nii istusimegi õigel päeval lihtsalt Gerda juures, sõime kooki ja Lizzu sai endale ka mõned kingitused ja nädalavahetusel läksime Skyparki nagu ta soovis.
Tahtis eriti suurt batuudikeskust - sai. 
Olime seal üle kahe tunni ja väga tore oli. Rahvast oli meeletult palju.





Ja kui nüüd rääkida sellest kui tore oli siis ma ei saa rääkimata jätta ka kõige piinlikumast asjast mis mul kunagi juhtunud on... Vnoh, vaata pilti ↓


Jap... Kuidas see mul õnnestus? No tegelt ma süüdistaks selles Urmeti venda Roometit.
Me ronisime Lizzuga kaasa suurde ''mängumajja'' ilmselt teate küll mida ma mõtlen. Need suured võrgust ja pehmendustega kaetud torudest ronimis ''puurid'' kus on igasugu takistused ja asjad sees.
No me siis ronisime seal kuni me sattusime sellisesse kohta kus oli vääga kõrge liumägi ja mõtlesime et me laseme sealt ka siis alla janoh ma ei jõudnud veel istudagi, olin küljega ja küsisin, et kas Gerda laseb ka alla, kui Roomet lükkas mu nii alla, et mai teagi kas ma jäin kuskile kinni vms aga no katki need püksid läksid. Mul pole elusees nii mark olnud aga õnneks oli mul seljas Urmeti pusa mida andis alla venitada ja siis see natukene ikka kattis ja nii ma siis lasin pm palja persega mööda kaubanduskeskust ringi ja otsisin mõnda riiete poodi. Õnneks leidsin suht kähku omale okeid püksid ja läksin tagasi. Liugu ma enam muidugi laskma ei läinud.



kolmapäev, 24. aprill 2019

Koguaeg on kiire

Vahepeal olid siin pikad pühad, mille ma enamjaolt maha magasin, sest olin nii neljapäeva kui ka laupäeva öösel tööl. Pühapäeval käisime Lihula lähedal matkaradadel mune otsimas.
Lizzule rääkisime sellise loo, et kuna nüüd on siia nii palju lapsi aastaga juurde tekkind, siis jänku ei saanud enam siia maja ümber neid mune peita, sest muidu leiavad teised lapsed ju kõik ülesse. Jänku saatis meile ''sõnumi'' kuhu ta Lizzu munad peitnud oli ja see juhataski meid Penijõe Makaradadele. 
Siis me soovitasime Lizzul hoolikamalt maad jälgida ja ise peitsime või viskasime samal ajal šokolaadimunad  kuskile lähedusse ja ütlesime, et jänku sõnumis on kirjas, et siin samas kuskil peab mõni muna olema. See toimis eriti hästi tänu sellele, et me olime just paar päeva varem käinud Haapsalus mingit südame kuu raames tehtud orienteerumist läbimas ja seal tuli ka läbi telefoni punkte läbida ja küsimustele vastata. 



Lisaks sai Lizzul eile ilusti joostud Ridala jüriööjooks (4,9km). Jooksis ilusti terve tee. Kahjuks oli esimene vanusegrupp 0-8a, minu arvaes liiga suur vahemik aga noh, mis seal ikka vahet on.
Lizzu sai meie poolt auhinnaks uued jooksutossud - ta on kindlalt arvamusel, et just tossud teevadki ta jalad kiireks ja uued tossud peaksid seda muidugi veel eriti tegema. 
Ja omal valikul mänguasja, valis selle suurte silmadega poni, ilmselt teate küll mis mänguasja ma mõtlen 😃
Kahjuks ise ma osaleda ei saanud aga Gerda ergutas Lizzut ja jooksis temaga koos.

Lisan siia nüüd hiljem ka Lizzu aja ja selleks oli 34.44.00 Ja ta sai isegi ajalehte, sest kõigile tundus uskumatu, et kolme aastane niimoodi jooksis.



Lisaks klubis töötamisele käin ma nüüd ka graafikuga tööl. Viimased kaks päeva on näinud välja täpselt sellised: Ärkan enne kaheksat, viin Lizzu kümneks lasteaeda, ise lähen trenni, peale trenni kiire lõuna, siis tööle ja koju olen jõudnud alles 23 aegu ja siis olen käind kiirelt pesus ja lihtsalt magama vajunud. 
Täna saan õnneks natuke kergemini, sest Gerda on nõus Lizzut vaatama ja trenni ma ka täna ei jõua minna. Lähengi lihtsalt 13.00ks tööle . 

Trenniga läheb mul ka praegu väga hästi. Käin ilusti 3-4x nädalas jõusaalis +  igasugused jalutamised ja ringi kondamised. Lisaks leppisime treeneriga kokku, et teeme üle ühe nädala jalatrenni koos, sest siis ma lihtsalt pingutan palju rohkem.



Ahjaa, autokooli panin ma ka ennast kirja aga järgmine kursus alustab alles mai lõpust, niiet sellega on veel aega. 
Aga ma nüüd lähen söön midagi ja siis lähen õue lebosse.
Ja veel...
Kui sa oled huvitatud meie tegemistest aga näed, et ma ei jõua siia just eriti tihti midagi kirja panna, siis võiksid sa mu instale (sandrasumberg) pilgu peale visata, sest seal tegutsen ma igapäevaselt 😉

laupäev, 13. aprill 2019

Sander Õigus - ''Neljanda seina taga''

Ma pole tegelikult eriline teatris/kinos/kontsertitel käia. Isegi ''Tõde ja õigust'' ei viitsinud ma vaatama minna, sest noh, minu arvates ei ole mitte ükski film väärt kolme tundi paigal istumist.
Viimati käisin vist üldse midagi vaatamas põhikooli ajal, sest siis sai tundidest vähemalt ära- annab tunda onju?💁 😂

Nüüd eilsest õhtust ja standupist.
Nii, kui mulle feissis ette viskas, et Sander Õigus tuleb ka Haapsallu, siis ma juba teadsin, et ma olen seal 100% kindlalt kohal.
Urmet ja ta väike vend tulid ka. Väike ehk siis 13a aga ropendab nkn kordades rohkem kui ükskõik milline täiskasvanu, niiet jamh..
Saal oli peaaegu välja müüdud, mõned üksikud vabad kohad olid jäänud.

Soojendasid Daniel Veinbergs, Roger Andre ja Mikael Meema.
Kui varasemalt olid mu lemmikud Sander ja Mikael siis see mis Roger eile tegi - no see oli puhas kuld.
Teate ju küll seda kui keegi on rääkind mingi ulme hea nalja aga siis muutub kõik vaikseks ja oleks nagu aeg endal ka ära lõpetada aga no.. Mida normaalsem olla üritad, seda hullemini naerma hakkad..

Niiet nüüd ma tean, et see kutt teeb ka head nalja - varem ma lihtsalt ei olnud temast väga midagi kuulnud, välja arvatud muidugi see ''Tallinn-Tartu sõidujagamisgrupp'' 😃

Aga üldiselt oli see eilne standup megaa hea ja soovitan kõigil seda vaatama minna.
 2h mõnusat olemist ja kõhulihased saavad ka samal ajal treenitud.





reede, 12. aprill 2019

Naudime ilma ja viimaseid vabasid päevi


Jap..
Mina lähen järgmine nädal uuesti tööle ja Lizzu läheb tagasi lasteaeda.
Ja kuna ma tean, et ma suvel väga puhata ei saa, siis naudin ma praegu neid viimaseid päevi täiegaa..
Me oleme kõndind selle viimase nädala jooksul kümneid kilomeetreid, kusjuures Lizzu peab isegi paremini vastu kui ma oleksin osanud arvata. Näiteks käisime me Marimets rabas, rada oli natuke rohkem kui 9km pikk ja Lizzu kõndis/jooksis selle ilusti ilma vingumiseta ära.
Aa ja peale rabas käiku sai meil ka selle aasta esimene grill tehtud. Nagu ikka maitseb see esimene grill palju paremini kui suve lõpu poole. 😀
Lisaks oleme käinud viimastel päevadel väga, väga palju õues jalutamas.
Praegu on ka ideaalne aeg detektorismiga tegelemiseks, sest põllud on sügisel läbi küntud ja külvi pole veel tehtud. Otseloomulikult on kõik maaomanikega läbiräägitud jne.. Niiet sellega tegeleme me ka siin järjepidevalt. Isegi Lizzule meeldib põldudel käia, Mirrust ei tasu rääkidagi.
Jooksevad võidu ja otsivad rotte 😅
Aga näiteks ka eile õhtune jalutuskäik venis natuke pikemaks kui alguses mõtlesime, u 7km ja tee asemel läksime me hoopis üle põldude, et ikka huvitavam oleks.
Sellel jalutamisel ja käimisel on tegelikult ka väike point. Nimelt kahe nädala pärast toimub Ridala jüriöö jooks, mille pikkus on 4,9km ja ma tahaks, et ta jõuaks selle see aasta terves pikkuses ära joosta. Ilmselt jõuab ka. Isegi eelmine aasta jooksis ja kõndis ta vahelduva eduga terve raja lõpuni.
Siis motiveeris ta ennast lõpus saadava šokolaadiga, kohe näha, et emme tütar 😅

Ja kõik kes te siin lähedal elate, vedage siis ennast ka ikka ilusti 23.aprill toimuvale Ridala jüriööjooksule/matkale kohale, rohkem infot saab fbst, kus on tehtud selle kohta ka eraldi üritus.

Mis me siin siis veel peale põldude peal ringi kondamise teinud oleme?

Kuna ilm läks siin korraks natuke halvemaks siis eile käisime me Fra Mare Thalasso spaas ja kasutasime ära sünnipäevaks saadud 3 tunnised kinkekaardid. Lihtsalt lebotasime mullivannis, ujusime ja käisime saunades. Kusjuures ma ei teadnudki, et seal 6 erinevat sauna on. Me käisime muidugi kõik peale ühe nii läbi nagu peab. Ühe soome sauna jätsime vahelel, sest üks soome saun oli 60 kraadi ja teine 90 kraadi ja muidugi jätsime me siis selle 60 kraadise sauna vahele.

Üliiimõnus oli..

Isegi Lizzu käis korraks õuebsseinist läbi







laupäev, 6. aprill 2019

Neljapäevane jalatrenn treeneriga

Pole just raske arvata miks ma sellest alles täna kirjutan onju..
Ülejärgmine päev ikkagi..
Mul oli treeneriga koos viimati jalatrenn äkki mingi kaks kuud tagasi. Kusjuures üksi tehes ei ole ma mitte kordagi saanud oma lihaseid nii valusaks, et ei kannata liigutada või püsti tulla.
Nüüd ma tean miks see nii on.. Sain alles nüüd sellele pihta, miks treenerig tehtud trennid on paaalju raskemad kui üksinda tehtud.
Koos trenni tehes on alati nii, et ma ise väga ei loe oma kordusi aga kuna ma nüüd olin nii pikalt üksinda teinud, siis automaatselt lugesin ise ka kaasa. Minul sai mõttes juba 15x kui treener ütles kõva häälega, nii 10x tehtud, 10x veel jäänud..  Ma olin nagu, krt võtaks kumb meist nüüd nii võssa selle lugemisega pani.. Aga tegin muidugi ilusti siis veel need 10x ära.
Teine ''nipp'' on tal see, et kui ma pean tegema 12 kordust ja enda arvates on mul veel viimane teha, siis ta ütleb kõrvalt et väga hästi, kaks viimast veel.. Ja no ikka teed siis need kaks viimast ju ilusti ära.
Üksi tehes oleks ilmselt ainult selle viimase veel mingi nipiga tehtud saanud.
Ja lisaks sellele ''valesti'' lugemisele toetas ta mulle raskust juurde, kui ma hackil säärt tegin..
Ja veel, lisaks kõigele muule olin ma ju ise ka veel jalatrennist viimasel ajal mõned korrad viilind.
Niiet pole tegelikult mingi ime, et ma täna voodist püstigi ei saa. Vetsus käisin ka kikivarvul (lihased andsid nii kõige vähem tunda) ja siis mõtlesin, et sinna ma jäängi, nagu ausalt, väga hull on.
Eile olin Lizzuga pm hommikust õhtuni väljas, jalutasime metsas, tegime jooksuvõistlust ja mida kõike veel.
Lootsin, et mida rohkem ma liigun seda vähem mul lihased täna tunda annavad aga no ei ole mingit vahet. Lisaks proovisin ma ühe tuttava käest saadud nippi. Peale trenni pessu minnes pesta vaheldumisi nii kuuma kui ka külma veega ja see pidavat lihasvalu vähendama aga nagu näha siis ei aitand seegi.
Nüüd peangi ennast läbi valu püsti ajama ja liigutama vaikselt hakama, sest nii ilusat ilma ei saa ju maha magada.
Muide, teisipäevaks lubab lörtsi, niiet vut-vut õue ilma nautima.

kolmapäev, 3. aprill 2019

Kevad käes



Pole juba mingi nädalake siia ühtegi postitust jõudnud teha.
Üheks põhjuseks on muidugi ilus ilm, mis õue ajab. Täna sai juba esimene päikegi ära võetud. Lizzu arvas muidugi, et kui mul pole riideid siis pole tal ka neid vaja ja nii ta jooksiski natuke aega paljajalu ringi.
Kui me väiksed olime, siis meile räägiti iga aasta, et enne ei tohi maas istuda ega paljajalu käia kui esimene äike ära on olnud. Siinpool Eestit ei tea sellest jutust keegi mitte midagi aganoh, järelkult see siin siis ei kehti ka, niiet las laps jookseb 😃
Kusjuures ise ta oli eriti uhke oma mustade jalgade üle.


Teiseks asjaks miks ma pole eriti siia midagi kirjutada jõudnud on see, et ma olen nüüd vähe tõsisemalt tegelenud omale töö leidmisega. Ja sellega on nüüd siis selline lugu, et töökohti jagub aga kohti kus ka palka makstakse.... Vot nendega on vähe halvemad lood.
Olen siin käinud juba ka paaril töövestlusel aga midagi kindlat veel pole. Üks vestlus oli eriti absurdne, mulle visati ette eelmise proovipäeval käia töö ja kästi seda kommenteerida. Lisaks jäi silma veel see kuidas juhatajad ise oma tööliste üle naersid, samalajal rõhutades, kui tähtsad on nende jaoks tööliste omavahelised suhted ja kui hoolega nad omale töölisi valivad jne.. Ühesõnaga kindel ei.
Missiis, et ma lähen tööle ainult selleks, et natuke raha omale koguda aga no kui esimene kokkupuude on juba selline, et sinna majja ma rohkem ei läheks- siis ega  ei lähegi.

Lisaks tegeleme me hetkel aktiivselt sügisese reisi planeerimisega. Ja kuna me ei suuda mitte kuidagi otsustada, kuhu me siis ikkagi minna võiks ja kui kauaks, siis nüüd on tekkinud üldsegi selline varjant, et äkki lähme me täitsa mitmeks kuuks Eestist minema ja rändame natuke ringi, sestet miks mitte.

Aga kuna me tahaks ka juba praegu kuskile minna või lihtsalt mõnusalt aega veeta siis nüüd ma hakkangi jälle Eesti mõisasid ja spaasid googeldama. Või ehk suudame me seekord midagi muud põnevat välja mõelda, kes teab..


teisipäev, 26. märts 2019

Toitumiskava

Nii.. Ma kirjutasin eelmise postituse lõppu, et otsin mõne toitumiskava ülesse ja hakkan siis sellest 100% kinni pidama jne...
Aga teate mis eile hommikul juhtus, kui ma endale ühe oma vanadest toitumiskavadest ette võtsin?
Juhtus see, et ma mõtlesin kõigele sellele mida ma kaks aastat tagasi tegin. Ma jälgisin pool aastat, igat ampsu mis ma suhu panin. Ärkasin hommikuti tavapärasest tund aega varem ülesse, et ma jõuaks ilusti oma hommikusöögi valmis teha ja ära süüa. Lõuna oli tööle kaasa tehtud ja õhtu sööki hakkasin alati peale koju jõudmist tegema. Lisaks kulus meeeletu aeg sellele, et kõik toiduained alati ära kaaluda ja siis veel see makrote arvutamine.. Vb ma võtsin siis seda asja liiga tõsiselt võima ka ei tea aga no kui ma eile hommikul selle toitumiskava läbi sirvisin, siis ainuke asi millele ma mõtlesin oli see, et persse see toitumiskava. Ma ei viitsi...

Ja hakkasin trenni asju kokku panema.. 
Muide, enne trenni käisime burksi söömas 😂



Nagu päriselt.. Selle ajaga mis ma igasugu toidu kaalumistele ja arvutamistele raiskan jõuan ma kõik need üle söödud kalorid trennis ära kulutada. Eilne trenn annab täna ikka korralikult tunda, kõik lihasgrupid millele ma midagigi tegin on mõnusalt valusad.

Aga jah, seda toitumiskavade teemat tee siit blogist ikkagi lugeda ei saa..
Ja ma ei saa endale suveks kõhulihaseid ikkagi välja aga noh.. missealikka 💁
Edu kõigile dieeditajatele 😝


reede, 22. märts 2019

Kuus kuud trenni

Tükk aega mõtlesin kas panna pealkirjaks ''pool aastat'' või ''kuus kuud'' aga kuus kuud kõlab vist ikka veidi uhkemalt. 😃
Tegelikult oleksin ma pidanud juba peaaegu nädal aega tagasi selle mõõdupostituse siia üles panema aga kuna ma ise teadsin, et seekord pole mõõtude erinevused enam nii suured (kui üldse midagi on) siis polnud nagu erilist viitsimist ennast mõõtma hakata jne.. 
Nüüd sai see siiski tehtud. 
Aga enne veel kui ma mõõdud siia kirja panen, siis selle postituse tegemisega sain ma aru, et ma olen juba VIIS jõusaali trenni vahele jätnud. 😕
Eelmine nädal empsi juures olles tegime küll õega kaks korda tema kodust trennikava aga no see pole ju ikkagi see, mis jõusaali oma ja no üldsegi pean ma tunnistama, et ma olen viimasel ajal trennides ka natuke viilinud.. 
Täitsa häbi on nüüd seda siia kirja panna aga no nii on.. 
Ma isegi ei tea miks ma ennast see nädal trenni pole ajanud... 
Täna lähen teen selle tissi trenni ära ja siis on mul ilmselt jälle mott tagasi ja ei viili enam nii. Vähemalt ma loodan, et nii on 😃

Aga nüüd siis mõõdud, lisan siia algsed (17.09.2018) ja tänased (22.03.2019) mõõdud.
Kahe kuu taguseid ei ole mõtet siia lisada, sest ainult mõni number erineb 1-2cm võrra aga kui kellegile pakub huvi siis neid mõõte näeb SIIT
Kaal on kahe kuu taguse ajaga võrreldes vähenenud, kaalun praegu umbes 57kg varasema 60kg asemel.

Algsed:

Käsivarre ümbermõõt 27cm

Rinnaümbermõõt 92cm
Taljeümbermõõt 75cm
Kõhuümbermõõt (mõõdetud naba kõrguselt) 80cm
Puusaümbermõõt 92,5cm
Reie ümbermõõt (mõõdetud kõige laiemast kohast :D) 53cm
Sääre ümbermõõt 32cm


Tänased: 

Käsivarre ümbermõõt 26,5cm
Rinnaümbermõõt 84cm
Taljeümbermõõt  66cm
Kõhuümbermõõt 72cm
Puusaümbermõõt 86cm
Kann 95cm
Reie ümbermõõt 55cm
Jalg, kohe põlve ülevalt 42cm
Sääre ümbermõõt 33cm

Lisan siia siis ühe pildi ka, sest Urmeti teooria on, et kõik mehed (ja neid käib siin blogis suhteliselt palju) käivadki siin sellepärast, et äkki ma olen jälle mõne pildi lisanud, sest no mehed lugeda ju ikka ei viitsi 😂
Sellessuhtes, et ta ilmselt räägib oma kogemustest aga vot seda ma ei teagi, kas ta ise ka ''loeb'' mõnda blogi v ei..

Toitumisega on lood ikka sellised nagu need on aga proovin nüüd lähipäevil mõne oma vana toitumiskava üles otsida.
Rannahooaeg ikkagi tulemas ju 😂
Tegelikult ei, lihtsalt kui ma ei näe enam tulemusi, siis ei ole mul ka motivatsiooni ennast nii palju liigutada ja kui ma juba hakkan vabandusi leidma, siis ma tean, et nendest mul puudust ei tule. Niiet katsetan lähiajal mõnda toitumiskava, jälgin seda 100% ja siis annan teile ka teada kuidas/mis toimib.

Aga praegu päikest ja eks ma varsti jälle kirjutan siia midagi ✋


teisipäev, 19. märts 2019

Möödunud nädal


Tegelikult oleks vist õigem öelda, möödunud/eelnevad seitse päeva aga no mis seal ikka vahet on. Need kes blogi järjepidevalt loevad, teavad, et ma olin terve eelmise nädala kodust eemal ja tänu sellele ka arvutist/blogist eemal.
Veetsime siis möödunud nädala Lizzuga Lõuna-Eestis mu emal ja õel külas. Eile õhtul jõudsime lõpuks koju tagasi. Lõpuks, sellepärast, et nii mõnus on kodus olla, kui oled nädala eemal olnud. Koduigatsusest ei tea Lizzu täpselt samamoodi nagu minagi, mitte midagi. Alles bussiga Tartust-Tallinnasse sõites hakkas ta rääkima, et igatseb Urmetit väga ja tahaks juba koju jõuda.
Enne ära tulekut oli tema jaoks pigem probleemiks see, et ta ei näe nüüd jälle tädi Sevet tükk aega.

Mis me selle nädala jooksul siis ära jõudsime teha?

Sõita bussiga kokku üle 10 tunni. Kusjuures kilekotte ega paberit (mida sai hunnikutes kaasa võetud) ei pidandki kasutama. Mitte kummalgi meist ei hakanud ühegi bussi peal halb, mis on ikka täiega ime. Sest paar kuud tagasi pidime bussiga umbes 50km sõitma ja siis Lizzu oksendas mingi kümme korda selle aja jooksul ja ega mul endalgi parem olla ei olnud.
Niiet seekord läks selle bussisõiduga ikka üleootuste hästi.
Võibolla oli asi ka selles, et ma valisin sõiduks ainult Lux Expressi busse, sest minu arust on need palju mugavamad ja nendes on palju rohkem ruumi ja muidugi need tahvlikad ka mis nendes on.
Vaatasime nii mõnegi multika nendest ära.

Muidugi olime hästi palju aega mu empsi ja õega koos.
Kuna ilmad olid nii lögased, siis ega õues ei olnudki väga midagi teha, vähemalt pool seal veedetud ajast Lizzu lihtsalt joonistas. Kümneid pilte.. ja siis kõik ülejäänud pidid neid vaatama ja ''VAU!'' ütlema.
Siis käisime me veel Seve ja Lizzuga paar korda Tartus, niisama söömas ja raha raiskamas.
Kõlab targalt, onju?
Muidugi nägin ma ka päris palju vanu tuttavaid (kellest mõni oleks võinud vabalt ka nägemata jääda 😅) enamusi neist oli siiski väga, väga tore näha.
Reedel hoidis Seve Lizzut et ma saaksin välja minna, siinkohal võiks ju kirjutada, et ta täitsa vabatahtlikult ja hea meelega hoidis teda aga no Seve puhul pole ilmselgelt tasuta lõunaid olemas ja kõik tuleb kinni maksta 😂
See tasus ennast muidugi täiega ära ja mul oli üks eriti mõnus õhtu üle väga pika aja.

Aga enamiku aega olime me siiski täiesti niisama empsi juures ja ma nautisin seda, kuidas tibu vahelduseks teistele ka peale minu närvidele käib.
Praegu ilmselt puhkavad nii mul ema, õde kui ka nende kass ja koer oma närve ja on mega õnnelikud, et me nii kaugel elame ja harva külla satume.

Sama söögikoht, sama laud, sama laps
piltide vahe - kolm aastat

Enamus aega lasin seal ringi nii nagu
ma esimesel pildil välja näen 😃
Tundsin koduselt ennast 😅
















pühapäev, 10. märts 2019

Esimene ujumine ✓

Jap, meil sai juba selle aasta esimene ujumine tehtud.
Juba mõnda aega oli see meil plaanis olnud aga nagu ikka, kui asju kohe ette ei võta, siis need lihtsalt lükkuvad edasi. Eile õhtul kirjutasingi ma ,,Haapsalu talisuplejate'' feissbuuki, et me oleksime ka huvitatud talisupluse proovimisest. Kusjuures, kõik kellega me täna seal kokku puutusime ja kellega telefoni teel suhtlesime olid mega toredad inimesed. 
Hommikul said asjad täpsemalt üle räägitud ja nii me siis täna kella kahe ajal läksimegi suplus kohta. 
Mere ääres oli nii tuuline, et mul oli isegi jopega külm. Korraks jõudsin ma isegi mõelda, et kas see on ikka tark mõte, sest nii külm on ju.. Õues oli 0 kraadi ja vesi oli umbes +2. 
Aga noh, kuna need inimesed, kellega meil oli kokku saamine kokkulepitud jõudsid ka kohale, siis ilmselgelt ei jäänud mul enam midagi muud üle, kui riideid vahetama hakata. Kui me riided vahetatud saime ja õue liikusime, siis ma jõudsin veel ühele naistest öelda, et issand, kes see tuleb keset talve paljalt õue... 😂 
Niiet, kui keegi mu nägu sellel pildil suumiks, siis ta saaks aru, et ma ei olnud sellest asjast see hetk eriti vaimustuses.
Jõudsimegi siis selleni, et kes esimesena vette läheb.. Kuna ma ei oskand asjast midagi arvata, siis ütlesin, et ma võin minna. Alguses räägiti meile, et esimene kord oleks tark lihtsalt minna õlgadeni vette ja lugeda seal kolmeni ja siis välja tulla ja kui me peaks tahtma, siis võime muidugi paar tõmmet ka teha. 
Ma olin kindel, et ma kükitan korraks vette ja hüppan sealt kiirsti välja aga kuna need talisuplejad ütlesid kohe, et nii pole mõtekas teha, siis nii ma ikkagi ei teinud. 
Vette minnes sain ma aru, et see asi ei olegi nii hull ja noh, kuna ma juba sinna vette roninud olin, siis mõtlesin, et ujun ka siis ikka natukene. 
Korraks tõmbas hinge kinni aga see pidi ka okei olema ja pidin lihtsalt veidi sügavamalt hingama ja oligi korras. 
Vees oli natuke külm aga veest välja tulles enam ei olnud. Riideid vahetades ja kuivatades tuli eriti mõnus tunne. Selline seest külm vms, ei oska isegi kirjeldada aga hea tunne. 
Mõnus kananahk tuli ka 😄
Peale seda läksime sooja kakaod jooma ja selleks hetkeks oli juba täiesti tavaline olla. 
Koju jõudes tuli hull uni aga ma ei tea kas see oli nüüd sellest suplusest või sellest, et ma öösel tööl olin. 
Ja nagu ma aru sain, siis Urmet ja Gerda arvasid ka, et see ei jää meil ainsaks talisupluseks, niiet ilmselt lähme me juba varsti jälle.  

    
Lizzu valvas, et kõik ikka piisavalt kaua vees oleksid. 
                                       





                     


                               

neljapäev, 7. märts 2019

Lapsega bussisõit + oksendamine

Esimene osa pealkirjast ei ole juba kõige toredam nähtus, mis me siis veel sellest teisest asjast räägime... Aga no mina räägin, sest meil on plaanis järgmine nädal paariks päevaks Lõuna-Eestisse mu emale külla minna.
Siia vahele mainin ka selle ära et kui sa peaksid tahtma meid üle pika aja korraks näha ja vb midagi vahvat koos teha - siis kirjuta mulle! 😉
Aga edasi, kuna Haapsalul on nii halb bussiühendus Tartuga (ainult üks buss päevas, peatub palju ja sõidu pikkus 4h 25min), siis peame me läbi Tallinna minema. Tegelikult nii ilmselt ongi parem, sest nii saab vahepeal Tallinnas värsket õhku hingata. Vnoh, Tallinn ja värske õhk ei sobi ju ühte lausesse  kokku aga ilmselt saite aru küll, mida ma mõtlesin.
Kokku tuleb peaaegu 5h bussisõitu. Haapsalust- Tallinnasse 1h ja 45min, Tallinnast - Tartusse 2h ja 30min ja veel Tartust - Savernasse 40min. 

 Kui ma ise väiksem olin, siis ei õnnestunud mul ka mitte ühelgi ekskursioonil või võistlusel nii käia, et ma oksele ei hakanud. Tegelt on mu emal ja õel ka sama jama. Kuskil 12 aastaselt läks mul asi alles natuke paremaks aga täiesti ära kadunud pole see siiani. Vahe on nüüd ainult selles, et enam ei hakka ma oksele aga iga pikema bussisõiduga hakkab mul ikka korralikult keerama.
Kahjuks on Lizzuga täpselt samad lood. Esimest korda oksendas ta ennast autos täis juba kuskil kuue kuuselt. Siis väitsid kõik, et see oli lihtsalt loll kokkusattumus ja, et pole võimalik, et nii väike laps veel autosõidu peale oksendada võiks. Aga see ''kokkusattumus'' kestab meil veel siiamaani, kuigi autosõit on täiesti igapäevane. Lühema maa peale ta enam küll ei oksenda aga väga tihti tahab, et me akna lahti teeks, sest tal on nii halb olla. 
Tablette ma ka talle ei julge anda, sest mul endal said kunagi kõik erinevate firmade omad ära proovitud ja mitte midagi ei aidanud.. Mõni tegi asja isegi mitu korda hullemaks. 
Ainukesed asjad mis aitasid olid esimene iste ja kõht pidi pigem tühja poolne olema aga mitte täiesti tühi. Ja mynthon aitas ka. 
Niiet loodame imele ja sellele, et ta lihtsalt ei hakkaks oksele ja kannataks selle sõidu ilusti ära. 
Vnoh, et ma kannataks temaga selle sõidu ära.. 

pühapäev, 3. märts 2019

Ole sina ise

Minu jaoks on normaalne ja ainuõige käitumine see, kui sa oled igas olukorras sina ise. 
Oled aus ja räägid asjadest nii nagu need on. 
Kui ei taha kellegagi rääkida, siis ei räägi. 
Kui keegi ei meeldi, siis ei meeldi, kõik ei saagi meeldida ju. 
Kui ma ütlen, et keegi mulle meeldib, siis nii ongi. 
Kui ma midagi tahan, siis ma seda ka teen, vahet pole mis teised arvavad ja räägivad. 

Meist kõigist räägitakse ju nkn igasugu ime asju, millest enamus pole tõsigi. 

Aga minu jaoks on müstika see, kuidas mõned täiskasvanud inimesed nendest lihtsatest asjadest ikka veel aru pole saanud või lihtsalt ei taha saada.

Väike näide. 
Mingi paar nädalat tagasi ma ütlesin ühele, kellega me olime olnud ainult natuke aega tuttavad, (võinoh ma ei tea kas tuttavad ongi õige sõna, olime mõned korrad näinud ja juttu ajanud)
et ma kuulsin kuidas temast räägiti, niisama mainisin ilma ühegi tagamõtteta talle seda. Pm ma ütlesin talle siis, et temast räägiti head aga kuna rääkija liialdas seal nii mõnegi asjaga üle ja ma ütlesin talle seda nii nagu rääkija rääkis, siis ta sai minu peale kurjaks, sest miks oleks see rääkija pidanud midagi sellist rääkima mida päriselt pole olnud jne.. 
Rääkija ise ei saanud ka talle rääkida, mida, või kuidas ta rääkis, sest ta ju ei rääkinud asjadest nii nagu need päriselt olid ja siis ta lihtsalt keerutaski talle midagi kokku. 
Ja see ''tuttava'' arvaski, et mina valetasin talle ja tema jaoks oli see keerutamine palju usutavam ja mõistlikum kui see mis mina rääkisin. Kuigi minu räägitu oli tõsi. 
Ilmselgelt neist kumbki pole selline inimene, kellega suhtlemine mulle enam huvi võiks pakkuda. 
Ma saan aru, et on okei filreerida seda mida sa kuulad ja usud aga seda võiks teha siiski tõde väänamata. 
Ja üldsegi, kui enamusel on iga teine sõna vale, siis ongi normaalne iga oma vale järgmisega välja vabandada? Ei ole ju aga miks te teete siis nii? 

Järgmine näide: Kaks inimest, kes üksteist mitte üldsegi ei salli. 
Üks räägib mulle kui nõmedalt see teine käitub, milline ta ikka välja näeb ja üleüldse kui nõme inimene ta on. Järgmine päev kuulen teiselt inimeselt selle teise kohta täpselt samasugust juttu aga igakord kui nad kokku saavad, siis nad kallistavad ja näevad välja nagu väga head tuttavad. 
Milleks sellist tsirkust teha? 
Küsisin seda ka ühe osapoole käest, vastus oli selline, et kuna nad nagunii peavad aeg-ajalt üksteist nägema, siis on parem kui nad ''hästi'' läbi saavad. 
Minu arvates on see lihtsalt väga silmakirjalik ja täiesti mõttetu tegevus. Kui mulle ikka keegi ei meeldi, siis a) ma suhtlen selle inimesega nii vähe kui võimalik on ja seda muidugi ka täiesti emotsioonitult b) ma ei suhtlegi temaga c) ma ütlen talle, et ta käitumine, iseloom jne ei ole minu arvates okeid ja ma pole huvitatud temaga suhtlemisest. 
Ei kõla nii keeruliselt ju..
Mulle on näiteks veeel kirjutanud üks tädi (kunagi kui ma tegin ühe sellise postituse kus ma natuke ka seksist kirjutasin) et kuidas ma kirjutan sellisest asjast, et tema ei teeks midagi sellist mitte kunagi, sest mis siis kui seda peaks lugema sattuma mu oma ema, mõni kunagine õpetaja, lapse lasteaiakasvatajad, teised lapsevanemad jne, et siis ta vajuks küll häbist maa alla. Samamoodi on seda öeldud mu instagrammi piltide ja storyde kohta, et kas mul häbi ei ole v? Aga teate, ei ole.. 
Hoopis see paneb mind imestama, et kas nendel küsijatel pole tõesti mitte millegi mu pärast muretseda, kui teiste arvamuse..

Miks mängitakse nii lolli kellegi teise arvamuse pärast? Miks ei olda sellised nagu päriselt olla tahetakse ja ''parandatakse'' oma käitumist vastavalt sellele mida keegi teine näha võib tahta või sinust ootab. 
Lihtsalt mõtted

reede, 1. märts 2019

Pood või e-pood?

Kas te eelistate riideid tellida omale e-poodidest või pigem ikka tavalistest poodidest, nii, et saab kõike proovida ja oma käega katsuda? Sama küsimus lasteriiete kohta?

Mina eelistan igaljuhul tavalisi poode, sest ma ei vaata kunagi riiete peal olevaid suuruseid vaid lihtsalt seda millised need välja näevad ja siis selle järgi järeldangi kas need lähevad mulle või mitte. Riiete suurused varieeruvad XS-L- ini. 
Aga kahjuks pole siin Haapsalus eriti valikut. Ainukesed poed kust midagigi saab on Rademar ja Takko. Jalanõude valik on siin aga täiesti olematu, niiet ma ikkagi pean aegajalt omale ka riideid ja jalanõusid tellima. 
Kusjuures nii saab palju odavamalt ka aga...  Alati ei pruugi vedada ja kaup ei pruugi ka alati olla päris see, mis pildil tundub. 
Kaks e-poodi kust ma olen saanud alati täpselt sellised asjad nagu ma tellinud olen on Sinsay.com ja Bebeque.ee.
Viimase eelis on veel see, et kaup jõuab 1-2 päevaga kohale. 

Lasteriietega on siin asjad minu arvates veel hullemad.
Lizzuga on veel see jama ka, et ta on hetkel nii nõmedas suuruses. Beebiriided on kuni suuruseni 92cm ja need on talle ümbermõõdult okeid aga pikkuselt lühikesed ja tüdrukute riided algavad suurusest 98cm aga need on jällegi pikkuselt okeid aga laiad. Niiet üldse on megaa vedamine, kui ma talle mõne normaalse riideeseme leian.  
Aga kuna Lizzu läheb nüüd lähiajal ilmselt ka lasteaeda, siis olekski tal kõiki riideid juurde vaja, nii toa, kui ka õue omasid.

Oma kevad-sügis kombega tegi ta nii spagaati, et see läks hargivahelt katki. 😃
Ja Mirru on tal ka enamus riideid mänguhoos auguliseks teinud.
Nii me läksimegi eile Takkosse ja vaatasime mis seal hetkel siis on, mõned asjad õnneks ikka saime ka. Teksad, dressid, särgid jne.. 
Aga selliseid Kevad-sügis riideid ei ole Haapsalus küll mitte kuskil, mida ma Lizzule tahaks.
Kui keegi oskab mõnda head e-poodi või näiteks fb gruppi soovitada, siis laske tulla. Eriti hea oleks veel see, kui keegi mõne hea lasteriiete E-poe mulle öelda oskaks, oleksin vägaa tänulik.
Tegelt see ongi peamine põhjus, miks ma selle postituse tegin, niiet palun aidake. 😃


esmaspäev, 25. veebruar 2019

Vahekokkuvõte, trenn, kaal

Käisin eile õhtul koos treeneriga trennis, sest mida muud targemat ikka on pühapäeva õhtul teha, onju? Seekord olid kavas rind-õlg-triipseps.
Ja niii mõnus trenn oli.
Endiselt on need mu lemmik lihasgrupid. Muutsime jälle mõned harjutused ümber ja trenn oli palju raskem kui muidu aga üldiselt vahet polegi kui raske või mis harjutustega ma seda trenni teen, see on ikka kuidagi palju mõnusam, kui kõigi ülejäänute lihasgruppide tegemine.
Täna annab muidugi korralikult tunda ka.

Lõuatõmbamisega nii hästi ei lähe nagu jõusaalis käimisega.. Midagi ma juba jõuan aga õigest lõua tõmbest on asi ikkagi veel kaugel. Niiet kui keegi seda harjutama tahab hakata, siis sellega läheb kindlasti suht kaua aega. Ma olen praeguseks kuskil kuu seda vahelduva eduga harjutanud ja võibki öelda, et veel ikka läheb aega sellega.

Toitumisest niipalju, et endiselt ei kaalu ja ei arvesta ma mitte midagi. Agaa kuna ma olen hetkel nii motiveeritud sellest kuidas keha muutub iga päevaga, siis võiksin ma vabalt olla ka täiesti söömata aga no kuna see ei oleks eriti mõtekas, siis midagi ma siin ikkagi söön. Ilmselt on seda vähem kui varem, kuigi kõht on küll koguaeg ilusti täis.
Üle pika aja lähevad jälle
vanad teksad ka ilusti jalga
Kaal on langenud nüüdseks juba 57kg peale.
Ilma vaeva nägemata on peaaegu kolm kg lihtsalt kadunud, niiet sellega on ka kõik väga hästi.
Ma ei tea kas see on võimalik või see ainult tundub mulle nii aga ma reaalselt võtangi iga kevad kergesti alla ja iga sügis kergesti juurde.
Suvel ei pea ma näiteks üldsegi oma kaalu pärast muretsema, vahet pole mida ma söön või kui palju aga kaal püsib alati ilusti paigal. Talvel on täiesti vastupidi.
Aga noh, õnneks on talv selleks korraks läbi ja ma ei jõudnudki eriliselt juurde võtta ja kõik need grammid mis tulid on juba praeguseks ka maha läinud. 😃
Ja muidugi aitab kaalulangus ka veel sellele kaasa, et ma siin mega motiveeritud olen.

Täna on trennivabapäev aga kuna ilm on nii ilus siis mõtlengi ma siin praegu kas minna ja joosta 5km või minna Lizzu ja Mirruga õue ja kõndida 8-9km.

kolmapäev, 20. veebruar 2019

Kuidas lollid soos päästjate abi vajasid

Mõtlesin terve eilse päeva, et kas ma peaksin sellest siia ka midagi kirjutama või pigem mitte. Aga no ilmselt rohkem ma elus sellisesse olukorda ei satu, niiet siit saab lugeda ka meie poolset versiooni asjast. Politsei poolset versiooni saab lugeda ükskõik millisest lehest, kui te sellest juba eile kuskilt uudistes ei kuulnud.
Aga alustan siis algusest.
Jah, need lollid olimegi meie!
Mõtlesime üleeile kuskil nelja ajal õhtul, et läheks täna hoopis jala poodi. Taebla poodi peaks siit otse läbi metsa ja soo olema ainult 4-5km. Sobiv maa ka Lizzule kõndimiseks ja Urmeti ema oli ka varasematel aastatel sealt mitmeid kordi läbi käinud. Nii me siis läksimegi, eeldades, et soos jää kannab meid, kuna lumi kannab ka praegu kõikidel põldudel ja no jäätee avati ka taas, niiet ega sooski see jää ju palju õhem olla saa.
Vähemalt me arvasime nii. 
Aga üldse oli see õhtu terve hunnik halbu asju, mis nagu ikka, otsustasid tulla samal hetkel.
Esiteks läksime me metsa sisse veidi teise koha pealt, kui Gerda seda tavaliselt teinud oli ja kuna metsas oli kurdi palju allika kohti ja kõik vanad saared olid maha kukkunud, siis oli terve mets nagu takistusrada ja sealt sinka-vonka puudest üle ja puude alt läbi minnes läksime me juba natuke vales suunas. Jõudsime välja kuskile lagendikule, kust paistiski see soo kuhu me jõudma pidime (ma ei tea seda kanti väga aga meie välja tulemis kohta arvestades ei olnud see vist ikka see õige soo aga siis me ei teanud enam seda kus me täpselt oleme). Mainin ka selle ära, et telefoni GPS otsustas, meie asukohta ühest kohast teise liigutada, niiet sellest ei olnud mingit abi. Aga mõtlesime, et mis seal ikka, kuskile ju ikka välja jõuab kui koguaeg otse minna, kuulsime ka autode müra ja hakkasimegi sinna suunda hoidma. Välja jõudes oleks saanud kellegi kohe teepeale vastu kutsuda. Olime kokku metsas sumpand ja jääl libistanud pea viie kilomeetri jagu.
Alguses kandis soojää ilusti, käisime seda jääd mööda kuskil kaks kilomeetrit, kui jää hakkas krõbisema.. 
Läksime siis suuremate vahedega ja libistasime vaikselt edasi, sest nii mul kui ka Urmetil olid selleks ajaks jalad juba tükkaega märjad olnud ja tagasi oli ka juba üpriski pikk maa, mitte kõige paremaid tingimusi mööda.. Keegi ei vingund kuni me hakkasime muudkui kordamööda põlvini jää alla vajuma. Urmet jõudis vist kaks-kolmkorda vajuda kui ta järsku ütles, et tal kadus saabas ära ja üleüldse ei tunne ta oma varbaid enam..  
Siis olin ma nagu whaaaat? Ja jälle juhtuvad sellised absurdsed asjad ainult ja ainult meiega.
Mitte et keegi teine muidugi keset talve sohu roniks aga ikkagi.. 
Otsisin käega kõik viimased augud läbi aga tema saabast ma neist mitte ühestki ei leidnud. Käskisime tal siis ruttu istuda ja oma varbaid soojendada. Gerda andis talle enda kummikute seest voodrid ja kuna metsani oli kuskil 200-300m ja metsas ju ei vaju, siis me mõtlesimegi toohetk, et kõige targem on proovida joosta metsani aga kahjuks me sinnani siiski ei jõudnud.. 
Sama kiiresti kadusid tal ka jalast need kummikuvoodrid vms. Ta istus lihtsalt mingi poku peale maha ja ütles, et ta jalad on päriselt täiesti ära külmunud, sellepeale võtsin ma ta jalad ja panin endale kõhu peale, jope sisse sooja. 
Arusaadav oli muidugi see, et enam me siit metsast kuidagi välja ei saa, sest me ei saa panna Urmetit paljajalu kõndima või veel hullem oleks olnud ju see, kui me oleks ta sinna jätnud ja teed läinud otsima, sest me täpselt ei teadnudki kus see tee on või kui kaugele see meist jääb ja no lisaks oli meil ju kaasas ka Lizzu. 
Nii me otsustasimegi, et helistame päästeametisse. Oli küll häbi, tegelt ikka veel on aga n o mis me muud teha oleks saanud.
Meie peamine mure oligi see, et üks meist on paljajalu aga artiklites on see lõpus kuskil poole sõnaga ära mainitud ja peamine asi millest kirjutatakse oli see, et kari lolle ronisid väikse lapsega sohu ja eksisid lihtsalt sinna ära. aga edasi.. 
Urmeti telefon on see palju kiidetud föön, millega pole eestis talvel mitte midagi teha, lisaks oli see ka vett saanud. Minul oli 30% akut aga kui päästeametile sai kõik vajalik ära öeldud ja see onu hakkas seal lihtsalt mingit loba ajama, siis ma ütlesin kõrvalt, et meil saab aku tühjaks. Nii ongi igas artiklis kirjas, et meil oli kaasas ainult üks telefon ja sellelgi oli aku tühi. Tegelikkuses näitas telefon, et aku peab veel vastu 5h. Päästjaid jõudsid meie juurde täpselt tunni möödudes, ei rohkema ega vähemaga, nagu artiklites väidetakse. 
Üks kõige õudsamaid hetki oli siis, kui me kuulsime politseinike hääli, nad hõikusid meile vastu ja siis ükshetk kadusid nad lihtsalt ära ja nende hääli ei olnud enam 10-15min kordagi kuulda. Siis ma mõtlesin küll, et kuratvõtaks, kui isegi politseinikud ei jõua siis tull, siis me oleme ikka kuskil pärapõrgus ja et ma külmun ise ka siia metsa varsti ära, sest ma istusin terve aja veeloigus oma saabaste peal, nii et mu jalad olid mu tagumiku all ja vähe sellest, et need olid läbimärjad, surid need ka juba ära. 
Aga siis tulid õnneks ikka politseinike hääled ja taskulambid nähtavale ja nad leidsid meid üles. Ainuke asi mis nad välja oskasid pakkuda oli see, et Urmet istub neile kelgu peale ja nad veavad ta metsast välja, Lizzu istus ka. Ütlesid, et teeni on ''pikk'' maa, lausa 700m.
Juba paar minutit hiljem sain ma aru, et nende jaoks oligi see tõesti pikk maa, sest nad jõudsid isegi tülli minna sellepärast, et kes Urmetit veab ja üks eelistas sellel oma kotti, kuigi teine mees palus vahetust teha. Kusjuures see kotiga mees oli kuskil 40 ja metsast välja jõudes nägi ta välja selline, nagu ta oleks ise kiirabi abi vajanud. Siis võtsin ma ka Lizzu omale sülle ja vedasin ta ise sealt metsast välja. Kirjutan selle ka siia vahele ära, et Lizzul oli terve aeg kõik korras, riided olid kuivad ja ka muidu oli tal soe olla. Alles siis kui ma ta päästjate kelgupealt maha võtsin, said tal jalad natuke märjaks. Sest pükste kumm venis kummiku alt ära kui ta läbi lume vajus. Urmetit veeti kelguga kokku kuskil 100-200m, ülejäänud maa kõndis Urmet ise, nii et mõlema jala ümber olid tekid.

Otseloomulikult olen ma neile ääretult tänulik aga.. kui sa teed sellist tööd, kus sinu füüsilisest vormist sõltuvad sõnaotseses mõttes teiste elud siis võiks oma vormi vähe tõsisemalt suhtuda. Urmet kaalub mehe kohta vähe, natuke üle 70kg aga mis oleks saanud siis kui ma ei oleks ka suutnud enam kõndida, või siis kui Urmet oleks olnud samas vormis nagu nemad ehk siis kuskil 100 kilogrammi kanti? 
Lihtsalt mõtlemisainet.

Eriliselt tänaks nooremat meesterahvast (üks kolmest, kes meie juurde sohu tuli) Ta teadis täpselt, mis teha ja kuhu suunas minna, ta oli heas vormis ja üleüldse igati abivalmis ja sõbralik. Kindlasti saavad need politseinikud lähipäevil tänatud ka kotitäie puuviljadega, sest šokolaadi viimine ei tundu eriti targa teona.

Aga noh, kokkuvõtteks, tegijatel ikka juhtub, niiet järgmine kord üritame vähe paremini 😉

esmaspäev, 18. veebruar 2019

Eesmärgid, soovid

Kuidas teil selle teemaga on? Kas te seate endale eesmärke?
Nagu te ilmselt juba teate siis mina muidugi sean.
Näiteks kaks aastat tagasi võisin ma ette lugeda sadu soove, mida ma lähiajal täide oleksin tahtnud viia. Sellel sügisel oli aga hoopis täiesti vastupidi nagu ma ka blogi esimestes postitustes kirjutasin, siis olin ma sellises olukorras, kus kõik mu soovid olid täide läinud/täide viidud ja kõik oligi täpselt nii nagu ma varem unistasin ja soovisin.
Aga selle asemel, et olla õnnelik ja nautida seda mis mul on tekkisid mul hoopis uued ''mured'' Võinoh tegelt ma olin ikka õnnelik ka aga kui sul on kõik olemas ja sa ei oska enam mitte midagi tahta siis ongi selline tühi tunne nagu mitte midagi ei oleks, mitte midagi pole teha, mitte millegi nimel ei ole pingutada jne..
Sellepärast hakkasingi ma sügisel trenni tegema ja võtsin endale eesmärgiks olla 2019 aasta sügiseks elu parimas vormis. Tegelt olen ma juba praegu oma elu kõige paremas vormis agaa eesmärk oli olla sellel sügisel elu parimas vormis, niiet kui ma ennast praegu natukenegi käest laseksin, siis sügiseks ma enam ei oleks oma elu parimas vormis niiet sellega tegelen ma endiselt edasi. Kuigi mulle on viimasel ajal üha rohkem hakkand tunduma, et see fitness pole päris minu teema ja ma olen enda jaoks juba ka midagi uut ja huvitavat leidnud aga sellest juba mõnes järgnevas postituses.

Rääkides nüüd veel eesmärkidest, siis seadsin ma endale mõned eesmärgid selleks aastaks veel, sest noh praegu olid mu ainukesed eesmärgid treenimisega seotud.

Esiteks ma luban endale ja ka kõigile teistele (sest siis ma ei pääse enam kuskile ja pean need lihtsalt ära tegema) ET MA TEEN OMALE SELLE AASTA JOOKSUL AUTOJUHILOAD ÄRA! Miks, sest et miks mitte? Lubade tegemist alustasin ma tegelt juba mitu aastat tagasi aga siis ei jõudnud ma  teooriast kaugemale. Nüüd olekski aeg see lõpuks ära lõpetada vnoh uuest alustada nende tegemisega.

Teine asi mis ma selle aasta jooksul kindlasti korda tahan saata on see, et me läheme kuskile soojale maale reisile . Miks? Sest me Lizzuga pole lennukiga lennanud ja igakord kui ta lennukit taevas näeb, siis ta jälle küsib, et kuna me siis lennukiga lendama läheme 😃 ja noh üldse tahaks natuke maailma ka ju näha. Niiet kui sa tead mõnda eriti lahedat kohta, kus oleks soojem kui eestis, ilus loodus ja saaks ka aktiivselt aega veeta siis sa võid vabalt sellest kohast mulle ka teada anda. Meil endal on hetkel silma jäänud nii Mallorca kui ka Bulgaaria niiet kui kellegil on nende kohtadega kogemusi siis loeksin ka neid suuure huviga.


Ja kuna kõigi nende kolme suurema eesmärgi täitmise jaoks läheb vaja ka raha, ja seda natuke rohkem kui ma hetkel kodus olles erinevate asjadega teenin/saan siis jah, omaette eesmärk on ka lähiajal tööle minemine.

Niiet hakkan ka lõpuks normaalseks inimeseks ja siis võin ma vähemalt õigustatult vinguda kui väsinud ma õhtuti olen 😂

Aga mis te ikka siin netis nüüd
enam istute, mu postitus sai ka teil ilustikenasti läbi loetud ja nüüd on täpselt õige aeg õue ilma nautima minna, sest õues on juba täiegaaa kevad 🌞


neljapäev, 14. veebruar 2019

Seesamune päev ja aasia toit

Mul ei oleks see sõbrapäev meeleski olnud, kui kõik leheküljed jne mulle seda meelde poleks tuletanud.
Sest noh, mul ei ole sõpru.. Päriselt ka. Mitte ühtegi.
Vnoh Lizzu jaoks on tähtis, et ma ta sõber ka ikka oleksin, niiet ma vist ei tohiks ikkagi siia kirjutada, et mul pole ühtegi sõpra, niiet peale Liz-Sandra* ei ole mul ühtegi sõpra.
Ise soovisin ma ilusat sõbrapäeva ainult ühele inimesele, mõtlesin, et proovin ka siis armas olla aga vastu sain ma vana hea ''Sulle ka!'' ja rohkem ma ei hakkandki kellegile midagi soovima, sest see on tegelikult nii lamp ju. Kõik panevad oma feissbuugi seintele, et ilusat sõbrapäeva kõigile jne.. Aga no kuulge, need kõik kes teil sõbralistides on, need ei ole ju teie sõbrad, heal juhul on nad lihtsalt tuttavad, halvimal juhul pole te neid isegi mitte kunagi näinud ja ei tea päris nimegi..

Aga ma ei hakka siin nüüd vinguma ja halama või siis lõpetan oma vingumise ja halamise nüüd ära 😃 ja räägin natuke asjast, millest tasub ikka rääkida ka.

Ehk siis SÖÖGIST! 

Et noh, kui sõpru pole ja midagi muud ka pole teha ja tuju ka on selline nagu ta on, siis söömine aitab ju alati! Ja lisaks kõigele saime me ka tasuta süüa, sest Urmeti ema ise pakkus välja, et ta teeb meile sõbrapäeva puhul välja. 
Ma olin niii kaua oodanud, et Haapsalus ka mõni teistsugune söögikoht avatakse ja just hiljuti avatigi siin uus söögikoht, kuhu me veel jõudnud ei olnud ja nii mes siis läksimegi Täna sinna sööma koos Urmeti ema ja vennaga. 

Vaga Mama ehk India-, Aasia ja Tai toidu restoran. 

Mis me seal siis sõime? 


Pekingi kana - krõbedaks küpsetatud kanafilee teravas magushapus katmes - hea nagu alati!
Krõbe sealiha paprika ja küüslauguga - Oli parem, kui ma arvasin ja see kaste milles see liha oli, oli ka väga hea.
Lammas - ma täpselt ei mäleta mis lammas see oli või millega aga igatahes see oli väga mõnusalt krõbe ja täpselt parasjagu vürtsikas. 
Tšilline riis kanaga - Oli ka täitsa hea ja ka parasjagu vürtsikas, oleks arvand, et kahe tärniga toit on vähe vürtsikam aga täitsa okei oli.
Ja nuudlid, nuudlid ja veel kord nuudlid 

Lizzu sõi niisama nuudleid kanalt võetud magushapu kastmega ja talle ka väga maitses.

Toit oli väga maitsev, portsud olid suured ja teenindus oli hea agaa ruumi oli vähe, niiet kui keegi lugejatest plaanib ka sinna sööma minna, siis võiks ette helistada ja laua broneerida, sest muidu võib juhtuda, et sinna lihtsalt ei mahu sööma.

Väga hea oli üle pika aja midagi muud peale ahjukartuli ja šnitsli väljas süüa 😃



teisipäev, 12. veebruar 2019

Minu esimene

Ma ei tea miks aga mul on koguaeg vajadus teha midagi uut ja huvitavat enda kehaga. Sellel samal põhjusel hakkasin ma ka septembris trenni tegema.
Nagu ikka, kui midagi saab korda saadetud, siis on mõneks ajaks kõik jälle okei aga mitte kauaks..
Ja eelmise aasta lõpus oligi mul jälle selline tunne, et ma lihtsalt pean jälle midagi oma kehaga tegema aga kuna koguaeg oli nii kiire, koguaeg pidi kuskile minema või midagi tegema, siis jäid mõlemad ideed ikkagi ainult ideedeks.

Varasemalt on mul olemas 7 kõrvaauku ja nabaneet.      
Nabaneedi lasin ma teha endale 14 aastaselt ja selle tegemine oli suht valus aga mul paranes see paari päevaga ära ja oligi korras. Kuni raseduseni, siis võtsin ma nabaneedi kuskil pooleks aastaks ära. Nii kasvas see mul muidugi kinni ja uuesti tegemine oli palju valusam, kui esimene kord aga noh, mul oli seda nii väga vaja, sest minu arust näeb kõht ilma nabaneedita nii imelik välja ja nii ma selle tagasi tegingi.

Eelmise aasta lõpus olin ma kahe asja vahel, kas minna ja teha endale keeleneet või tätoveering.
Üks neist sai eile tehtud ja selleks oli minu esimene tätoveering!
Ei midagi erilist, selline pisikene, käevõru stiilis.
Käsi tundub nii eriti karvane 😂
Tegelikult on seespool kaks pisikest sõna ka, kokku seitse tähte, et ikka tunneks ka, mis tunne see siis ikkagi on, ainult triipudega ei oleks arugi saanud, kui juba oleks tehtud olnud. 😃 Ja lisaks annavad tähed sellele tätoveeringule ka väikse tähenduse või noh pigem iseloomustavad mind.

Mis ma sellest asjast siis arvan?

Kõik räägivad, et tätoveeringu tegemine on niii valus, et ei anna mitte ühegi needi ega mu sellisega võrrelda. Kui nüüd aus olla, siis käe pealt oli rohkem kõdi kui valus. Käe külje pealt ühest kohast oli natukene valus aga ei midagi hullu. Ma ütleks, et isegi ülemise kõrvaaugu tegemine oli valusam, kui selle tätoveeringu tegemine, nabaneedist ei hakka ma rääkimagi.
Niiet ilmselgelt ei jää see pisike võru ainukeseks tätoveeringuks, mis ma endale teha lasen.
Selle väikese tätokaga tahtsin ma lihtsalt ära proovida, kuidas mu nahk sellesse suhtub, et teda torgitakse, sest ma tean juhuseid, kus on endale tehtud esieseks tätoveeringuks kohe mingi suur pilt ja natukese aja pärast selgub, et tema nahk ei talugi tinti ja siis mädanebki terve see pilt naha seest välja. Või näiteks eile rääkis tätoveerija ka sellisest juhusest, kus kliendil lihtsalt ei jäänudki tint naha alla püsima..
Aga nagu juba praegu näha on siis minu nahk on õnneks vist sama pohhuist  kui ma ise.
Pole veel 24h möödas ja mul isegi ei kipita see enam. Näpuga silitades on kiri veel hästi õrnalt paistes aga muidu on väga okei. Urmet tegi endale eile pm sama suure asja ja tal on terve käsi seest poolt paistes ja tal ei olnud see esimene tätoveering.
Aga kuna mul on kõik korras, siis võib vist öelda, et mul on oma nahaga eriti vedanud 😁

Ja kuulge te võite vabalt postitusi kommenteerida ka, sest pole ju võimalik, et vähemalt mingi 1000 inimest loevad tuimalt iga mu postituse läbi ja neis ei tekita see mitte ühtegi mõtet ega emotsiooni aga te tulete ikka ja jälle siia lehele tagasi. Lihtsalt stalgite salaja 😂

Niiet on teil tatokaid, on plaanis teha? Kus, mis, tähendus?
Siia kommentaaridesse pilte vist lisada ei saa aga meie feissbuugi lehelt võite te selle sama postituse alla oma tatokatest pildid jätta ( Meiemoodiblogi FB )😉


esmaspäev, 11. veebruar 2019

Motivatsioonist

Kirjutasin mingi hetk siin sellest, et mul sai motivatsioon korraks täiesti otsa.
Ütlen kohe ära, et hetkel on sellega kõik väga hästi ja seekord kirjutangi ma sellest mis mind hetkel motiveerib ja trenni ajab. 😊

Ma olin endale varem ka kümneid kordi lubanud, et nüüd ma hakkan trenni tegema või jooksmas käima aga kõige kauem viitsisin ma seda kaks nädalat - mõnikord kuu aega järjepidevalt teha ja siis jäid asjad ikkagi sinnapaika. 
Niiet ma olen ise ka vägagi üllatunud, et ma olen juba peaaegu 5 kuud 3x nädalas ennast trenni suutnud ajad. Enamjaolt ma isegi ootan väga, et ma jälle trenni saaksin minna, nii ka täna. 
Muide mul on täna treeneriga koos seljatrenn, mida me pole koos juba detsembrist saati teinud, niiet eks ma kuulen, mida head ta täna mulle räägib. 

Aga nüüd siis sellest, mis mind motiveerib, 
Kirjutangi sellest siia sellepärast, et kui peaks kunagi jälle juhtuma nii, et ma ei taha/ei viitsi/ei jõua trenni minna, siis võtan ma selle postituse lahti, loen läbi ja lähen ikkagi ilustikenasti trenni. 

Esiteks siis muidugi minu keha!
Kuskil kuu aega peale esimest trenni hakkas keha juba nii muutuma, et ma ise sain aru, et trennist on kasu.
Isegi 10kg oma praegusest kaalust vähem kaaludes ei näinud ma enda arvates nii hea välja kui praegu. Lisaks sellele, et keha on rohkem trimmis ja lihaselisem on ka nahk ilusam ja siledam.
Lisaks kasvavad juuksed ja küüned mega kiiresti ja on palju tugevamad ja tervemad kui varem. 

Teised inimesed*

*See mida keegi teine on suutnud oma kehaga teha
Mul on nii feissbuuk kui ka instagram nii ära sätitud, et ma näeksingi ainult seda mis mulle seal meeldib või mulle kuidagi kasulik võib olla. Inimesi keda ma jälgin on väga vähe ja enamus neist on need tuttavad, kellega ma ikka aeg-ajalt suhtlen. 
Aga lisaks tuttavatele on mul ka kaks täielikku instagrammi lemmikut, kes mind megalt motiveerivad.
Üks neist on @kaisaabner - Lihtsalt mega lahe naine. Mõnusa jutuga, aus ja otsekohene ja muidugi  niii kuradi hot ka 😍
Ja teine on @yana_smith_kuznetsova - ta on lihtsalt nii perfektse kehaga kui üldse olla saab. Ja muide tal on ka laps, niiet mind motiveerib ta megalt.

*Teiste arvamus
Nagu ma kunagi juba kirjutasin, siis ma kuulan teiste inimeste kommentaare ja juttu suure huviga. Ja kõik mis on positiivne motiveerib hästi. No tegelikult see lihtsalt kinnitab seda, et ma ikka ei kujuta endale ette, et mu keha on muutunud ja et see näeb palju parem välja kui varem ja et mu vaevanägemine tasub täiega ära. 
Kusjuures, naiste arvamus motiveerib tunduvalt rohkem, kui meeste oma aga kahjuks on nii, et enamus naisi kommenteerivad ainult neid asju, kus nad kellegile midagi halvustavat öelda saavad või millegi kallal vinguda. Ja seda, et üks võõras naine teisele midagi ilusat ütleb juhtub ikkagi harva aga no õnneks vahel ikkagi juhtub. 

Trenn ise
Sest kui näed, et raskused tõusevad ja asi, mida varem ei jõudnudki teha on nüüdseks juba lihtne, siis see annab ka korralikult motivatsiooni juurde. Lisaks tean ma nüüdseks juba seda ka, et IGA trenn loeb ja iga trenniga toimub pisikene areng. 

Enesetunne
Piisab vist juba ka ainult sellest esimesest punktist, sest kui välimus on parem, siis ongi ju enesetunne parem. Aga lisaks sellele on ka enesetunne siis kordades parem kui ma olen jälle järjekordse trenni ära teinud ja koju ennast sätin, lihtsalt sellepärast, et ma sain jälle oma trenni ilusti tehtud. 
Ja minu jaoks on trenn muidugi ka see asi, mis lihtsalt aitab kodust välja saada ja ka see mõjub enesetundele hästi.

Mis teid motiveerib trenni tegema? 😊