teisipäev, 19. märts 2019

Möödunud nädal


Tegelikult oleks vist õigem öelda, möödunud/eelnevad seitse päeva aga no mis seal ikka vahet on. Need kes blogi järjepidevalt loevad, teavad, et ma olin terve eelmise nädala kodust eemal ja tänu sellele ka arvutist/blogist eemal.
Veetsime siis möödunud nädala Lizzuga Lõuna-Eestis mu emal ja õel külas. Eile õhtul jõudsime lõpuks koju tagasi. Lõpuks, sellepärast, et nii mõnus on kodus olla, kui oled nädala eemal olnud. Koduigatsusest ei tea Lizzu täpselt samamoodi nagu minagi, mitte midagi. Alles bussiga Tartust-Tallinnasse sõites hakkas ta rääkima, et igatseb Urmetit väga ja tahaks juba koju jõuda.
Enne ära tulekut oli tema jaoks pigem probleemiks see, et ta ei näe nüüd jälle tädi Sevet tükk aega.

Mis me selle nädala jooksul siis ära jõudsime teha?

Sõita bussiga kokku üle 10 tunni. Kusjuures kilekotte ega paberit (mida sai hunnikutes kaasa võetud) ei pidandki kasutama. Mitte kummalgi meist ei hakanud ühegi bussi peal halb, mis on ikka täiega ime. Sest paar kuud tagasi pidime bussiga umbes 50km sõitma ja siis Lizzu oksendas mingi kümme korda selle aja jooksul ja ega mul endalgi parem olla ei olnud.
Niiet seekord läks selle bussisõiduga ikka üleootuste hästi.
Võibolla oli asi ka selles, et ma valisin sõiduks ainult Lux Expressi busse, sest minu arust on need palju mugavamad ja nendes on palju rohkem ruumi ja muidugi need tahvlikad ka mis nendes on.
Vaatasime nii mõnegi multika nendest ära.

Muidugi olime hästi palju aega mu empsi ja õega koos.
Kuna ilmad olid nii lögased, siis ega õues ei olnudki väga midagi teha, vähemalt pool seal veedetud ajast Lizzu lihtsalt joonistas. Kümneid pilte.. ja siis kõik ülejäänud pidid neid vaatama ja ''VAU!'' ütlema.
Siis käisime me veel Seve ja Lizzuga paar korda Tartus, niisama söömas ja raha raiskamas.
Kõlab targalt, onju?
Muidugi nägin ma ka päris palju vanu tuttavaid (kellest mõni oleks võinud vabalt ka nägemata jääda 😅) enamusi neist oli siiski väga, väga tore näha.
Reedel hoidis Seve Lizzut et ma saaksin välja minna, siinkohal võiks ju kirjutada, et ta täitsa vabatahtlikult ja hea meelega hoidis teda aga no Seve puhul pole ilmselgelt tasuta lõunaid olemas ja kõik tuleb kinni maksta 😂
See tasus ennast muidugi täiega ära ja mul oli üks eriti mõnus õhtu üle väga pika aja.

Aga enamiku aega olime me siiski täiesti niisama empsi juures ja ma nautisin seda, kuidas tibu vahelduseks teistele ka peale minu närvidele käib.
Praegu ilmselt puhkavad nii mul ema, õde kui ka nende kass ja koer oma närve ja on mega õnnelikud, et me nii kaugel elame ja harva külla satume.

Sama söögikoht, sama laud, sama laps
piltide vahe - kolm aastat

Enamus aega lasin seal ringi nii nagu
ma esimesel pildil välja näen 😃
Tundsin koduselt ennast 😅
















pühapäev, 10. märts 2019

Esimene ujumine ✓

Jap, meil sai juba selle aasta esimene ujumine tehtud.
Juba mõnda aega oli see meil plaanis olnud aga nagu ikka, kui asju kohe ette ei võta, siis need lihtsalt lükkuvad edasi. Eile õhtul kirjutasingi ma ,,Haapsalu talisuplejate'' feissbuuki, et me oleksime ka huvitatud talisupluse proovimisest. Kusjuures, kõik kellega me täna seal kokku puutusime ja kellega telefoni teel suhtlesime olid mega toredad inimesed. 
Hommikul said asjad täpsemalt üle räägitud ja nii me siis täna kella kahe ajal läksimegi suplus kohta. 
Mere ääres oli nii tuuline, et mul oli isegi jopega külm. Korraks jõudsin ma isegi mõelda, et kas see on ikka tark mõte, sest nii külm on ju.. Õues oli 0 kraadi ja vesi oli umbes +2. 
Aga noh, kuna need inimesed, kellega meil oli kokku saamine kokkulepitud jõudsid ka kohale, siis ilmselgelt ei jäänud mul enam midagi muud üle, kui riideid vahetama hakata. Kui me riided vahetatud saime ja õue liikusime, siis ma jõudsin veel ühele naistest öelda, et issand, kes see tuleb keset talve paljalt õue... 😂 
Niiet, kui keegi mu nägu sellel pildil suumiks, siis ta saaks aru, et ma ei olnud sellest asjast see hetk eriti vaimustuses.
Jõudsimegi siis selleni, et kes esimesena vette läheb.. Kuna ma ei oskand asjast midagi arvata, siis ütlesin, et ma võin minna. Alguses räägiti meile, et esimene kord oleks tark lihtsalt minna õlgadeni vette ja lugeda seal kolmeni ja siis välja tulla ja kui me peaks tahtma, siis võime muidugi paar tõmmet ka teha. 
Ma olin kindel, et ma kükitan korraks vette ja hüppan sealt kiirsti välja aga kuna need talisuplejad ütlesid kohe, et nii pole mõtekas teha, siis nii ma ikkagi ei teinud. 
Vette minnes sain ma aru, et see asi ei olegi nii hull ja noh, kuna ma juba sinna vette roninud olin, siis mõtlesin, et ujun ka siis ikka natukene. 
Korraks tõmbas hinge kinni aga see pidi ka okei olema ja pidin lihtsalt veidi sügavamalt hingama ja oligi korras. 
Vees oli natuke külm aga veest välja tulles enam ei olnud. Riideid vahetades ja kuivatades tuli eriti mõnus tunne. Selline seest külm vms, ei oska isegi kirjeldada aga hea tunne. 
Mõnus kananahk tuli ka 😄
Peale seda läksime sooja kakaod jooma ja selleks hetkeks oli juba täiesti tavaline olla. 
Koju jõudes tuli hull uni aga ma ei tea kas see oli nüüd sellest suplusest või sellest, et ma öösel tööl olin. 
Ja nagu ma aru sain, siis Urmet ja Gerda arvasid ka, et see ei jää meil ainsaks talisupluseks, niiet ilmselt lähme me juba varsti jälle.  

    
Lizzu valvas, et kõik ikka piisavalt kaua vees oleksid. 
                                       





                     


                               

neljapäev, 7. märts 2019

Lapsega bussisõit + oksendamine

Esimene osa pealkirjast ei ole juba kõige toredam nähtus, mis me siis veel sellest teisest asjast räägime... Aga no mina räägin, sest meil on plaanis järgmine nädal paariks päevaks Lõuna-Eestisse mu emale külla minna.
Siia vahele mainin ka selle ära et kui sa peaksid tahtma meid üle pika aja korraks näha ja vb midagi vahvat koos teha - siis kirjuta mulle! 😉
Aga edasi, kuna Haapsalul on nii halb bussiühendus Tartuga (ainult üks buss päevas, peatub palju ja sõidu pikkus 4h 25min), siis peame me läbi Tallinna minema. Tegelikult nii ilmselt ongi parem, sest nii saab vahepeal Tallinnas värsket õhku hingata. Vnoh, Tallinn ja värske õhk ei sobi ju ühte lausesse  kokku aga ilmselt saite aru küll, mida ma mõtlesin.
Kokku tuleb peaaegu 5h bussisõitu. Haapsalust- Tallinnasse 1h ja 45min, Tallinnast - Tartusse 2h ja 30min ja veel Tartust - Savernasse 40min. 

 Kui ma ise väiksem olin, siis ei õnnestunud mul ka mitte ühelgi ekskursioonil või võistlusel nii käia, et ma oksele ei hakanud. Tegelt on mu emal ja õel ka sama jama. Kuskil 12 aastaselt läks mul asi alles natuke paremaks aga täiesti ära kadunud pole see siiani. Vahe on nüüd ainult selles, et enam ei hakka ma oksele aga iga pikema bussisõiduga hakkab mul ikka korralikult keerama.
Kahjuks on Lizzuga täpselt samad lood. Esimest korda oksendas ta ennast autos täis juba kuskil kuue kuuselt. Siis väitsid kõik, et see oli lihtsalt loll kokkusattumus ja, et pole võimalik, et nii väike laps veel autosõidu peale oksendada võiks. Aga see ''kokkusattumus'' kestab meil veel siiamaani, kuigi autosõit on täiesti igapäevane. Lühema maa peale ta enam küll ei oksenda aga väga tihti tahab, et me akna lahti teeks, sest tal on nii halb olla. 
Tablette ma ka talle ei julge anda, sest mul endal said kunagi kõik erinevate firmade omad ära proovitud ja mitte midagi ei aidanud.. Mõni tegi asja isegi mitu korda hullemaks. 
Ainukesed asjad mis aitasid olid esimene iste ja kõht pidi pigem tühja poolne olema aga mitte täiesti tühi. Ja mynthon aitas ka. 
Niiet loodame imele ja sellele, et ta lihtsalt ei hakkaks oksele ja kannataks selle sõidu ilusti ära. 
Vnoh, et ma kannataks temaga selle sõidu ära.. 

pühapäev, 3. märts 2019

Ole sina ise

Minu jaoks on normaalne ja ainuõige käitumine see, kui sa oled igas olukorras sina ise. 
Oled aus ja räägid asjadest nii nagu need on. 
Kui ei taha kellegagi rääkida, siis ei räägi. 
Kui keegi ei meeldi, siis ei meeldi, kõik ei saagi meeldida ju. 
Kui ma ütlen, et keegi mulle meeldib, siis nii ongi. 
Kui ma midagi tahan, siis ma seda ka teen, vahet pole mis teised arvavad ja räägivad. 

Meist kõigist räägitakse ju nkn igasugu ime asju, millest enamus pole tõsigi. 

Aga minu jaoks on müstika see, kuidas mõned täiskasvanud inimesed nendest lihtsatest asjadest ikka veel aru pole saanud või lihtsalt ei taha saada.

Väike näide. 
Mingi paar nädalat tagasi ma ütlesin ühele, kellega me olime olnud ainult natuke aega tuttavad, (võinoh ma ei tea kas tuttavad ongi õige sõna, olime mõned korrad näinud ja juttu ajanud)
et ma kuulsin kuidas temast räägiti, niisama mainisin ilma ühegi tagamõtteta talle seda. Pm ma ütlesin talle siis, et temast räägiti head aga kuna rääkija liialdas seal nii mõnegi asjaga üle ja ma ütlesin talle seda nii nagu rääkija rääkis, siis ta sai minu peale kurjaks, sest miks oleks see rääkija pidanud midagi sellist rääkima mida päriselt pole olnud jne.. 
Rääkija ise ei saanud ka talle rääkida, mida, või kuidas ta rääkis, sest ta ju ei rääkinud asjadest nii nagu need päriselt olid ja siis ta lihtsalt keerutaski talle midagi kokku. 
Ja see ''tuttava'' arvaski, et mina valetasin talle ja tema jaoks oli see keerutamine palju usutavam ja mõistlikum kui see mis mina rääkisin. Kuigi minu räägitu oli tõsi. 
Ilmselgelt neist kumbki pole selline inimene, kellega suhtlemine mulle enam huvi võiks pakkuda. 
Ma saan aru, et on okei filreerida seda mida sa kuulad ja usud aga seda võiks teha siiski tõde väänamata. 
Ja üldsegi, kui enamusel on iga teine sõna vale, siis ongi normaalne iga oma vale järgmisega välja vabandada? Ei ole ju aga miks te teete siis nii? 

Järgmine näide: Kaks inimest, kes üksteist mitte üldsegi ei salli. 
Üks räägib mulle kui nõmedalt see teine käitub, milline ta ikka välja näeb ja üleüldse kui nõme inimene ta on. Järgmine päev kuulen teiselt inimeselt selle teise kohta täpselt samasugust juttu aga igakord kui nad kokku saavad, siis nad kallistavad ja näevad välja nagu väga head tuttavad. 
Milleks sellist tsirkust teha? 
Küsisin seda ka ühe osapoole käest, vastus oli selline, et kuna nad nagunii peavad aeg-ajalt üksteist nägema, siis on parem kui nad ''hästi'' läbi saavad. 
Minu arvates on see lihtsalt väga silmakirjalik ja täiesti mõttetu tegevus. Kui mulle ikka keegi ei meeldi, siis a) ma suhtlen selle inimesega nii vähe kui võimalik on ja seda muidugi ka täiesti emotsioonitult b) ma ei suhtlegi temaga c) ma ütlen talle, et ta käitumine, iseloom jne ei ole minu arvates okeid ja ma pole huvitatud temaga suhtlemisest. 
Ei kõla nii keeruliselt ju..
Mulle on näiteks veeel kirjutanud üks tädi (kunagi kui ma tegin ühe sellise postituse kus ma natuke ka seksist kirjutasin) et kuidas ma kirjutan sellisest asjast, et tema ei teeks midagi sellist mitte kunagi, sest mis siis kui seda peaks lugema sattuma mu oma ema, mõni kunagine õpetaja, lapse lasteaiakasvatajad, teised lapsevanemad jne, et siis ta vajuks küll häbist maa alla. Samamoodi on seda öeldud mu instagrammi piltide ja storyde kohta, et kas mul häbi ei ole v? Aga teate, ei ole.. 
Hoopis see paneb mind imestama, et kas nendel küsijatel pole tõesti mitte millegi mu pärast muretseda, kui teiste arvamuse..

Miks mängitakse nii lolli kellegi teise arvamuse pärast? Miks ei olda sellised nagu päriselt olla tahetakse ja ''parandatakse'' oma käitumist vastavalt sellele mida keegi teine näha võib tahta või sinust ootab. 
Lihtsalt mõtted

reede, 1. märts 2019

Pood või e-pood?

Kas te eelistate riideid tellida omale e-poodidest või pigem ikka tavalistest poodidest, nii, et saab kõike proovida ja oma käega katsuda? Sama küsimus lasteriiete kohta?

Mina eelistan igaljuhul tavalisi poode, sest ma ei vaata kunagi riiete peal olevaid suuruseid vaid lihtsalt seda millised need välja näevad ja siis selle järgi järeldangi kas need lähevad mulle või mitte. Riiete suurused varieeruvad XS-L- ini. 
Aga kahjuks pole siin Haapsalus eriti valikut. Ainukesed poed kust midagigi saab on Rademar ja Takko. Jalanõude valik on siin aga täiesti olematu, niiet ma ikkagi pean aegajalt omale ka riideid ja jalanõusid tellima. 
Kusjuures nii saab palju odavamalt ka aga...  Alati ei pruugi vedada ja kaup ei pruugi ka alati olla päris see, mis pildil tundub. 
Kaks e-poodi kust ma olen saanud alati täpselt sellised asjad nagu ma tellinud olen on Sinsay.com ja Bebeque.ee.
Viimase eelis on veel see, et kaup jõuab 1-2 päevaga kohale. 

Lasteriietega on siin asjad minu arvates veel hullemad.
Lizzuga on veel see jama ka, et ta on hetkel nii nõmedas suuruses. Beebiriided on kuni suuruseni 92cm ja need on talle ümbermõõdult okeid aga pikkuselt lühikesed ja tüdrukute riided algavad suurusest 98cm aga need on jällegi pikkuselt okeid aga laiad. Niiet üldse on megaa vedamine, kui ma talle mõne normaalse riideeseme leian.  
Aga kuna Lizzu läheb nüüd lähiajal ilmselt ka lasteaeda, siis olekski tal kõiki riideid juurde vaja, nii toa, kui ka õue omasid.

Oma kevad-sügis kombega tegi ta nii spagaati, et see läks hargivahelt katki. 😃
Ja Mirru on tal ka enamus riideid mänguhoos auguliseks teinud.
Nii me läksimegi eile Takkosse ja vaatasime mis seal hetkel siis on, mõned asjad õnneks ikka saime ka. Teksad, dressid, särgid jne.. 
Aga selliseid Kevad-sügis riideid ei ole Haapsalus küll mitte kuskil, mida ma Lizzule tahaks.
Kui keegi oskab mõnda head e-poodi või näiteks fb gruppi soovitada, siis laske tulla. Eriti hea oleks veel see, kui keegi mõne hea lasteriiete E-poe mulle öelda oskaks, oleksin vägaa tänulik.
Tegelt see ongi peamine põhjus, miks ma selle postituse tegin, niiet palun aidake. 😃


esmaspäev, 25. veebruar 2019

Vahekokkuvõte, trenn, kaal

Käisin eile õhtul koos treeneriga trennis, sest mida muud targemat ikka on pühapäeva õhtul teha, onju? Seekord olid kavas rind-õlg-triipseps.
Ja niii mõnus trenn oli.
Endiselt on need mu lemmik lihasgrupid. Muutsime jälle mõned harjutused ümber ja trenn oli palju raskem kui muidu aga üldiselt vahet polegi kui raske või mis harjutustega ma seda trenni teen, see on ikka kuidagi palju mõnusam, kui kõigi ülejäänute lihasgruppide tegemine.
Täna annab muidugi korralikult tunda ka.

Lõuatõmbamisega nii hästi ei lähe nagu jõusaalis käimisega.. Midagi ma juba jõuan aga õigest lõua tõmbest on asi ikkagi veel kaugel. Niiet kui keegi seda harjutama tahab hakata, siis sellega läheb kindlasti suht kaua aega. Ma olen praeguseks kuskil kuu seda vahelduva eduga harjutanud ja võibki öelda, et veel ikka läheb aega sellega.

Toitumisest niipalju, et endiselt ei kaalu ja ei arvesta ma mitte midagi. Agaa kuna ma olen hetkel nii motiveeritud sellest kuidas keha muutub iga päevaga, siis võiksin ma vabalt olla ka täiesti söömata aga no kuna see ei oleks eriti mõtekas, siis midagi ma siin ikkagi söön. Ilmselt on seda vähem kui varem, kuigi kõht on küll koguaeg ilusti täis.
Üle pika aja lähevad jälle
vanad teksad ka ilusti jalga
Kaal on langenud nüüdseks juba 57kg peale.
Ilma vaeva nägemata on peaaegu kolm kg lihtsalt kadunud, niiet sellega on ka kõik väga hästi.
Ma ei tea kas see on võimalik või see ainult tundub mulle nii aga ma reaalselt võtangi iga kevad kergesti alla ja iga sügis kergesti juurde.
Suvel ei pea ma näiteks üldsegi oma kaalu pärast muretsema, vahet pole mida ma söön või kui palju aga kaal püsib alati ilusti paigal. Talvel on täiesti vastupidi.
Aga noh, õnneks on talv selleks korraks läbi ja ma ei jõudnudki eriliselt juurde võtta ja kõik need grammid mis tulid on juba praeguseks ka maha läinud. 😃
Ja muidugi aitab kaalulangus ka veel sellele kaasa, et ma siin mega motiveeritud olen.

Täna on trennivabapäev aga kuna ilm on nii ilus siis mõtlengi ma siin praegu kas minna ja joosta 5km või minna Lizzu ja Mirruga õue ja kõndida 8-9km.

kolmapäev, 20. veebruar 2019

Kuidas lollid soos päästjate abi vajasid

Mõtlesin terve eilse päeva, et kas ma peaksin sellest siia ka midagi kirjutama või pigem mitte. Aga no ilmselt rohkem ma elus sellisesse olukorda ei satu, niiet siit saab lugeda ka meie poolset versiooni asjast. Politsei poolset versiooni saab lugeda ükskõik millisest lehest, kui te sellest juba eile kuskilt uudistes ei kuulnud.
Aga alustan siis algusest.
Jah, need lollid olimegi meie!
Mõtlesime üleeile kuskil nelja ajal õhtul, et läheks täna hoopis jala poodi. Taebla poodi peaks siit otse läbi metsa ja soo olema ainult 4-5km. Sobiv maa ka Lizzule kõndimiseks ja Urmeti ema oli ka varasematel aastatel sealt mitmeid kordi läbi käinud. Nii me siis läksimegi, eeldades, et soos jää kannab meid, kuna lumi kannab ka praegu kõikidel põldudel ja no jäätee avati ka taas, niiet ega sooski see jää ju palju õhem olla saa.
Vähemalt me arvasime nii. 
Aga üldse oli see õhtu terve hunnik halbu asju, mis nagu ikka, otsustasid tulla samal hetkel.
Esiteks läksime me metsa sisse veidi teise koha pealt, kui Gerda seda tavaliselt teinud oli ja kuna metsas oli kurdi palju allika kohti ja kõik vanad saared olid maha kukkunud, siis oli terve mets nagu takistusrada ja sealt sinka-vonka puudest üle ja puude alt läbi minnes läksime me juba natuke vales suunas. Jõudsime välja kuskile lagendikule, kust paistiski see soo kuhu me jõudma pidime (ma ei tea seda kanti väga aga meie välja tulemis kohta arvestades ei olnud see vist ikka see õige soo aga siis me ei teanud enam seda kus me täpselt oleme). Mainin ka selle ära, et telefoni GPS otsustas, meie asukohta ühest kohast teise liigutada, niiet sellest ei olnud mingit abi. Aga mõtlesime, et mis seal ikka, kuskile ju ikka välja jõuab kui koguaeg otse minna, kuulsime ka autode müra ja hakkasimegi sinna suunda hoidma. Välja jõudes oleks saanud kellegi kohe teepeale vastu kutsuda. Olime kokku metsas sumpand ja jääl libistanud pea viie kilomeetri jagu.
Alguses kandis soojää ilusti, käisime seda jääd mööda kuskil kaks kilomeetrit, kui jää hakkas krõbisema.. 
Läksime siis suuremate vahedega ja libistasime vaikselt edasi, sest nii mul kui ka Urmetil olid selleks ajaks jalad juba tükkaega märjad olnud ja tagasi oli ka juba üpriski pikk maa, mitte kõige paremaid tingimusi mööda.. Keegi ei vingund kuni me hakkasime muudkui kordamööda põlvini jää alla vajuma. Urmet jõudis vist kaks-kolmkorda vajuda kui ta järsku ütles, et tal kadus saabas ära ja üleüldse ei tunne ta oma varbaid enam..  
Siis olin ma nagu whaaaat? Ja jälle juhtuvad sellised absurdsed asjad ainult ja ainult meiega.
Mitte et keegi teine muidugi keset talve sohu roniks aga ikkagi.. 
Otsisin käega kõik viimased augud läbi aga tema saabast ma neist mitte ühestki ei leidnud. Käskisime tal siis ruttu istuda ja oma varbaid soojendada. Gerda andis talle enda kummikute seest voodrid ja kuna metsani oli kuskil 200-300m ja metsas ju ei vaju, siis me mõtlesimegi toohetk, et kõige targem on proovida joosta metsani aga kahjuks me sinnani siiski ei jõudnud.. 
Sama kiiresti kadusid tal ka jalast need kummikuvoodrid vms. Ta istus lihtsalt mingi poku peale maha ja ütles, et ta jalad on päriselt täiesti ära külmunud, sellepeale võtsin ma ta jalad ja panin endale kõhu peale, jope sisse sooja. 
Arusaadav oli muidugi see, et enam me siit metsast kuidagi välja ei saa, sest me ei saa panna Urmetit paljajalu kõndima või veel hullem oleks olnud ju see, kui me oleks ta sinna jätnud ja teed läinud otsima, sest me täpselt ei teadnudki kus see tee on või kui kaugele see meist jääb ja no lisaks oli meil ju kaasas ka Lizzu. 
Nii me otsustasimegi, et helistame päästeametisse. Oli küll häbi, tegelt ikka veel on aga n o mis me muud teha oleks saanud.
Meie peamine mure oligi see, et üks meist on paljajalu aga artiklites on see lõpus kuskil poole sõnaga ära mainitud ja peamine asi millest kirjutatakse oli see, et kari lolle ronisid väikse lapsega sohu ja eksisid lihtsalt sinna ära. aga edasi.. 
Urmeti telefon on see palju kiidetud föön, millega pole eestis talvel mitte midagi teha, lisaks oli see ka vett saanud. Minul oli 30% akut aga kui päästeametile sai kõik vajalik ära öeldud ja see onu hakkas seal lihtsalt mingit loba ajama, siis ma ütlesin kõrvalt, et meil saab aku tühjaks. Nii ongi igas artiklis kirjas, et meil oli kaasas ainult üks telefon ja sellelgi oli aku tühi. Tegelikkuses näitas telefon, et aku peab veel vastu 5h. Päästjaid jõudsid meie juurde täpselt tunni möödudes, ei rohkema ega vähemaga, nagu artiklites väidetakse. 
Üks kõige õudsamaid hetki oli siis, kui me kuulsime politseinike hääli, nad hõikusid meile vastu ja siis ükshetk kadusid nad lihtsalt ära ja nende hääli ei olnud enam 10-15min kordagi kuulda. Siis ma mõtlesin küll, et kuratvõtaks, kui isegi politseinikud ei jõua siis tull, siis me oleme ikka kuskil pärapõrgus ja et ma külmun ise ka siia metsa varsti ära, sest ma istusin terve aja veeloigus oma saabaste peal, nii et mu jalad olid mu tagumiku all ja vähe sellest, et need olid läbimärjad, surid need ka juba ära. 
Aga siis tulid õnneks ikka politseinike hääled ja taskulambid nähtavale ja nad leidsid meid üles. Ainuke asi mis nad välja oskasid pakkuda oli see, et Urmet istub neile kelgu peale ja nad veavad ta metsast välja, Lizzu istus ka. Ütlesid, et teeni on ''pikk'' maa, lausa 700m.
Juba paar minutit hiljem sain ma aru, et nende jaoks oligi see tõesti pikk maa, sest nad jõudsid isegi tülli minna sellepärast, et kes Urmetit veab ja üks eelistas sellel oma kotti, kuigi teine mees palus vahetust teha. Kusjuures see kotiga mees oli kuskil 40 ja metsast välja jõudes nägi ta välja selline, nagu ta oleks ise kiirabi abi vajanud. Siis võtsin ma ka Lizzu omale sülle ja vedasin ta ise sealt metsast välja. Kirjutan selle ka siia vahele ära, et Lizzul oli terve aeg kõik korras, riided olid kuivad ja ka muidu oli tal soe olla. Alles siis kui ma ta päästjate kelgupealt maha võtsin, said tal jalad natuke märjaks. Sest pükste kumm venis kummiku alt ära kui ta läbi lume vajus. Urmetit veeti kelguga kokku kuskil 100-200m, ülejäänud maa kõndis Urmet ise, nii et mõlema jala ümber olid tekid.

Otseloomulikult olen ma neile ääretult tänulik aga.. kui sa teed sellist tööd, kus sinu füüsilisest vormist sõltuvad sõnaotseses mõttes teiste elud siis võiks oma vormi vähe tõsisemalt suhtuda. Urmet kaalub mehe kohta vähe, natuke üle 70kg aga mis oleks saanud siis kui ma ei oleks ka suutnud enam kõndida, või siis kui Urmet oleks olnud samas vormis nagu nemad ehk siis kuskil 100 kilogrammi kanti? 
Lihtsalt mõtlemisainet.

Eriliselt tänaks nooremat meesterahvast (üks kolmest, kes meie juurde sohu tuli) Ta teadis täpselt, mis teha ja kuhu suunas minna, ta oli heas vormis ja üleüldse igati abivalmis ja sõbralik. Kindlasti saavad need politseinikud lähipäevil tänatud ka kotitäie puuviljadega, sest šokolaadi viimine ei tundu eriti targa teona.

Aga noh, kokkuvõtteks, tegijatel ikka juhtub, niiet järgmine kord üritame vähe paremini 😉

esmaspäev, 18. veebruar 2019

Eesmärgid, soovid

Kuidas teil selle teemaga on? Kas te seate endale eesmärke?
Nagu te ilmselt juba teate siis mina muidugi sean.
Näiteks kaks aastat tagasi võisin ma ette lugeda sadu soove, mida ma lähiajal täide oleksin tahtnud viia. Sellel sügisel oli aga hoopis täiesti vastupidi nagu ma ka blogi esimestes postitustes kirjutasin, siis olin ma sellises olukorras, kus kõik mu soovid olid täide läinud/täide viidud ja kõik oligi täpselt nii nagu ma varem unistasin ja soovisin.
Aga selle asemel, et olla õnnelik ja nautida seda mis mul on tekkisid mul hoopis uued ''mured'' Võinoh tegelt ma olin ikka õnnelik ka aga kui sul on kõik olemas ja sa ei oska enam mitte midagi tahta siis ongi selline tühi tunne nagu mitte midagi ei oleks, mitte midagi pole teha, mitte millegi nimel ei ole pingutada jne..
Sellepärast hakkasingi ma sügisel trenni tegema ja võtsin endale eesmärgiks olla 2019 aasta sügiseks elu parimas vormis. Tegelt olen ma juba praegu oma elu kõige paremas vormis agaa eesmärk oli olla sellel sügisel elu parimas vormis, niiet kui ma ennast praegu natukenegi käest laseksin, siis sügiseks ma enam ei oleks oma elu parimas vormis niiet sellega tegelen ma endiselt edasi. Kuigi mulle on viimasel ajal üha rohkem hakkand tunduma, et see fitness pole päris minu teema ja ma olen enda jaoks juba ka midagi uut ja huvitavat leidnud aga sellest juba mõnes järgnevas postituses.

Rääkides nüüd veel eesmärkidest, siis seadsin ma endale mõned eesmärgid selleks aastaks veel, sest noh praegu olid mu ainukesed eesmärgid treenimisega seotud.

Esiteks ma luban endale ja ka kõigile teistele (sest siis ma ei pääse enam kuskile ja pean need lihtsalt ära tegema) ET MA TEEN OMALE SELLE AASTA JOOKSUL AUTOJUHILOAD ÄRA! Miks, sest et miks mitte? Lubade tegemist alustasin ma tegelt juba mitu aastat tagasi aga siis ei jõudnud ma  teooriast kaugemale. Nüüd olekski aeg see lõpuks ära lõpetada vnoh uuest alustada nende tegemisega.

Teine asi mis ma selle aasta jooksul kindlasti korda tahan saata on see, et me läheme kuskile soojale maale reisile . Miks? Sest me Lizzuga pole lennukiga lennanud ja igakord kui ta lennukit taevas näeb, siis ta jälle küsib, et kuna me siis lennukiga lendama läheme 😃 ja noh üldse tahaks natuke maailma ka ju näha. Niiet kui sa tead mõnda eriti lahedat kohta, kus oleks soojem kui eestis, ilus loodus ja saaks ka aktiivselt aega veeta siis sa võid vabalt sellest kohast mulle ka teada anda. Meil endal on hetkel silma jäänud nii Mallorca kui ka Bulgaaria niiet kui kellegil on nende kohtadega kogemusi siis loeksin ka neid suuure huviga.


Ja kuna kõigi nende kolme suurema eesmärgi täitmise jaoks läheb vaja ka raha, ja seda natuke rohkem kui ma hetkel kodus olles erinevate asjadega teenin/saan siis jah, omaette eesmärk on ka lähiajal tööle minemine.

Niiet hakkan ka lõpuks normaalseks inimeseks ja siis võin ma vähemalt õigustatult vinguda kui väsinud ma õhtuti olen 😂

Aga mis te ikka siin netis nüüd
enam istute, mu postitus sai ka teil ilustikenasti läbi loetud ja nüüd on täpselt õige aeg õue ilma nautima minna, sest õues on juba täiegaaa kevad 🌞


neljapäev, 14. veebruar 2019

Seesamune päev ja aasia toit

Mul ei oleks see sõbrapäev meeleski olnud, kui kõik leheküljed jne mulle seda meelde poleks tuletanud.
Sest noh, mul ei ole sõpru.. Päriselt ka. Mitte ühtegi.
Vnoh Lizzu jaoks on tähtis, et ma ta sõber ka ikka oleksin, niiet ma vist ei tohiks ikkagi siia kirjutada, et mul pole ühtegi sõpra, niiet peale Liz-Sandra* ei ole mul ühtegi sõpra.
Ise soovisin ma ilusat sõbrapäeva ainult ühele inimesele, mõtlesin, et proovin ka siis armas olla aga vastu sain ma vana hea ''Sulle ka!'' ja rohkem ma ei hakkandki kellegile midagi soovima, sest see on tegelikult nii lamp ju. Kõik panevad oma feissbuugi seintele, et ilusat sõbrapäeva kõigile jne.. Aga no kuulge, need kõik kes teil sõbralistides on, need ei ole ju teie sõbrad, heal juhul on nad lihtsalt tuttavad, halvimal juhul pole te neid isegi mitte kunagi näinud ja ei tea päris nimegi..

Aga ma ei hakka siin nüüd vinguma ja halama või siis lõpetan oma vingumise ja halamise nüüd ära 😃 ja räägin natuke asjast, millest tasub ikka rääkida ka.

Ehk siis SÖÖGIST! 

Et noh, kui sõpru pole ja midagi muud ka pole teha ja tuju ka on selline nagu ta on, siis söömine aitab ju alati! Ja lisaks kõigele saime me ka tasuta süüa, sest Urmeti ema ise pakkus välja, et ta teeb meile sõbrapäeva puhul välja. 
Ma olin niii kaua oodanud, et Haapsalus ka mõni teistsugune söögikoht avatakse ja just hiljuti avatigi siin uus söögikoht, kuhu me veel jõudnud ei olnud ja nii mes siis läksimegi Täna sinna sööma koos Urmeti ema ja vennaga. 

Vaga Mama ehk India-, Aasia ja Tai toidu restoran. 

Mis me seal siis sõime? 


Pekingi kana - krõbedaks küpsetatud kanafilee teravas magushapus katmes - hea nagu alati!
Krõbe sealiha paprika ja küüslauguga - Oli parem, kui ma arvasin ja see kaste milles see liha oli, oli ka väga hea.
Lammas - ma täpselt ei mäleta mis lammas see oli või millega aga igatahes see oli väga mõnusalt krõbe ja täpselt parasjagu vürtsikas. 
Tšilline riis kanaga - Oli ka täitsa hea ja ka parasjagu vürtsikas, oleks arvand, et kahe tärniga toit on vähe vürtsikam aga täitsa okei oli.
Ja nuudlid, nuudlid ja veel kord nuudlid 

Lizzu sõi niisama nuudleid kanalt võetud magushapu kastmega ja talle ka väga maitses.

Toit oli väga maitsev, portsud olid suured ja teenindus oli hea agaa ruumi oli vähe, niiet kui keegi lugejatest plaanib ka sinna sööma minna, siis võiks ette helistada ja laua broneerida, sest muidu võib juhtuda, et sinna lihtsalt ei mahu sööma.

Väga hea oli üle pika aja midagi muud peale ahjukartuli ja šnitsli väljas süüa 😃



teisipäev, 12. veebruar 2019

Minu esimene

Ma ei tea miks aga mul on koguaeg vajadus teha midagi uut ja huvitavat enda kehaga. Sellel samal põhjusel hakkasin ma ka septembris trenni tegema.
Nagu ikka, kui midagi saab korda saadetud, siis on mõneks ajaks kõik jälle okei aga mitte kauaks..
Ja eelmise aasta lõpus oligi mul jälle selline tunne, et ma lihtsalt pean jälle midagi oma kehaga tegema aga kuna koguaeg oli nii kiire, koguaeg pidi kuskile minema või midagi tegema, siis jäid mõlemad ideed ikkagi ainult ideedeks.

Varasemalt on mul olemas 7 kõrvaauku ja nabaneet.      
Nabaneedi lasin ma teha endale 14 aastaselt ja selle tegemine oli suht valus aga mul paranes see paari päevaga ära ja oligi korras. Kuni raseduseni, siis võtsin ma nabaneedi kuskil pooleks aastaks ära. Nii kasvas see mul muidugi kinni ja uuesti tegemine oli palju valusam, kui esimene kord aga noh, mul oli seda nii väga vaja, sest minu arust näeb kõht ilma nabaneedita nii imelik välja ja nii ma selle tagasi tegingi.

Eelmise aasta lõpus olin ma kahe asja vahel, kas minna ja teha endale keeleneet või tätoveering.
Üks neist sai eile tehtud ja selleks oli minu esimene tätoveering!
Ei midagi erilist, selline pisikene, käevõru stiilis.
Käsi tundub nii eriti karvane 😂
Tegelikult on seespool kaks pisikest sõna ka, kokku seitse tähte, et ikka tunneks ka, mis tunne see siis ikkagi on, ainult triipudega ei oleks arugi saanud, kui juba oleks tehtud olnud. 😃 Ja lisaks annavad tähed sellele tätoveeringule ka väikse tähenduse või noh pigem iseloomustavad mind.

Mis ma sellest asjast siis arvan?

Kõik räägivad, et tätoveeringu tegemine on niii valus, et ei anna mitte ühegi needi ega mu sellisega võrrelda. Kui nüüd aus olla, siis käe pealt oli rohkem kõdi kui valus. Käe külje pealt ühest kohast oli natukene valus aga ei midagi hullu. Ma ütleks, et isegi ülemise kõrvaaugu tegemine oli valusam, kui selle tätoveeringu tegemine, nabaneedist ei hakka ma rääkimagi.
Niiet ilmselgelt ei jää see pisike võru ainukeseks tätoveeringuks, mis ma endale teha lasen.
Selle väikese tätokaga tahtsin ma lihtsalt ära proovida, kuidas mu nahk sellesse suhtub, et teda torgitakse, sest ma tean juhuseid, kus on endale tehtud esieseks tätoveeringuks kohe mingi suur pilt ja natukese aja pärast selgub, et tema nahk ei talugi tinti ja siis mädanebki terve see pilt naha seest välja. Või näiteks eile rääkis tätoveerija ka sellisest juhusest, kus kliendil lihtsalt ei jäänudki tint naha alla püsima..
Aga nagu juba praegu näha on siis minu nahk on õnneks vist sama pohhuist  kui ma ise.
Pole veel 24h möödas ja mul isegi ei kipita see enam. Näpuga silitades on kiri veel hästi õrnalt paistes aga muidu on väga okei. Urmet tegi endale eile pm sama suure asja ja tal on terve käsi seest poolt paistes ja tal ei olnud see esimene tätoveering.
Aga kuna mul on kõik korras, siis võib vist öelda, et mul on oma nahaga eriti vedanud 😁

Ja kuulge te võite vabalt postitusi kommenteerida ka, sest pole ju võimalik, et vähemalt mingi 1000 inimest loevad tuimalt iga mu postituse läbi ja neis ei tekita see mitte ühtegi mõtet ega emotsiooni aga te tulete ikka ja jälle siia lehele tagasi. Lihtsalt stalgite salaja 😂

Niiet on teil tatokaid, on plaanis teha? Kus, mis, tähendus?
Siia kommentaaridesse pilte vist lisada ei saa aga meie feissbuugi lehelt võite te selle sama postituse alla oma tatokatest pildid jätta ( Meiemoodiblogi FB )😉


esmaspäev, 11. veebruar 2019

Motivatsioonist

Kirjutasin mingi hetk siin sellest, et mul sai motivatsioon korraks täiesti otsa.
Ütlen kohe ära, et hetkel on sellega kõik väga hästi ja seekord kirjutangi ma sellest mis mind hetkel motiveerib ja trenni ajab. 😊

Ma olin endale varem ka kümneid kordi lubanud, et nüüd ma hakkan trenni tegema või jooksmas käima aga kõige kauem viitsisin ma seda kaks nädalat - mõnikord kuu aega järjepidevalt teha ja siis jäid asjad ikkagi sinnapaika. 
Niiet ma olen ise ka vägagi üllatunud, et ma olen juba peaaegu 5 kuud 3x nädalas ennast trenni suutnud ajad. Enamjaolt ma isegi ootan väga, et ma jälle trenni saaksin minna, nii ka täna. 
Muide mul on täna treeneriga koos seljatrenn, mida me pole koos juba detsembrist saati teinud, niiet eks ma kuulen, mida head ta täna mulle räägib. 

Aga nüüd siis sellest, mis mind motiveerib, 
Kirjutangi sellest siia sellepärast, et kui peaks kunagi jälle juhtuma nii, et ma ei taha/ei viitsi/ei jõua trenni minna, siis võtan ma selle postituse lahti, loen läbi ja lähen ikkagi ilustikenasti trenni. 

Esiteks siis muidugi minu keha!
Kuskil kuu aega peale esimest trenni hakkas keha juba nii muutuma, et ma ise sain aru, et trennist on kasu.
Isegi 10kg oma praegusest kaalust vähem kaaludes ei näinud ma enda arvates nii hea välja kui praegu. Lisaks sellele, et keha on rohkem trimmis ja lihaselisem on ka nahk ilusam ja siledam.
Lisaks kasvavad juuksed ja küüned mega kiiresti ja on palju tugevamad ja tervemad kui varem. 

Teised inimesed*

*See mida keegi teine on suutnud oma kehaga teha
Mul on nii feissbuuk kui ka instagram nii ära sätitud, et ma näeksingi ainult seda mis mulle seal meeldib või mulle kuidagi kasulik võib olla. Inimesi keda ma jälgin on väga vähe ja enamus neist on need tuttavad, kellega ma ikka aeg-ajalt suhtlen. 
Aga lisaks tuttavatele on mul ka kaks täielikku instagrammi lemmikut, kes mind megalt motiveerivad.
Üks neist on @kaisaabner - Lihtsalt mega lahe naine. Mõnusa jutuga, aus ja otsekohene ja muidugi  niii kuradi hot ka 😍
Ja teine on @yana_smith_kuznetsova - ta on lihtsalt nii perfektse kehaga kui üldse olla saab. Ja muide tal on ka laps, niiet mind motiveerib ta megalt.

*Teiste arvamus
Nagu ma kunagi juba kirjutasin, siis ma kuulan teiste inimeste kommentaare ja juttu suure huviga. Ja kõik mis on positiivne motiveerib hästi. No tegelikult see lihtsalt kinnitab seda, et ma ikka ei kujuta endale ette, et mu keha on muutunud ja et see näeb palju parem välja kui varem ja et mu vaevanägemine tasub täiega ära. 
Kusjuures, naiste arvamus motiveerib tunduvalt rohkem, kui meeste oma aga kahjuks on nii, et enamus naisi kommenteerivad ainult neid asju, kus nad kellegile midagi halvustavat öelda saavad või millegi kallal vinguda. Ja seda, et üks võõras naine teisele midagi ilusat ütleb juhtub ikkagi harva aga no õnneks vahel ikkagi juhtub. 

Trenn ise
Sest kui näed, et raskused tõusevad ja asi, mida varem ei jõudnudki teha on nüüdseks juba lihtne, siis see annab ka korralikult motivatsiooni juurde. Lisaks tean ma nüüdseks juba seda ka, et IGA trenn loeb ja iga trenniga toimub pisikene areng. 

Enesetunne
Piisab vist juba ka ainult sellest esimesest punktist, sest kui välimus on parem, siis ongi ju enesetunne parem. Aga lisaks sellele on ka enesetunne siis kordades parem kui ma olen jälle järjekordse trenni ära teinud ja koju ennast sätin, lihtsalt sellepärast, et ma sain jälle oma trenni ilusti tehtud. 
Ja minu jaoks on trenn muidugi ka see asi, mis lihtsalt aitab kodust välja saada ja ka see mõjub enesetundele hästi.

Mis teid motiveerib trenni tegema? 😊 


neljapäev, 7. veebruar 2019

Treenimisest, raskustest

Mul oli eile üle päris pika aja jälle treeneriga koos trenn. Viimati tegime koos trenni vist siis, kui ma uue kava sain ehk siis natuke enne jõule. Lähiajal peame ülejäänud lihasgrupid ka koos üle vaatama, sest ma olen juba mitmeid kordi mõnel harjutusel raskuseid tõstnud aga ikka ei jää lihased nii haigeks nagu peaksid ehk siis pole sellest jõusaalis käimisest nii palju kasu, kui olla võiks.

Alustuseks räägiksin ma teile ühe huvitava asja, millele ma siin hiljuti pihta sain.
Kõik kes on kordki elus jõusaalis käinud võinoh, ka niisama mõnda lihastes onu näinud, siis nendel tundub alati selline mega ülbe olek olema, onjunii? Etnoh kõnnivad tiss ees, käed laiali ja kõnnak on ka selline ülbe vms, vähemalt mulle on alati nii tundunud ja ma sain lõpuks pihta, miks see nii on 😁 Ja teate miks? Sest neil on lihtsalt kõik kohad koguaeg valusad 😂

Aga nüüd edasi enda trenni juttude juurde..

Rääkides veel eilsest trennist, siis mulle pole juba väga ammu ükski harjutus jalatrennis 5kg raske tundunud aga eile tundus... Kaisa pani mind jalaga taha ja kõrvale ''vehkima'' või ma isegi ei tea kuidas ma seda nimetama peaks aga esimesi seeriaid oli teisele jalale juba vääga raske teha, ülejäänud seeriatest pole mõtet räägitagi. Ma reaalselt ei jõudnudki jalga üles tõsta, sest nii kuradi valus ja raske oli. 😃
Täna on muidugi mitu korda hullem ja seda ma üldse ei taha teada, mis mu jalad homme teevad.
 Ja üleüldse ma arvan, et mind on väga raske treenida, sest ma vingun ikka korralikult koguaeg 😂 eriti siis, kui ma pean tegema mingeid X harjutusi, millest ma ise elusees kuulnudki pole ja no tegemisest ei tasu üldse rääkidagi.
Niiet jumal tänatud, et Kaisa ikka naine on, sest ükski mees küll nii kaua sellist vingumist kuulata ei viitsiks 😂

Aga räägiksin siis natukene raskustest ka.
Toon välja need harjutused ja raskused, mida ma olen viimasel ajal ka teinud ja mida ma saan siis võrrelda.

Näiteks rinnalt surumine hantlitega
Algse kava järgi tegin ma seda 4 kiloste hantlitega, eelmine trenn tegin ma seda juba 8 kiloste hantlitega ja võimalik, et seekord peab jälle raskust tõstma
Tavalised kükid kangiga
Alguses ei jõudnud ma isegi mitte 4x12  tühja kangiga teha vnoh nagu ma juba esimeses trennis teada sain, siis ma ei oskandki õigesti kükke teha 😃 aga eile jõudsin ma teha soojenduseks 12 tühja kangiga, siis 12 kükki kang + 2,5 kilosed kettad, siis pani Kaisa juurde veel 1,25 kettad, tegin jälle 12 kükki ära ja siis ta ütles, et mul pole ikka veel sellist nägu nagu ma pingutaks ja nii ma tegingi siis veel 4 seeriat juurde 5kg ketastega ja ütleme nii, et polnud veel kõige hullem 😃
Jalapress
Samamoodi ei jõudnud ma alguses tühjaltki teha aga nüüd jõuan 3x15 50kg-ga teha.
Blokil seljatõmbed, laialt, ette
Alustades tegin seda 15kg ja viimane trenn tegin juba 30kg-ga
Alaseljasirutused pukil
Alguses jõudsin ma 5kg-ga teha mõned üksikud seeriate alguses aga nüüd viimati jõudsin ma 4x15 10kg-ga ilusti ära teha ja nüüd järgmises trennis peabki vist 15kg-ga proovima.

Rohkem kahjuks ei olegi väga harjutusi, mida ma võrrelda saan, sest alguses oli kava hoopis teistsugune ja palju üldisem kui see praegu on.

Ahjaa, lõuatõmbamist harjutan ma ka endiselt paar korda nädalas. Veel ühtegi korda teha ei jõua aga no asi vaikselt areneb juba võrreldes sellega mis alguses oli.
Ja veel, eelmine nädal jõudsin ma isegi üle pika aja jälle jooksma.

Kaal on mul ilusti alla 60kg ja mõõdud on ka juba jälle natukene muutunud aga nendest kirjutan ma alles märtsis, kui mul saab jõusaalis käimisest 6 kuud täis.




esmaspäev, 4. veebruar 2019

Tegemised


Ma käisin laupäeval oma esimestel kabe võistlustel. Tegelikult ma arvasin, et need on lihtsalt mingid külamängud vms ja, et võistlutega pole seal midagi pistmist aga ikka täitsa võistlused olid. Võitjad said isegi medalid.
Kuidas ma üldse sattusin sinna?
Üks Urmeti tädidest on Võnnu noorteseltsis mingi tegelane ja ta ajab alati kõiki igasugustele küla üritustele. Kunagi sai temaga paar mängu kabet mängitud ja nüüd reedel ta siis helistaski mulle, et äkki ma tuleks ka kaasa laupäeval kabe, male, pinksi ja koroona võistlustele.
Kuna mul midagi plaanis polnud ja ma oleks nkn niisama kodus istunud, siis muidugi ma olin nõus minema, seda enam, et Lizzu sain ma ka endaga kaasa võtta.
Ma sain kabes teise koha.
Males ka 😄 Kuigi ma mängisin elus esimst korda malet. Mängu käigus õpetas Urmeti tädi mulle selgeks nii nupud kui ka käigud.
Ei tahaks aga vist peaksin ikkagi ära mainima, et males oligi kirjas ainult kaks naist....
Ma ise üritan võimalikult paljudel küla üritustel kohal käia, vahet siis pole kas meie küla üritustel või ümberkaudsete külade omadel, sest kes see küla elule ikka kaasa aitab kui mitte küla inimesed ise.
Kahjuks on aga nii, et kõik enamasti ainult vinguvad, et mitte midagi pole maal teha/midagi ei toimu jne aga kui keegi võtab kätte ja korraldab midagi, siis pole inimesi kes kohale tuleksid või asjadest osa võtaksid. Niiet kui sa elad maal, siis palun aja ennast ka järgmine kord juba ainult sellepärast kodust välja, et need kes midagigi maal korraldavad viitsiksid seda ka edaspidi teha. 😊

Laupäeva õhtul olin ma üle pika aja jälle klubis tööl.
Seekord esines seal siis Pluuto.
Kui on veel keegi kes ei tea, kes see Pluuto selline on siis vaata siit ta viimast lugu, see on hea 😉
Enamikule minu tuttavatest ta ei meeldi, ma isegi ei tea miks aga no mulle igatahes meeldib.
Võinoh peaks vist täpsustama, et see on hea, mis netis üleval on. Laiv oli jama. 😃
Aga noh, küll ta jõuab veel..

Aa ja lõpetuseks räägin sellest ka, et mu unenägu pidaski mingismõttes paika.
Kui keegi tunneb huvi millest jutt käib, siis LINK!
Lühidalt siis, ma kirjutasin selle unenäo postituse lõppu, et jään huviga ootama, mida ma kuskilt enda kohta kuulen vms.. Ja ma kuulsingi! Aga no kui nüüd aus olla, siis oleksin ma oodanud ikka midagi originaalsemat ja põnevamat. A mis ma siis kuulsin?
Rääkisin ükspäev naabrinaisega juttu, elab kõrval trepikojas, kohe meie vastas. Tema laps käib Lizzuga ühes rühmas võinoh seal rühmas, kus Lizzu juba mitu kuud käinud ei ole.
Ja ma sain tal't teada, et MA OLEN RASE!
Kust ta seda kuulis? Lasteaia kasvataja küsis seda temalt, sest teised lapsevanemad olid nii rääkind. Aga nagu.. Krt küll, isegi kui ma oleks rase, siis mis see nende täiesti võõraste tädide asi oleks, ma pole sealt rühmast isegi mitte ühegi lapsevanemaga juttu rääkinud. Kõige pikemad laused ''Tere'' ja ''Head aega''  aga nagu näha, siis kellegile pakun ma sealt isegi nii palju huvi, et viitsitakse minu elu ja tegemistega oma peakesi vaevata.

Votjamh, rohkem mul midagi öelda polegi 😃

neljapäev, 31. jaanuar 2019

Me ka säästsime

Lugesin eile Blog.tr-is paari rida kellegi teise ''säästu postitusest'' aga no kui sa saad kuuga säästa 600 euri, ilma, et sa juuksurid, kosmeetikud ja muud jamad ära peaksid jätma, siis no ilmselgelt pole tegemist eriti väikeste sissetulekutega.
Niiet, siit postitusest saate vähe vaesemate inimeste säästmisest lugeda. 😁
Aga alustan siis algusest.
Juba oktoobris vaatasime me, et meil läheb kuus toidu peale kuskil 600 euri mida on meie jaoks ikka natuke palju aga noh, kui nüüd aus olla, siis me söömegi kuradi palju. Oleks võind ju kohe proovida natuke vähem toidu peale kulutada aga novembris olid meil sünnipäevad ja detsembris ei ole mõtet isegi mitte proovida midagi kokku hoida, niisiis mõtlesimegi, et jätame selle säästmis asja jaanuarisse. Jaanuaris on nkn alati rahadega vähe halvem seis, sest detsembris on ju alati vähem tööpäevi, lisaks suured kulutused jne..
Jätsimegi siis alates esimesest jaanuarist kõik toidupoe tšekid alles, mis me saime ja täna neid kokku arvutades ma ise ka ei uskunud, et see summa niii väike tuli - kõigest 218.88 eurot ja siin summa sees ei ole mitte ainult toit vaid ka kõik sellised asjad nagu pesupulber, hügieenitarbed, wc-paber ja kõik muu taoline.

Kuidas nii vähe?

Ma läksin dieedile ja oligi korras 😂😂

Ei, tegelikult me mõtlesime lihtsalt korraga mitme päeva toidud valmis. Ostsime asjad korraga ära, ei käinud enam igapäevaselt poes ja kui tehagi täpselt neid toite, mille jaoks asjad valmis ostetud on, siis see lihtsalt toimibki. Kui sööd soojast toidust kõhu täis, siis ei ole enam vajadust endale ka võikusid teha vms.
Ja selle juures on veel see hea asi ka, et kui osta sooja toidu jaoks asjad valmis, siis iga toidu sisse läheb mingit sorti toores liha ( vähemalt meil) ehk siis ei teki ka mingit näksimist. Sest kui kapis on igasugu valmis pihvid ja asjad, siis ikka lähed ja võtad niisama ühe aga no toorest kanakoiba või hakkliha sa ei lähe ju kappi näppima.

Niiet tervislik toitumine ei ole tegelikult üldsegi kallis, nagu kõik räägivad. Kallid on just need asjad, mille võikski parem poodi jätta. 


Lizzule üritasime rohkem tavalisi puuvilju, komme, küpsiseid ja vahvleid sisse sööta igasugu kummikommide ja muu taolise jama asemel aga muidugi sai ta neid ka.

Ülejäänud asjadega oli ikka nii nagu alati. Igasugu iluprodseduuridega ma endiselt ei tegele, niiet ilmselgelt mul nende peale midagi ei kulugi. Vaba aega veetsime ka ikka nii nagu alati, käisime ujumas, trennis, kelgutamas jne, korra käisime vist tegelt väljas söömas ka.

Kui palju kulub teil kuus toidule ja mitme inimese peale?


kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Emmekas

Lizzu oli varem täiesti iseseisev. Sellessuhtes, et ta mängis ilusti omaette, tegeles oma asjadega ja pigem lükkas tema mind eemale, kui ma teda nunnutasin ja musitasin.
Aga kuskil viimased kaks nädalat on asjad täiesti segamini.
Ta on nii minu küljes kinni kui üldse olla saab.
Näiteks jääb ta viimasel ajal ainult minu kaisus magama, õhtuti viin ta oma voodisse aga hommikuks on ta ikka ja jälle kaisus tagasi.
Kui varem ta karjus oma toas ''Emmeee! Tule vaatama!'' siis nüüd tuleb ta ise minu juurde ja ütleb ''Emme, kullapai, vaata mis ma tegin''.
''Emme , ma armastan sind!'' on ka lause mida ma kuulen päeva jooksul kümneid kordi, varem ütlesime me seda ainult õhtuti magama minnes.
Ta on hakanud mind iga asja eest tänama, näiteks ükspäev pakkusin ma talle süüa, ta vaatas mis süüa on ja ütles: ''Aitäh, aga ma praegu veel ei taha süüa.'' Või täna hommikul kui ma panin tema riided meie voodi peale valmis, et ta need endale selga paneks, siis ütles ta samamoodi: ''Aitäh sulle emme aga ma veel ei taha riidesse panna''.

Ja veel..

Täna hommikul, leppisime Lizzuga kokku, et ma käin kähku Mirruga õues pissil ja viin prügi ka õue ära. Kuna ta oli just üles ärkanud, siis andsin ma talle oma telefoni ja ütlesin, et me käime kähku õues ära ja tuleme kohe tuppa tagasi, et ta vaadaku nii kaua multikaid. Ma käin iga hommik Mirruga õues, nii, et Lizzu jääb tuppa. Täna olin ma vaevalt prügikastini jõudnud (äkki mingi 20 meetrit meie trepikojast) kui ma juba kuulsin kuidas Lizzu trepikojast jorisedes tuli. Ta jooksis paljajalu, aluspükste väel mulle järgi, sest ta ei näinud mind enam aknast.
Ta pole mitte kunagi varem nii teinud!

Võibolla tundub see nüüd teiste vanemate jaoks nagu normaalse ja armsa lapse käitumine, et laps peabki tänama jne aga meie metslase puhul see küll tavaline käitumine pole.
Ja täna hommikul selle järgi tulemise kohta võib ju ka öelda, et last ei jäätagi üksi tuppa vms aga ma olen ta prügi välja viimise ajaks juba aasta kindlasti paariks minutiks üksi tuppa julgend jätta, sest ega ma siis salaja minema hiilind pole, alati olen talle ilusti ära seletanud ja meil pole kunagi sellega ühtegi jonni olnud.

Aga nüüd on ja ma isegi ei tea milles asi on, üldiselt on ta täpselt samasugune rõõmurull nagu alati. Kas see võib olla jälle mingi vanusega seotud käitumine?
Või äkki ta tunneb, et minu ja Urmeti vahel pole enam kõik päris nii hästi nagu varem?
Tema kuuldes pole me isegi mitte vaidlend ja koos oleme jalutand, kelgutand jne, kõik täpselt nii nagu varem.
Niiet ei teagi miks ta nii võib käituda. Ise ta ka seda mitte kuidagi seletada ei oska.





esmaspäev, 28. jaanuar 2019

Enesekindlus/armastus

Minu jaoks on need kaks asja nii sarnased, täpselt sama olulised ja omavahel seotud, niiet juttu tuleb mõlemast.
Sellist aega, kus ma endas kahelnud olen ei olegi mu elus väga palju olnud. Juba kuskil seitsmendas klassis meeldis mulle see mida ma peeglist nägin ja juba siis olin ma ka enesekindel. Tänu sellele olen ma muidugi terve elu kuulnud seda, kui ülbe ja isekas ma ikka olen. Teate küll ju, täpselt sama lugu nagu aususega, kui julged aus olla kellegi suhtes, siis sa oled kohe ülbe, egoistlik jne, lihtsalt sellepärast, et sa ei nõustu teiste arvamusega ja julged enda arvamuse välja öelda.

Niiet mingist pikast ja raskest enda leidmise teekonnast te siit lugeda ei saa.
Aga saate lugeda sellest, mida ma üldiselt enesearmastusest ja muust taolisest arvan.

Kui lugeda ükskõik kus't enesekindluse ja enesearmastuse kohta, siis räägitakse,  et sa pead need ise ''leidma'' ja, et need ei tohiks olla seotud mitte kuidagi teiste inimeste ja nende arvamustega.

Ma arvan, et päris nii see nüüd ka pole, sest nagu ma eespool mainisin, siis ma olen alati ennast hindand aga sellest hoolimata on mulle alati ka teiste inimeste arvamuste kuulamine meeldinud. Seda mida teised inimesed räägivad ei tasu muidugi eriti tõsiselt võtta, sest suur osa inimesi on vägagi negatiivsed ja näevad kõigis teistes ka ainult negatiivseid asju. Nende kohta käib see ütlus, et ''ühest kõrvast sisse ja teisest välja''. Mind juba aastaid ei kõiguta kellegi klats vms, aga aeg-ajalt midagi sellist kuulda on ka hea, vahel avastab nendest juttudest isegi midagi mida ise varem pole enda või siis jutu rääkija kohta tähele pannud.
Aga positiivsed kommentaarid, eriti siis kui need on siiralt öeldud, mõjuvad minu arvates nii enesekindlusele kui ka enesearmastusele väga hästi. Kõike negatiivset pole (vähemalt minul) üldse raske ignoreerida aga kui keegi ütleb sulle siiralt midagi ilusat, siis seda on võimatu ignoreerida.
Vähemalt mul on nii 😃 ja samamoodi positiivsete asjadega ei hakka me keegi ju kunagi mõtlema, et äkki ikka pole nii vms. Midagi head on ikkagi hea kuulda ja see lihtsalt tõstab tuju ja teeb meid enesekindlamaks.

Et siis minu arvates mõjutavad teised inimesed ka meie suhtumist iseendasse ja seda täpselt nii palju nagu me ise sellel ennast mõjutada laseme.

Ja teine asi millest kõik kes enesearmastusest kirjutajad räägivad on see, et ka sinu enda välimus ei tohiks enesehinnankut ja enesearmastust mõjutada.

Sellega on nii ja naa.

Sellessuhtes, et jah, sa pead leppima oma erinevustega. Näiteks sellega, et sul on just selline nina nagu sul on või just sellised huuled nagu nad on. Need on asjad mida enamasti ei muudeta ja nendega lihtsalt tasub leppida, sest nii on lihtsalt lihtsam 😃 Sest nägu on meil terve meie elu ju üks ja sama ja näiteks mitte ükski meie tuttavatest ei kujuta ju ette ka, et meil võiks näos midagi teistmoodi olla, kui meil hetkel on.
Näiteks ma arvasin väiksena, et mul on täiega töllakad huuled aga enam ma pole juba aastaid mitte kordagi nii mõelnud. 😁

Aga kehaga on küll need lood väheke testsugused.

Minu jaoks on näiteks täiesti arusaamatu see, kuidas saavad suured naisterahvad (mõtlen ikka vähemalt 100+ kilo) väita, et nad tunnevad ennast oma kehas nii hästi, et nad armastavad ennast jne..
Aeg-ajalt ikka kohtab mõnda sellist ju. (Ei räägi siin nendest kes näiteks kuid tagasi palju suuremad on olnud, sest nemad ilmselt tunnevadki ennast imehästi, sest nad on näinud vaeva selle nimel)


Aga..
Ma tean ju omast käest, et kui ma peale lapse sündi kaalusin oma praegusest kaalust pea 20kg rohkem, siis ausalt no ei olnud hea tunne, raske ja igasmõttes ebameeldiv ja ka endas ei olnud ma siis nii kindel, kui ma seda näiteks praegu olen.
Enesearmastus oligi pigem see, mis pani mu siis kaalust alla võtma. Aga see selleks.

Hetkel on mul endal nii enesearmastuse, kui ka enesekindlusega kõik väga hästi. Ma näen enda arvates hea välja ja ma meeldin endale aga..

Rahulolu ei vii edasi, rahulolematus viib ja oma kehaga ei ole ma kaugeltki mitte rahul, sest ma tean, et alati saab paremaks ju. 😉

Kuidas teil enesearmastuse ja enesekindlusega lood on? 
Või mis te sellest teemast üldse arvate?


reede, 25. jaanuar 2019

Miski pole igavene

Miks ma pole viimasel ajal kirjutanud või kui olen siis ainult trennist?
Sest kõik muu on vähemalt minu arust täiega perses.
Enamasti ma ei viitsi keskenduda nendele asjadele mis on halvad ja proovin tegeleda nende asjadega mis suudavad mõtteid kõigest jamast eemale viia aga no alati ei saa..
Ja kuna mul siin sõpru väga pole/kõik vanad tuttavad on ka kaugeks jäänud siis nüüd ma vingungi natukene siin.
Kui keegi veel aru ei saanud, siis asi on meie suhtes Urmetiga.
Ma isegi ei tea kuidas need asjad nii läinud on aga viimase kuu või juba natukene rohkemagi jooksul pole me enam nii lähedased kui varem. Kes mu blogi algusest saati lugenud on, see ehk mäletab ka ühte postitust, kus ma rääkisin nii meie suhtest kui ka suhetest üldisemalt lähtudes enda arvamusest.
Seal postituses oli juttu näiteks ka sellest kuidas mõlemad peaksid suhtesse panustama ja sellega vaeva nägma jne....

Kui nüüd aus olla siis meie suhte puhul tunnen ma küll, et ma lihtsal ei viitsigi enam, sest Teda nagu üldse ei huvitagi mida mina asjadest arvan, tunnen jne.
Näiteks kui vaadata kasvõi seda, kui palju kumbki meie suhtesse panustand on, siis minu puhul võibki neid asju loendama jääda alustades sellest, et ma kolisin teise eesti otsa, et temaga koos olla jättes maha kõik, mis mulle siis vähegi oluline oli ja lõpetades igapäevaste pisiasjadega. Ja tema? Jah ta käib tööl (aga see ongi kõik) ja tänu temale on mul võimalik kodus olla, mida enamus endale lubada ei saa agaa... Mida ma siin kodus päevad läbi teen? Ilma liialdamata ma koristan igapäev tunde. Teen mitu korda päevas süüa jne.. Mul ei ole mitte kuidagi rohkem aega enda jaoks, kui mul seda oli tööl käies.
Urmetiga rääkimine on ka sellessuhes mõttetu, et ta lihtsalt ei saa aru või ei taha saada, sellest mida ma talle räägin. Ja ei saa ju olla nii, et tema jaoks on meie suhtes kõik täiega okei, samal ajal kui ma siin koguaeg masen. Või saab? No ma ei tea..

Äkki on asi lihtsalt minus ja kui see nii on, siis võib meie suhte kohe ära lõpetada, sest ma lihtsalt ei oska mitte kuidagi teistmoodi käitud, olla, asju seletada ja ausalt öeldes enam ei viitsi ka. 

Igatahes mul on siin KÕIGEST, täiesti liialdamata kõigest kopp nii ees, kui üldse olla saab.

*Mul ei ole siin mitte kellegagi suhelda - kõik lihtsalt klatsivad kõigist taga ja no sellistega ei kannata ju suhelda. Vähemalt mina ei arva, et on mõistlik oma isiklikke asju sellistele inimestele rääkida. Samahästi võingi ma juba siis siia kõik kirja panna, sest nii saavad ka kõik teada ja ilma nende lisanditeta mida tavaliselt edasi rääkides kõvasti juurde lisatakse.
*Siin metsa sees pole mitte midagi teha ega kuhugi minna
*Kodus vahtimisest on ka täiega villand - jap, keegi ei sunni ja juba ma otsingi omale tööd aga no see ka ei saa mitte kuidagi meie suhtele hästi mõjuda. Sest nii veedame me veel vähem aega koos ja lisaks sellele, et ta on koguaeg ''väsinud'' siis olen ju ma ka täpselt sama väsinud või rohkemgi veel, sest trenni tegemist pole mul plaaniski ära lõpetada.
* No ja siis see remont mille lõpp lihtsalt veniiiiib nii, et kui lõpuks kõik valmis on, siis peab juba otsast alustama. Miks, sest Urmet lükkab kõike koguaeg tuimalt edasi.
* Ja muidugi see, et ma ei saa Urmetiga rääkida asjadest nii nagu mina neist arvan, sest ta lihtsalt ei tahagi nendest aru saada ja siis veel see, et meie suhe on viimasel ajal selline nagu see on..

Temaga ei saa isegi tülitseda, sest ta on lihtsalt nii tuim. Algul ei oskand ma sellesse isegi mitte kuidagi suhtuda, et ta lihtsalt ei lähe närvi, pigem tundus see ikkagi hea ju aga no nüüd see ajab mind lihtsalt närvi, et kuidas ta saab nii ükskõikne kõige suhtes olla? Ma lihtsalt ei saa aru..

Ma ei tea kas mul pidi nüüd parem hakkama ( kõik kes koguaeg vinguvad väidavad, et see teeb asja paremaks), mul igatahes ei hakkand. Aga no reaalsemaks tegi see küll asja.

teisipäev, 22. jaanuar 2019

Treenimise mõju nahale

Siit tuleb selline täiesti naiste postitus. 😃
Seda teavad ju kõik, et tervislik toitumine mõjub nahale noorendavalt, hästi jne...
Aga nagu ma ka varem kirjutanud olen, siis ma ei söö just kõige puhtamalt, lihtsalt ei viitsi vaeva näha, kui treenimine annab ka mu praeguse toitumisega ilusti tulemusi. 
Siin postituses kirjutangi ma natuke sellest kuidas treenimine on minu nahka muutnud.
Nimelt panin ma juba suht esimestes trennides tähele, et peale rasket trenni ja higistamist on mu näonahk palju "puhtam" ja ilusam ja mingi aja möödudes võis sama terve keha kohta öelda. 
Pringim-ühtlasem-siledam - ILUSAM!
Ja selleks, et teada saada, et kas see lihtsalt tundub mulle nii või see päriselt ongi nii, siis olen ma sellel teemal nüüdseks ennast ka natuke harinud ja võin kohe öelda, et JAH, see tõesti ongi nii!
Aga alustan siis alguses.. 
Naha elastsusega mul vedanud pole, venitusarmid tulid enne kui tissid. 😂
Ehksiis enne rasedust olid tissid juba venitusarme täis, kintsud ka. Aga peale rasedust... oli ikka vägahull. Tissid läksid nii triibuliseks, et ainult üks triip jooksiski teise järel, sama lugu oli ka jalgadega - isegi säärtel olid venitusarmid. Puusadel ja alaseljal samuti. Kõhupeal õnneks väga midagi ei tulnud. 
Kolme aasta jooksul läksid kõik need küll heledamaks aga olid ikkagi väga hästi näha. 
Aga nüüd, nelja kuu trenniga on need täiesti märkamatud. 
Võinoh kui ma nahka venitan, siis on ikkagi näha aga niisama need enam ei häiri.  Varem olid tavaolekus sama hästi näha, kui praegu nahka venitades. 



Ja muidugi ei saa ma ka tissidest rääkimata.
Räägitakse, et esimene asi mis naistel jõusaalis treenides ära kaob on tiss aga mina küll nii ei ütleks.
Kuigi mu rinnaümbermõõt on nelja kuuga 8cm vähenenud, siis rinnahoidjate korvi suurus on endiselt sama. Ja nahk, mis ei tõmmanud isegi siis ilusaks, kui ma kaalusin 10kg vähem kui praegu (u 2a tagasi) on nüüd täitsa ilus, prink. Ja tissid hoiavad peaaegu, et sama ilusti kui enne rasedust, niiet juba see on põhjus, miks mul pole plaaniski trenni tegemisest loobuda.

Üleüldse on nahk igaltpoolt palju, palju pringimaks muutunud. Varem oli nahk näppude vahel palju pehmem ja lödisem aga nüüd enam ei ole 😃

Natuke tarka juttu ka, et miks see nii siis on?

Lihtsalt öeldes sportimisel meie keha verevarustus paraneb ja me higistame kõik halvad asjad (mustuse, rasu jne) välja ja tänu paremale verevarustusele saab meie nahk toitaineid tänu millele nahk paranebki.
Nii lihtne ja loogiline, onju?
Niiet veel üks põhjus miks trenni ennast ajada! 😉

pühapäev, 20. jaanuar 2019

Igavusest liikumine

Näiteks täna hommikul küsisin ma Lizzult, et kas ta tahab emmega võidu jooksma minna. Muidugi ta tahtis. Aga..  seda ma talle ei maininud, et me jookseme tema jaoks natuke pika ringi.


Esimesed kolm kilomeetrit jooksimegi me ilusti, siis hakkasid tal hädad vaikselt pihta. 
Nagu näiteks kurgu külmumine - mis siis, et ta ise ajas endale peoga lund suust sisse 😃
Õnneks läksime me mööda vanast mõisast, kus praegu peetakse hobuseid. Ja kuna Lizzule hobused nii väga meeldivad siis see motiveeris teda päris hästi. Parasjagu oli seal pooleli ka ratsutamise trenn, niiet me saime küsida ka luba varsa paitamiseks. 
Edasi me jalutasime natuke ja võtsin ta ka paarisajaks meetriks kukile.
Järgmine asi mis teda motiveeris oli see, et umbes kaks kilomeetrit peale hobuseid sai libistada. Ehk siis tee äärde jäi järgmine mõis koos suure tiigiga. Libistada väga ei saanud aga talle meeldis jääl käimine ikkagi. Seitsmendal kilomeetril vingus ta kõige rohkem, tuul oli vastu ja tee oli igav. Vahepeal oli ta jälle kukil ja siis avastasime me tagurpidi kõndimise, mida tegime me vast ka kuskil kilomeetri jagu. Ta motiveeris ennast veel  ka sellega, et kui me lõpuks koju jõuame, saab ta sooja kakaod. 

Kokku kõndisime/jooksime me peaaegu 9 kilomeetrit. 
Ja kindlasti ei jää see nüüd Lizzul viimaseks selliseks ringiks. 
Ja jah, mulle ei ole vaja meelde tuletada, et ta on kõigest kolmene. Ta jookseb vahel Mirruga mängides ma arvan, et rohkemgi maha. 😊

Teine asi millele ma juba reedel tulin on lõuatõmbamine. 
Proovisin ja no ongi täpselt nii nagu ma arvasin. 
Ma jõuan täpselt 0x lõuga tõmmata. 😂
Niiet seda hakkan ma ka nüüd 4x nädalas harjutama, sest ega mul polnudki mitte midagi see aeg teha, kui laps liugu lasi või kiikus. Nüüd vähemalt ei pea ma niisama kõrval passima ja külmetama. 😃

Ma ajaliselt ei teagi, kui kaua ma seal eelmine kord kokku rippusin ja turnisin aga seda oli vist piisavalt, sest randmed annavad korralikult tunda 😅

Kui kellelgi on mõni hea nipp, kuidas lõuatõmbamist harjutada, siis võib seda ka minuga jagada 😉


reede, 18. jaanuar 2019

Neli kuud jõusaalis ja mõõdud

Ei näe mõtet siin igapäev niisama loba ajada aga vahepeal ju ikka võib.
Nimelt mul sai siin eile täpselt neli kuud sellest täis, kui ma esimest korda jõusaali uksest sisse astusin.
Ok, tegelt valetan, ma olin ikka paar korda varem ka jõusaali sattunud aga siis käisin ma seal rohkem lolli mängimas, kui trenni tegemas. 
Aga jah, juba neli kuud.. JUBA..  
Kui nüüd mõelda sellele, et mul on neli kuud pm igapäev mingid lihased valusad olnud siis... See kõlab suht õudsalt, onju? 😅
Aga kui nüüd mõelda nii, et ma olen neli kuud viitsinud järjepidevalt trenni teha, siis see kõlab vägagi uskumatult aga samas ka nii kuradima hästi! Ja no peegel näitab ka, et sellest jebimisest on kasu. Niiet eks ma valutan siin rõõmsalt oma lihaseid edasi ja vaatame mis saab.
Kaalu kohapealt pole midagi muutunud. 
Peeglisse vaadates ütleks küll, et kaal on mingi 5kg langenud aga kaalu vaadates näeb, et tegelt olen ma endiselt 59-60kg. Ehk siis kuskil 3kg raskem kui trenni tegema hakates.

Nüüd siis mõõtudest ja võin kohe öelda, et need on algusega võrreldes päris palju muutunud.

Kõik kes eelmist postitust lugenud on, (saab lugeda siit: 
siis need juba ka teavad, et mõõtmisest ei tea ma midagi, lihtsalt mõõdan ennast seekord ka samadest kohtadest nagu eelmine kord. 

Umbes kaks kuud tagasi ehk 22.11.2018 võetud mõõdud:

Käsivarre ümbermõõt 27cm
Rinnaümbermõõt 89,5cm
Taljeümbermõõt  70cm
Kõhuümbermõõt 77cm
Puusaümbermõõt 89cm
Kann 95cm
Reie ümbermõõt 53cm
Jalg, kohe põlve ülevalt 40,5cm
Sääre ümbermõõt 33cm

Ja tänased mõõdud ehk siis 18.01.2019:

Käsivarre ümbermõõt 25cm
Rinnaümbermõõt 84cm
Taljeümbermõõt  68cm
Kõhuümbermõõt 75cm
Puusaümbermõõt 86cm
Kann 94cm
Reie ümbermõõt 55cm
Jalg, kohe põlve ülevalt 43cm
Sääre ümbermõõt 33cm

Kõige rohkem on vähenenud algusega võrreldes rinnaümbermõõt ja seda juba 8cm võrra! 
Siinkohal peaks vist ära mainima, et tiss ei ole väiksemaks jäänud, niiet see ümbermõõt on vähenend vist mu seljapekkide või ma ka ei tea mille arvelt 😂
Aga näiteks reie ümbermõõt on hoopis 2cm suuremaks läinud. 

Järgmised mõõdud juba kahe kuu pärast!

Ja muidugi lisan ma siia lõppu ka mingid pildid aga hoiatan kohe ette ära ka, et need pidid ''soft porr'' olema, vähemalt instas üks võõras onu kirjutas mulle nii, niiet ise teate, millega riskite, kui neid vaatate.

Esimene pilt 25.10.2017 teine 10.09.2018 ja kolmas 16.01.2019  
Kaal vastavalt piltidele 66,8kg - 57kg - 60kg.