teisipäev, 18. detsember 2018

Motivatsioon sai otsa.. Korraks

Tegelikult tahtsin ma sellest juba eelmine esmaspäev kirjutada aga nii kui ma proovisin sellest kirjutada, siis kõik mis ma kirja panin oli julm hala, proovisin reedel kirjutada aga no ikka sama teema, mingi vingumist täis postitus - kustutasin postituse ilma avalikustamiseta ära, sest no kes see ikka tahab mu halamist lugeda. Sellest kuidas ma enam ei taha, kuidas ma ei jõua ja üldse kuidas kõik mis trenni puudutab on nii pahapahapaha.
Aga kuna nüüd on kõik jälle mega hästi, siis ma ikkagi kirjutan sellest, sest äkki on kellegil veel nii ja siis seda postitust lugedes võib see keegi rahulikult võtta ja mõeldagi nii, et vahel peabki puhkama, et hiljem paremini jõuda ja see on okei.
Asjast siis, ajasin ennast eelmine esmaspäev trenni, motivatsioon oli null aga no nii on varemgi olnud, et trenni minna on raske aga trenn on alati ilusti tehtud saanud ja peale trenni on tuju jälle hea olnud ja kõik muu ka okei.
Aga eelmine esmaspäev ei olnud nii.. Nimel, pidin ma esimest korda uut kava üksinda tegema, sest kõik eelneva nädala trennid olid koos treeneriga ja vanast kavast ei jäänud midagi järgi.
Kõik sai ära muudetud.
Aga trenni tegema hakates ei jõudnud ma mitte midagi teha, reaalselt, mitte midagi. Hakkasin harjutust tegema ja mingi kolmanda korduse pealt oli juba selline tunne, et lihtsalt ei jõua ja kõik.. Tavaliselt on seline tunne alles seeriate lõpus 12.-15. korduse ajal või  kolmanda seeria keskelt aga mitte kunagi pole olnud nii, et ma lähen trenni ja ma lihtsalt ei jõua ja ei taha seal mitte midagi teha. Nii ma siis natuke pusisin seal ja lõpetasin päris ruttu selle trenni ära ja ilmselgelt ma trenni tehtuks ei lugenud.. Tuju oli veel hullem kui trenni minnes. Kolmapäeval oleks pidanud jalatrenn olema aga sinna ma ei läinudki, selle asemel kirjutasin hoopis treenerile ja seletasin ära, kuidas asjad on ja et ma tõesti ei jõua ja ei taha trenni minna. Ta ütles selle peale, et vahel lihtsalt ongi nii, et pole mitte mingit motivatsiooni trenni teha ja mõni päev lihtsalt ongi selline ja ütles, et ma lihtsalt puhkaks nädala.

Leppisime selleks nädalaks jälle nii kokku, et me teeme kõik trennid koos ja vaatame, mis ja kuidas.
Eile käisin siis koos treeneriga trennis ja ma jälle jõudsin kõike normaalselt teha ja trenn oli täiegaaa mõnus!
Niiet mul on mott täiega tagasi ja ma juba nii ootan kolmapäevast jalatrenni, mis siis, et jalatrenn on kõige hullem ja kõige raskem asi üldse. 😁

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar