neljapäev, 13. detsember 2018

Ma ei ole su sõber, ma ei armasta sind enam

Lisaks kahele pealkirjas mainitud lausele on meil viimasel ajal igapäevaselt kasutusel veel ka sellised laused: ,,Ma ei taha emmet, ma tahan ainult issiga elada!'' juba paar minutit hiljem võib kuulda: ,,Ma ei taha issit, ma tahan ainult oma emmet!''. Ja need laused ei tule ainult emmele ja issile vaid ka koerale ,,Ma ei armasta Mirrut enam!'' ,,Ma ei taha endale sellist koera!'' hetk hiljem kallistab ja nunnutab Mirrut ja ütleb, kui väga ta ikka oma pisikest koerakest armastab.
Paar korda on ta isegi ära kolida tahtnud, ükskord panigi kummikud jalga ja riided selga, läks isegi õue ja siis tuli jooksuga tuppa tagasi, sest ta ei saa ära kolida, kui tal pole nii suurt kohvrit kuhu kõik oma mänguasjad sisse panna ja meile ta neid ju ometi ei kavatsenud jätta. Nii me nüüd siin siis elame - ikkagi koos! 
Ehk siis kolme aastase emotsioonid ja tunded, millega on tal keerluline hakkama saada.
Esimesed korrad, kui ma kuulsin lauset: ,,Ma ei ole enam su sõber'' siis ma automaatselt vastasin, et ma ka ei taha sellise jonnipunni sõber olla. Aga kui see hakkas tal iga väiksemagi keelamise peale tulema, siis sain ma suht kähku aru, et see minu vastu jonnimine on täiesti mõttetu ja ma tegelikult ei tohikski nii öelda. Sest no kui laps ütleb, et ta ei ole minu sõber, siis ta teeb seda ju sellepärast, et ta on millegipärast minus pettunud. Ja kui ma ütlen talle selle peale, et ok, ma ka pole enam su sõber, siis no see ei ole ju mitte mingisugune lahendus. Nii ma siis hakkasingi talle seletama, et sõprus pole selline asi, mis lihtsalt niimoodi äkki läbi saab, et kui juba olla kellegi sõber, siis ollakse sõber nii hea, kui ka halva tujuga. 
Sama lugu on ka armastusega, kui ta ütleb mulle, et ta ei armasta mind enam, siis ma ei saakski talle ju vastata, et ma ei armasta teda ka enam.. Muidugi armastan! Ja nii ma talle vastangi, et aga Emme armastab sind ikkagi ja nii me vahel vaidleme ikka päris tükkaega, kuni tal parem tuju tuleb ja ta väsib oma jonni ajamisest ära.

Lisaks on veel selliseid juhuseid, kus minu poolt on juba ammu unustatud, et me vaidlesime, olen juba Lizzu ilusti tuttu pannud ja ise ka oma voodisse kobinud, kui Lizzu hõikab teisest toast: ,,Emme!'' ja kui ma ütlen: ,,Jaa'' siis ta hõikab vastu: ,,Emme ma tegelikult ikka armastan sind nii väga'' 
Nii armas ju 😍 
On see ka mingi iseenesest mööduv tujutsemine või ma peangi talle nii kaua seletama mida tähendavad sõnad sõprus ja armastus, kuni ta nendele sõnadele pihta saab? 😃
Kas teie lapsed on ka mingis vanuses selliseid lauseid kasutanud? Kuidas nendest lahti saite? 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar