pühapäev, 30. detsember 2018

Vihula Mõis - Kiidame heaks!

Ma arvan, et ma ei ole ainuke, kes tunneb, et jõulud on mega väsitavad.. Tegelikult on minu jaoks kõik pidustused väsitavad, ka kohe saabuv aastavahetus. Nii me siis tegimegi möödunud jõulude ja kohe saabuva aastavahetuse vahele väikese spaapuhkuse.
Koha kuhu minna leidis Urmeti ema juhuslikult feissbuugis kerides. Ütleme nii, et hind oli nii hea, et mitte ükski mõisahuviline ei oleks saanud sellisest pakkumisest tuimalt mööda kerida. 😁 Nii näitaski Gerda seda postitust kohe ka meile ja juba samal õhtul saidki toad broneeritud.
Kohale jõudes oli juba pime ja õues me samal õhtul midagi väga ei näinudki aga see sai muidugi järgmine hommik pika jalutuskäiguga tasa tehtud. Loodus oli imeline! 
Kuna me oleme käinud üle Eesti erinevates majutusasutustes, siis oskame me juba nii häid, kui ka halbu asju majutuse juures välja tuua ehk siis:

*Teenindus oli super, igale küsimusele vastati viisakalt, oldi lahked ja sõbralikud.
*Toit oli väga maitsev, tõesti väga! 
*Tuba nägi välja ilus, stiilne ja mis peamine - tuba oli PUHAS! 
*Voodi oli mugav ja patju oli palju (kaks suurt ja kaks keskmist patja)
*Hoolimata sellest, et rahvast oli palju oli ikkagi kõik nii vaikne ja rahulik.
*Basseini vesi oli nii mõnusalt soe, lihtsalt mainin ära, sest minu jaoks on tihti basseini vesi jahe 😁

Välja tooks veel näiteks sellise armsa asja, et meile olid tuppa, patjade peale pandud kommid.
Urmeti arvates oli veel eriti lahe see, et näiteks restorani saali oli jäetud kohti, kust paistsid mõisa algupärased seina-ja ka laemaalingud.

Miinusena võiks võibolla ainukese asjana selle välja tuua, et aurusaun oli natuke liiga väike, rohkem ühtegi viga ei leidnud me isegi mitte otsides 😀
Niiet kui sa soovid samuti mõnusalt aega veeta, siis igaljuhul soovitame külastada Vihula mõisa! 😊
Ja lõpetuseks peaksin vist lisama, et tegu ei ole ostetud reklaamiga 😂

























teisipäev, 25. detsember 2018

Minu esimesed ''traditsioonilised'' jõulud

Traditsioonilised ei ole ilmsellt päris õige sõna, sellepäras ma ka selle jutumärkidesse panin.  Tegelikult olid need minu jaoks üldse esimesed jõulud, kus sai jõule tähistatud enam-vähem nii nagu need olema peaksid. Muidugi olin ka eelnevatel aastatel jõulude ajal jõulutoite teinud aga mitte kunagi polnud käinud meil jõuluvana külas ja vähemalt viimased 7-8 aastat polnud ma ka oma perega jõule veetnud. Viimased kolm aastat olin lihtsalt koos lapse ja õega olnud ja söönud verivorste ja niisama istunud.

Kusjuures, meil ei peetud ka väiksena kodus jõule. Ma ise ei olnudki kunagi nii selle peale mõelnud aga kui Gerda (Urmeti ema) minult selle kohta küsis, siis ma pidin ikka korraks järele mõtlema, mis meil seal kodus siis jõulude ajal toimus aga ega seal midagi toredat polnud. Kingitused saime jõuluvanalt lasteaiast, kodus mingeid erilisi sööke ega ka koos istumist ei tehtud, isa vb jõi oma sõpradega meie juures, enamus aastatel ei olnud meil minu mäletamist mööda isegi kuuske toas, mis siis, et me elasime täiesti metsa sees. Igatahes midagi meeldejäävat ja toredat polnud.

Aga nagu arvata võib, siis see aasta olid asjad teistmoodi.
Lisaks sellele, et meil käis jõuluvana, olid meil külas ka minu õde, Urmeti pere, onu ja tädipoeg.
Meil oli toas päris kuusk, mis on ikka korralik, maast-laeni. Lõhnab hästi ja näeb nii armas välja!
Kodus me see aasta veel piparkooke teinud pole - kes teab, äkki veel jõuame aga selle eest sai Lizzu nii Urmeti tädi, kui ka Urmeti emaga piparkooke küpsetada. Aitäh teile!
Ja kuna ma tean, et meie jõuluvana võib ka siia blogisse ära eksida, siis suuured- suured tänud ka sulle meie kõigi poolt! Nii tore olid! Ja muidugi üldse Suured tänud kõikidele asjaosalistele.

Piltide pealt tundub, et me ainult jõime, tegelt me ikka sõime ka 😅😂




Jõuluvanale oli ju vaja luuletust ja kuna ma ühtegi ei teadnud sai üks kiiresti välja mõeldud.


Meie pere jõulud!


Kõik siin koos me oleme
ainult jõuluvana pole veel
Kõhud kõigil täis on saand,
kui maja ette sõidab saan.
Kõigil hakkab järsku kiire,
siblivad ringi, nagu hiired
Urmet viimast lonksu võtab
mina ukse vastu tõttan
Gerda juba teab mis toimub
kokkupoole sätib toidud.
Mehis kiirelt pitsi teeb,
Temagi teab, mis ootab ees..
Meil on siin ka mõned noored
Robi, Severiin ja Roomet
kõik nad istuvad ekraanide taga
ja asjast üldse midagi ei jaga
Lolli näoga vaatab Arvi-
kindlasti tal pole salmi!
Lizzu niinii õnnelik
huvitav, kas kaasas on ka päkapikk?

Aitähh, Volkswagen






pühapäev, 23. detsember 2018

Kiiksud ja faktid - Urmetist ehk siis minu esimene blogipostitus

Kuna Sandra oli öösel tööl ja magab praegu, siis käskiski ta mul täna minu kiiksude postituse valmis kirjutada ja üles panna nagu ta oma kiiksude postituse lõpus ka mainis.
Ma nii pikalt ja põhjalikult ilmselt ei oska kirjutada aga eks ma siis üritan midagi kirja panna endast.
Mõned asjad võivad korduda ka, sest ega ma päris täpselt ei tea, mis Sandra oma postituses kirja pani. 😃
   
 **  Pidev joomine ja koguaeg põiekas
Kõlab umbes nii nagu ma oleks mingi ,,next level´´ alkohoolik 😂 Aga ei.. seda ma küll hetkel ei mõtle 😄 Joomise all mõtlen just vee joomist. Läheb julgelt 3 liitrit vett päevas ja siis ma ainult vetsu vahet sörgingi. Pole mingi probleem päeva jooksul 7-8 korda vetsus käia. 

** Paljalt toas ringi käimine
Vaieldamatult üks lemmikumaid ja igapäevasemaid tegevusi, teades ennast.. 😃 See oli kindlasti ka Sandral kirjas.
 Ma ei kujuta enam isegi ette, et kuidas üldse meeldib kellegile toas paksult ja ebamugavalt riides olla? Ei kõla juba hästi ju?


** Bensiini lõhn on kindel lemmik!
Minu jaoks pole vist olemas paremat lõhna kui on bensiinil. Lõhn, millest ei saa lihtsalt tüdineda.. 😃
Alati kui autot tangin, siis on nina taeva suunas ja järsem kaiffimine käib 😂


** Ma ei oska ujuda
Kõlab päris hullult, aga ikka üldse ei oska ujuda, aus ülestunnistus.. 😃
Vett ma nagu otseselt ei kardagi tegelikult ja soojas vees meeldib väga sulistada. Aga see hetk kui põhi kaob järsku varvaste alt ära, siis läheb rabelemiseks ja asi jamaks. Alati varvastega proovin iga sammu ette 😂


** Ma ei suuda olla kuri või vihane
Asi mida ma lihtsalt ei oska! Ka mitte parima tahtmise juures ei oska.. hetkeks võibolla suudan kuidagi suure vaevaga kuri või solvunud olla, aga siis ka tõesti ainult hetk. Vana rahu nagu ma olen. Sellepärast me Sandraga ei tülitsegi, ta närvab lihtsalt omaette vahel 😅


** Ei joo mitte suutäitki piima!
Ei, mul pole laktoositalumatust. 😃 Piim pole lihtsalt minu jaoks kunagi midagi head ega erilist olnud. Ma küll söön osasi piimatooteid, näiteks.. kohukesi, kohupiimasi ja joon ka meeleldi kakaod piimaga, aga see on küll viimane lagi. Piim lihtsalt pole minule. Vend mul selleest on selline vasikas, et ei jõua nii palju varuda kui kulub, seega ei saa õelda et meid ei oleks üritatud piimaga üles kavastada. 😂

** Meile mõlemale meeldivad Versace lõhnad
Nagu ilmselt ka kusagilt eelnevast sünnipäeva postitusest olete näinud, siis kinkisime üksteisele Versace lõhnad ja seda ilmselgelt põhjusega. Mõlema jaoks vaieldamatult lemmikud lõhnad ja kellele ei meeldiks hästi lõhnata? 😉


** Me ei oska kaotada 
Samuti meid mõlemat ühiselt kirjeldav teema. Minu jaoks on kaotus alati võistlemise kõige hullem osa, eriti veel kui on napp kaotus. 😃 Hiljem lihtsalt ei jõua ära vinguda, et miks endast kasvõi natukene rohkem ei andnud, kuigi oleks ju suutnud? 😃 See pisik on minul ilmselt põhikoolist alguse saanud, täpsemalt sellest ajast kui olin sprindis (60-ne ja 100 meetri jooksus) terves koolis võitmatu, kuigi olin enamusest palju noorem. Siiani püsivad mõlema jooksu rekordid kooli rekordite tabelis esimesel kohal. Alati tulid medalid ja siis kui medalite heitlusest välja õnnestus kuidagi jääda, siis oli ikka mõru maitse suus küll 😃


** Meeldib lumi
Eriti veel kui tuleb aasta esimine lumi maha, see on lihtsalt nii-nii mõnna ja nii kuradi ilus! 😍
Minu jaoks on lumine talv üldse üks lemmikuid aastaaegu vist, just oma ilu poolest..
Aga teaks, et tuleb ligane-lõgane talv, siis võiks küll parem olematta olla.


** Armastan päevitamist
Mis mul muud õelda kui seda, et kellele ei meeldiks lihtsalt sooja päikese käes rahulikult lõsotada?
Eriti veel kui tead, et pole kuhugi kiiret.


** Öösiti söömine on pidevalt teemakorras
Läheb alati just mingil põhjusel enne maga minemist kõht tühjaks ja siis tuleb selline isu, et ei jõua lihtsalt ära süüa nii palju kui tahaks.  Ei ütle, et ma muidu just vähem söödik oleks, aga õhtuti on asi lihtsalt eriti hull.


** Kindel alkoholi maitse
Nii.. nüüd jõuame siis lõpuks selle alkoholi teemani ka. Joon ma suhteliselt vähe, aga kui joon siis on ka alati kindlad joogid. Täpemalt siis ainult siidrid, rumm ja viin. Igast muud jama ei suuda endale sisse kaanida. Oi seda pohmelitšat ja peavalu..

**Ma võin lõpmatuseni makarone süüa!
See ei vaja vist täpsustamist. Ma reaalselt võingi igapäev, kolm korda päevas makarone süüa.

** Hästi maitsestatud toit!
Mage toit pole kellegi toit. Toidul peab ikka maitset ka olema natukene. Just heades maitsetes ongi minu jaoks söömise võlu
Sest no milleks siis veel trenni teha, kui mitte sellepärast, et siis saab rohkem head toitu süüa?  😏

Ja veel viimane:

** Ma olen täiega hellik!
Reaalselt olengi, ma ei tüdine mitte kunagi nunnutamisest, kallistamisest, kaisutamistest ja musitamistest ära. Vahel ma isegi küsin Sandralt, et kas ma olen täna juba liiga palju kordi sulle öelnud, kui väga sa mulle meeldid? 😁😍 sest ta kuuleb seda vahel ikka mitmeid, mitmeid kordi päevas 😀

Kindlasti oleks mõni selline eriti kiiksuga fakt veel minu kohta, aga hetkel ei suuda mõelda. Küll ma kunagi võin veel juurde kirjutada kui midagi mainimisväärset pähe peaks tulema või millegi uue ja huvitavaga välja peaksin tulema.
Ahjaa, üks pisikene asi veel, enne kui lõpetan.. häid ja lumiseid pühi teile kõigile!😋

Ja Sandra käskis pildi ka endast lõppu lisada, mida ma ise parema meelega teinud poleks 😃



neljapäev, 20. detsember 2018

Faktid ja kiiksud - Sandra

Alustame siis sellest, kellel neid kiikse kõige rohkem on ehk siis otseloomulikult minust endast.
Sekka eksivad kindlasti ka mõned faktid ära, mis ma leian, et oleks mainimist väärt.

1) Ma ei oska valetada!

No lihtsalt ei oskagi. Võibolla mõnele täiesti võõrale suudaks midagi kokku ajada aga kõigile kes mind vähekenegi tunnevad ma lihtsalt ei saa valetada, sest esimestest sõnadest saadakse juba aru, et ma ajan jama. Ma ei tea milles see asi on aga noh, enam ma isegi ei ürita valetada, parem olen lihtsalt vait 😁 

2) Mulle meeldib megalt vesi

Ma võin tunde soojas vees vedeleda, sama kehtib dušši all käimise kohta ja ujumise kohta.

3) Mulle meeldib paljalt toas ringi käia! 

Sellega on nii, et kui ma Lizzuga veel kahekesi elasin ja ta väiksem oli, siis tihti juhtus nii, et ma ei jõudnudki ennast õhtuni riidesse panna, heal juhul mingi suure T-särgi tõmbasin endale päeva jooksul selga. Praegu hakkab selle teemaga juba vaikselt jamaks kiskuma, sest Lizzu on ka juba päris suureks kasvand. Aga vähemalt lähiaastatel ei kavatse ma peale pesemas käimist midagi peale rätiku ümber tõmbamise teha ja nii ringilasta kuni magama minekuni 😄

4) Ma ei suuda olla kuri ega vihane ja ammugi ei oska ma solvuda

Kui keegi suudab mu tõesti kurjaks ajada, siis ma lihtsalt saadan ta kuskile või olengi vihane aga juba mingi tunni-kahe pärast mõtlen, et sit*a kah, las ta olla siis nii loll, kui ta aru ei taha saada vms. 
ja solvumisega on ka nii, et kui keegi ütleb mulle midagi sitast, siis kas ma naeran ta lihtsalt välja või ütlen veel sitemini vastu ja siis tavaliselt solvub juba teine pool ise ära.. Ja siit sujuvalt järgmisele teemale

5) Mul puudub igasugune kaastunne!

Kui keegi tuleb nutma, et ta on kellegiga tülis, mees teeb eiteamida, ta on paksuks läinud või, et keegi tegi kellelegi seda, teist ja kolmandat, siis ma vastan lihtsalt, et noojah siis. Sama lugu on ka igasugu kodutunnete ja asjadega. No ma lihtsalt ei tunne neile kaasa, sest nagu mu vanaemagi kunagi neid saateid vaadates ütles, et mustus ja vaesus ei pea käima käsikäes, ehk siis, kui kodutunne astub seal kellegi uksest sisse ja see kodu pole lihtsalt halvas seisus vaid näeb välja nagu sigala siis noh ei tekita mingit kaastunnet. Sama seis on paljulapselistega, no milleks, kui endagagi hakkama ei saada - sorry aga samamoodi, ei mingit kaastunnet. Muidugi on mõned üksikud erandid, tulekahjude ohvrid, haiged lapsed jmt, mida ise mõjutada ei saa aga seda, et mul kellegist kahju hakkab juhtub harva.

6) Mulle meeldib mängida!

Nagu reaalselt, meeldibki mängida aga õnneks on mul laps, niiet mul on alati hea vabandus, miks ma millegagi mängin 😅 Näiteks alles üleeile käisime me õues lumememme tegemas, muidugi ma võin nüüd öelda, et Lizzu nii väga tahtis aga kui keegi meid aknast oleks näinud, siis noo.. ilmselgelt oleks ta aru saanud, kes meist sellele ideele tuli 😂
ja siit jälle ilusti järgmisele teemale, nimelt

7) Mulle megalt meeldib lumi!

Juba ainult see, kuidas lumi sajab on minuarust niii ilus, et ma võin seda ikka pääris kaua aknast lihtsalt jälgida või õues jalutades taevasse vahtida. Teiseks see, millised näevad välja kõik puud ja põõsad, kui need on lumega kaetud - nii ilus! ja no nagu ma juba enne mainisin, siis see lumes mängimine on ka 👍

8) Ma ei ole kodus kunagi sokkidega

Ma isegi ei tea miks see minu jaoks nii ebamugav on, aga on..

9) Ma ei oska kaotada

Sellega on nii nagu valetamisegagi - sellepärast, et see lihtsalt on nii. 😃 ei oska ja kõik. 
Kui ma juba kuskilt osa võtan, siis ma pean vähemalt endale seatud eesmärgid täitma.

10) Restoranid - eieiei

Maakate värk ilmselt, sest no milleks maksta palju, vähese toidu eest 😂 Kui sama raha eest saab nälala toidu osta, siis ma lihtsalt ei näe selles mõtet ja siis veel see, et ei mina ega Urmet 

11) Ei söö igasugu kahtlaseid asju

Näiteks mingid karbid, teod - üldse igasugu mere elukad. Mkm, ei maitse. Pm on meil mõlemal nii, et me sööme aind seda, mille koostises me enamvähem kindlad saame olla. Niiet üks šnitsel palun! 😄

12) Läheb veidi kokku kahe eelmise punktiga, nimelt ei joo ma veini ega šhampust!

Lihtsalt ei maitse. Tegelt on vb asi selles ka, et kui juba juua siis korralikult, niiet kui ma klubis käin (siin kohal pean silmas lõbutsemist, mitte tööl käimist 😄) siis läheb vana hea viin apelsini mahlaga. Äärmisel juhul rumm koolaga. Kangem, et ikka kiiremini pähe hakkaks 😂😂

13) Vürtsid! Vahet pole kas jalapeno või kaneel, kõik on 👍

ja nii lihtsalt ongi!

14) Ma täiega fännan Versace lõhnasid! 

Vahet pole kas lõhn on naiste või meeste oma, kui Versace, siis see läheb mulle peale. 
Mida enamike lõhnade kohta öelda ei saa. Ok, jah, bensiini lõhn läheb ka 😃
Kui juba lõhnadest juttu tuli, siis

15) Kõik minu ümber PEAB hästi lõhnama

näiteks kui meil kodus on mingi imelik lõhn, siis ma võin terve päeva käia ringi asju nuusutades, et aru saada, mis nii haiseb ja siis see asi lendab minust võimalikult kaugele, enamasti prügikasti.

16) Ma vihkan kahepalgelisi inimesi

Vb lähebki see juba selle aususe alla aga no ma lihtsalt ei kannata, kui keegi üritab olla KÕIGI sõber. Reaalsus on ju see, et me kõik oleme erinevad ja sellest tulenevalt on mõned inimesed lihtsal eemaletõukavamad, kui mõned teised. See on ilmselt ka põhjus, miks mul on vähe sõpru/sõbrannasid. Sest kui keegi mulle ei meeldi, siis ta ei meeldi ja ei hakkagi meeldima ja ma isegi ei ürita temaga läbi saada. 

17) Mulle meeldib valu!

ja ma ei mõtle siinkohal mingit sadomaso värki 😂 Kõlas imelikult see valu meeldimine aga tegelt meeldib mulle hoopis lihasvalu, sest see on mõnus (mingi piirini muidugi) sest siis on näha, et mu liigutamisest on kasu jne.


Kindlasti on neid kiikse mul veel ja veel aga algse 15 asemel tuli niigi 17. 
Lizzu, kui kolme aastase kiiksud panen ma kindlasti lähipäevil kirja ja Urmetil lasen ma tema enda kiiksud ise kirja panna, niiet kohevarsti saate ka Urmeti tehtud postitust lugeda 😁



teisipäev, 18. detsember 2018

Motivatsioon sai otsa.. Korraks

Tegelikult tahtsin ma sellest juba eelmine esmaspäev kirjutada aga nii kui ma proovisin sellest kirjutada, siis kõik mis ma kirja panin oli julm hala, proovisin reedel kirjutada aga no ikka sama teema, mingi vingumist täis postitus - kustutasin postituse ilma avalikustamiseta ära, sest no kes see ikka tahab mu halamist lugeda. Sellest kuidas ma enam ei taha, kuidas ma ei jõua ja üldse kuidas kõik mis trenni puudutab on nii pahapahapaha.
Aga kuna nüüd on kõik jälle mega hästi, siis ma ikkagi kirjutan sellest, sest äkki on kellegil veel nii ja siis seda postitust lugedes võib see keegi rahulikult võtta ja mõeldagi nii, et vahel peabki puhkama, et hiljem paremini jõuda ja see on okei.
Asjast siis, ajasin ennast eelmine esmaspäev trenni, motivatsioon oli null aga no nii on varemgi olnud, et trenni minna on raske aga trenn on alati ilusti tehtud saanud ja peale trenni on tuju jälle hea olnud ja kõik muu ka okei.
Aga eelmine esmaspäev ei olnud nii.. Nimel, pidin ma esimest korda uut kava üksinda tegema, sest kõik eelneva nädala trennid olid koos treeneriga ja vanast kavast ei jäänud midagi järgi.
Kõik sai ära muudetud.
Aga trenni tegema hakates ei jõudnud ma mitte midagi teha, reaalselt, mitte midagi. Hakkasin harjutust tegema ja mingi kolmanda korduse pealt oli juba selline tunne, et lihtsalt ei jõua ja kõik.. Tavaliselt on seline tunne alles seeriate lõpus 12.-15. korduse ajal või  kolmanda seeria keskelt aga mitte kunagi pole olnud nii, et ma lähen trenni ja ma lihtsalt ei jõua ja ei taha seal mitte midagi teha. Nii ma siis natuke pusisin seal ja lõpetasin päris ruttu selle trenni ära ja ilmselgelt ma trenni tehtuks ei lugenud.. Tuju oli veel hullem kui trenni minnes. Kolmapäeval oleks pidanud jalatrenn olema aga sinna ma ei läinudki, selle asemel kirjutasin hoopis treenerile ja seletasin ära, kuidas asjad on ja et ma tõesti ei jõua ja ei taha trenni minna. Ta ütles selle peale, et vahel lihtsalt ongi nii, et pole mitte mingit motivatsiooni trenni teha ja mõni päev lihtsalt ongi selline ja ütles, et ma lihtsalt puhkaks nädala.

Leppisime selleks nädalaks jälle nii kokku, et me teeme kõik trennid koos ja vaatame, mis ja kuidas.
Eile käisin siis koos treeneriga trennis ja ma jälle jõudsin kõike normaalselt teha ja trenn oli täiegaaa mõnus!
Niiet mul on mott täiega tagasi ja ma juba nii ootan kolmapäevast jalatrenni, mis siis, et jalatrenn on kõige hullem ja kõige raskem asi üldse. 😁

esmaspäev, 17. detsember 2018

Juustest ja meigist ehk ripsmetušš ja beebilapid 😅

Teate, ma pole reaalselt mitte kunagi juuksuris käinud. Miks? Sest mul pole selleks vajadust olnud.
Kuni kuskil üheteist aastaseni lõikas mu juukseid ema, ta lõikas tegelt poolel külal juukseid, sest me elasime ühes suvalises väikses külas ja otseloomulikult ei olnud seal mingit juuksurit.
Ja ema lõikas mul juukseid täpselt nii kaua, kuni ta mu juuksed vähemalt minuarvates ära rikkus. Peale seda olen ma ainult ise oma juukseid lõiganud ja värvinud, ja ma arvan, et see tuleb mul suhteliselt hästi välja, sest päris tihti küsitakse, kes mu juuksur on või kus ma juuksuris käin vms.
Nii ma istun praegugi kodus, juuksevärv peas ja kirjutan seda blogi siin.
Kas keegi teine värvib ka veel ise oma juukseid? 
Või olen ma ainuke imelik, kes peab juuksuris raha raiskamist mõttetuks? Ja muidugi kardan ma ka seda, et keegi mu juuksed pers*e keerab. Sest neid näiteid võiks ma siia mitmeid kirjutada aga
üheks näiteks on mu õde, kellel on tagumikuni juuksed, ta käis kaks aasta tagasi esimest korda juuksuris, tahtis omale hõbehalle juukseid, enda omad olid tal sellised helepruunid ja otsad olid blondid. Juuksuri väitel pidi see igati teostatav olema ja pärast olid ta juuksed halli, lilla laigulised ja no midagi ilusat seal ei olnud ja maksma läks see üle saja euro. Mainin ka selle ära, et tegemist ei olnud mingi suvalise nurgataguse salongiga vaid kiidetud juuksuriga Tartu kesklinnas. Peale seda on ka tema arvamusel, et laseb ainult mul oma juukseid lõigata ja värvida.
Rohkem ma vist ei teagi väga kedagi, kes aeg-ajalt juuksuris ei käi.




Ja kui ma juba juustest kirjutan, siis ei saa ma rääkimata jätta ka lapse juustest.
Seda vist pole mõtet mainidagi, et ma lõikan tal ise tukka ja juukseotsi aga see mis ta ise eile oma juustega tegi, on küll mainimist väärt.
Vnoh vaadake parem ise. Ja see on veekindel marker tal seal peas.
Kus me siis see aeg olime? Mina olin suures toas, sest ma ei tahtnud Urmetil ja ta isal jalus olla, sest nad lõpetavad meil siin vaikselt remonti.
Lizzu lõikas endal ükskord tukka ka aga seda ta enam ei julge teha, sest me ütlesime, et me peame tal siis kõik juuksed ära lõikama, kui ta veel oma tukka lõikab ja siiamaani pole ta seda rohkem teinud.

Nüüd siis meikimisest, ainukesed asjad mida ma oma näol tõesti igapäevaselt kasutan ongi beebilapid. Need on meil kodus täiesti asendamatud asjad, need toimivad nimelt iga pleki vastu, mida ma muud moodi maha ei saa. Näiteks isegi mustikased käed saab beebilappidega puhtaks.
Suhteliselt tihti kasutan ka ripsmetušši, lainerit ja kulmu värvi.
Jumestuskreemi, puudrit, lauvärve (kümnetest on tänu Lizzule vaid mõned järgi jäänud) kasutan vaid siis, kui käin väljas, sünnipäevadel või tööl, sest no klubis töötamine on ju ikkagi klubis olemine ja klubis ilma meigita ei käida ju 😁




No pm näen ma meigiga välja selline, juuksed pole siin muidugi korda tehtud ja meigi ''oskused'' on ka insta viie sekundi videotest pärit 😂

Jap, täpselt nii hull nagu esimesel pildil näengi ma enamus ajast kodus välja aga Urmet arvab, et ma olen nii ka ilus, või vähemalt väidab ta nii, niiet pole hullu ilmselt 😃

Ja ma ei tea mis värk nende piltidega on, need lihtsalt ei lähe nii paika nagu ma tahan 😕

laupäev, 15. detsember 2018

Klubis töötamine ja erinevad/purjus inimesed

Väga vähesed minu tuttavatest teavad, et ma käin klubis tööl ja siin postituses ma kirjutakski natuke sellest, mis klubis töötamisega seondub. Mainin siis kohe ära, et mulle megalt meeldib tööl käia, sest no kui on lahedad töökaaslased, kõik on heas tujus, saab kuulata head muusikat, näha erinevaid esinejaid ja selle eest makstakse ka palka - no kas saaks veel parem töökoht olla!? 
Muidugi võib nüüd mõni mõelda, et issand, ema ja töötab klubis või et üldse see öösel töötamine pole okei ja muidugi siis veel kõik need purjus inimesed ka.... 
Kirjutan siis siia kohe need mõned read seletamiseks juurde* 
*Esiteks siis selle ema teema kohta ütleks ma, et emad on ka inimesed ja nad VÕIVAD teha samuti KÕIKE mis neile meeldib, olenemata sellest, mida teised nende tegemistest arvavad.*
*Teiseks minul isiklikult ei ole mitte midagi öösel töötamise vastu, mulle see sobib ja Lizzu on ka ilusti Urmetiga kodus ja neile mõlemale sobib ka see, et ma käin aeg-ajalt klubis tööl.*
*ja kolmandaks siis need purjus inimesed.. No ma ei tea.. mul pole nende vastu ka mitte midagi, isegi vastupidi, nad meeldivad mulle, sest teate kui lahe on vaadata mõnda kutti, kes täiesti tõsiselt üritab kellelegi midagi selgeks teha aga see teine on täpselt samas seisus ja ei saa mitte midagi aru ja mis siin siis naljakat on? See, et ma kõnnin neist pool tundi hiljem mööda ja neil on ikka täpselt sama jutt pooleli ja veel pool tundi hiljem neist mööda kõndides on kuulda, kuidas üks neist ütleb teisele, et no issand jumal, sa ei saa mitte millestki aru, sa oled nii purjus. Mitte, et ta ise paremas seisus oleks olnud ja siis see lihtsalt ajab naerma.*😁
Ja teate, purjus inimesed on enamasti siirad ja ausad! Ja kui sa nendega ilusti ja viisakalt käitud, siis nemad käituvad sinuga ka täpselt samamoodi, muidugi on mõni erand ka aga no nendest ma ei viitsi isegi mitte kirjutada. Leidub ju igasuguseid. 

NB! Siia vahele mainiks ma ka selle ära, et naised, palun ärge keelake oma meestel teenindajatele tippi jätta! 😅 Miks? Sest kui sa arvad, et su mees on nii purjus, et ei tohiks ise tipi jätmise üle otsustada, siis MA ARVAN, et tuleks mõelda ka sellele, et kas see järgnev jook on ikka vajalik? Sest su mees on juba otsustus võimetu ju 😂 või ei v? Kui ei, siis las ta ikka otsustab ise, onju. 😉 
Ja see oli lihtsalt üks tähelepanek, ma ei tööta baaris vaid saalis, niiet mind see otseselt ei puuduta. 

Ja nüüd natukene nendest igasugustest.
Ma olen alati inimesi vaadanud, lihtsalt vaadanud. Miks? Sest mulle meeldib vaadata, kui erinevad me kõik ikka oleme. Näiteks eelmine reede pidin ma hoopis klubis garderoobis olema ja pileteid müüma ja siis nägin ma absoluutselt kõiki ühe kaupa ja ka nende suhtlemist oma sõprade või elukaaslastega. Teate, klubis käib tõesti IGASUGUSEID. On selliseid, kes tulevad klubisse ühega ja ära lähevad teisega, nii mehed kui naised teevad nii. On nii noori kui vanu armunuid, kes tulevad ja lähevad klubist ära täpselt samade emotsioonidega, õnnelikult! On neid kes tulevad kurjalt ja lähevad ära rõõmsalt. On neid, kes tulevad rõõmsalt aga lähevad ära kurjalt, kurvalt või käpuli. Niiet tõesti näeb igasuguseid. 
Ja nüüd nendega suhtlemisest. See on muidugi tavaline, et mehed küsivad nime, numbrit, instat vms, otseloomulikult ma enda andmeid ei jaga. 
Ja kuna ma enda andmeid ei jaga, siis tihti öeldakse mulle enda andmeid, lootuses, et ehk ma ikkagi võtan nendega ühendust, nii on mul näiteks isegi Jaanus Saksa number 😄
Vahel uuritakse ka minu andmed kuskilt välja aga hommikuks on need kõigil õnneks meelest läinud. 
Aga on ka selliseid, kes tulevad ja ütlevad lihtsalt: ,,Sa oled nii ilus'' vms ja kes siis seda kuulda ei tahaks? 😁. Näiteks eile korraks garderoobis abis käies oli üks armas neiu, kes oma garderoobi numbri kätte saades ütles mulle, et ta lihtsalt ei saa ütlemata jätta, et ma olen nii ilus. 😍 Kusjuures ma ei olnud varem kuulnudki, et mõni naisterahvas niimoodi teisele täiesti võõrale ütleb. Enamasti ikkagi ei öelda. Aga eile öeldi mulle seda lausa kahe erineva naisterahva poolt. Täiega armas ju 😍
Muidugi on igasugu vastikuid inimesi ka aga nagu ma enne juba kirjutasin, siis nendest ma ei viitsi kirjutada, miks? Sest mul ei ole nendest midagi kirjutada, ma ei räägi ju nendega 😁, kui keegi midagi tõmbleb või ülbitseb, siis nendega tegelevad juba turvamehed. 






Kokkuvõtvalt siis mulle täiega meeldib klubis tööl käia ja lausa nii väga meeldib, et ma olen mõelnud, et tahaks minna baarmani koolitusele, eriti lahe oleks show baarmani koolitus aga neid vist eestis ei tehtagi ja kui juba selle koolituse eest maksta (baarmani koolitused pole üldse mitte odavad) siis tahaks kindel olla, et mul on sellest ka midagi kasu, sest Haapsalus ei oleks mul selle koolitusega väga midagi peale hakata, sest siin on ainult üks klubi. Aga eks see näha ole 😏



reede, 14. detsember 2018

Blogindusest

Ei, ma ei hakka siin nüüd teistest blogijatest või nende blogidest kirjutama vaid hoopis meie enda omast. Miks? Sest ma ei tea teiste blogidest mitte midagi, heal juhul 10 blogi oskaks nimetada, kui sedagi, aga sellest mis nende blogides toimub ei tea ma midagi. Ma pole mitte kunagi järjepidevalt ühtegi blogi lugenud ja vahel kui feissis mõni blogipostitus ette juhtub, siis enamasti ma nendel pikemalt ei peatu, lihtsalt kerin mööda.
Tahtsin siis hoopis natuke meie blogist kirjutada ja mitte sellest kirjutamise poolest vaid just selles muust, mis on vaja blogi pidades korda ajada ehk siis kõigest sellest mis puudutab blogi kujundust, välimust ja domeeni.
Esiteks siis sellest, et me üritame kõigega nö ise hakkama saada ehk siis hetkel pole plaanis lasta lehte kellegil teisel raha eest muuta. Kuna Urmet on aastaid tagasi tegelenud mängude tegemise ja muu taolisega, siis teab tema arvutitest ja veebilehtedest kordades rohkem kui mina. Näiteks mul ei olnud aimu ka, kuidas saab oma lehe nime muuta ja nagu te ilmselt juba märganud olete, siis varasema meiemoodiblogi.blogspot.com-i asemel toimib nüüd ka lihtsalt meiemoodiblogi.ee, mis on kindlasti palju meeldejäävam ja lihtsam.
Ja nüüd sellest kõigest mis puudutab blogi kujundamist ja muud taolist.
Siin kohal ütleks suured aitähid mõnele armsale blogijale, kes on meile kirjutanud ja nõu andnud, kuidas blogi välja peaks nägema, kuidas on targem blogi kirjutada, kuidas postitusi kirjutada või kuidas on inimestel blogi kergem lugeda jne. Niiet suured tänud neile, kes on meile nõu andnud.
Esimene asi, mis meil juba ''valesti'' oli, oligi see, et taust peaks olema valge ja kiri must, meil oli see alguses vastupidi aga ka selle parandas Urmet suht kohe ära, kui öeldi, et see leht peaks olema vastupidistes toonides. On nii siis parem lugeda? 😊
Ja veel, mis te arvate, kas blogil peaks olema logo või on pilt parem? Kas praegune pilt on häirivalt suur? Või sobib see pilt lehe ülesse ilusti?
Praegu on meie leht veel bloggeri formaadis aga ka see on plaanis uuest aastast ära muuta.
Ja nüüd tulebki selle postituse mõte, nimelt tahtsin ma öelda ka seda, et kui meie lehel peaks olema korraks kõik ''sassis'' või mingi pilt on palju suurem kui olema peaks, või midagi on kuskil paigast ära, siiis need asjad on ajutiselt nii, sest me oleme proovind midagi paika ajada aga see pole ilmselt esimese korraga õnnestunud ja nii võibki juhtuda, et te satute lehele just see hetk, kui leht on täiesti sassis, sest me vist ei oska korraks blogi kinni panna 😃 vb Urmet oskab ka, ega ma ei tea aga siiamaani ta pole seda teinud 😃 Niiet me üritame kõik muutmised lihtsalt suht ööseks jätta, siis ei tohiks lehel peaagu kedagi käia.
Ja lisaks sellele on oodatud kõik nõuanded ja soovitused, mis puudutavad lehe kujundust, sest nagu ma enne ütlesin, siis pole mul blogidega varasemalt mitte mingisugust kokkupuudet ja ma üldse ei loe internetis väga midagi, niiet kui teil on mõni soovitus või mõte, kuidas teil on kergem teatud infot kätte saada või blogi lugeda, siis võib nii siia alla kommentaaridesse, kui ka mulle gmaili igasugu soovitusi saata, kõik mõtted on oodatud!


neljapäev, 13. detsember 2018

Ma ei ole su sõber, ma ei armasta sind enam

Lisaks kahele pealkirjas mainitud lausele on meil viimasel ajal igapäevaselt kasutusel veel ka sellised laused: ,,Ma ei taha emmet, ma tahan ainult issiga elada!'' juba paar minutit hiljem võib kuulda: ,,Ma ei taha issit, ma tahan ainult oma emmet!''. Ja need laused ei tule ainult emmele ja issile vaid ka koerale ,,Ma ei armasta Mirrut enam!'' ,,Ma ei taha endale sellist koera!'' hetk hiljem kallistab ja nunnutab Mirrut ja ütleb, kui väga ta ikka oma pisikest koerakest armastab.
Paar korda on ta isegi ära kolida tahtnud, ükskord panigi kummikud jalga ja riided selga, läks isegi õue ja siis tuli jooksuga tuppa tagasi, sest ta ei saa ära kolida, kui tal pole nii suurt kohvrit kuhu kõik oma mänguasjad sisse panna ja meile ta neid ju ometi ei kavatsenud jätta. Nii me nüüd siin siis elame - ikkagi koos! 
Ehk siis kolme aastase emotsioonid ja tunded, millega on tal keerluline hakkama saada.
Esimesed korrad, kui ma kuulsin lauset: ,,Ma ei ole enam su sõber'' siis ma automaatselt vastasin, et ma ka ei taha sellise jonnipunni sõber olla. Aga kui see hakkas tal iga väiksemagi keelamise peale tulema, siis sain ma suht kähku aru, et see minu vastu jonnimine on täiesti mõttetu ja ma tegelikult ei tohikski nii öelda. Sest no kui laps ütleb, et ta ei ole minu sõber, siis ta teeb seda ju sellepärast, et ta on millegipärast minus pettunud. Ja kui ma ütlen talle selle peale, et ok, ma ka pole enam su sõber, siis no see ei ole ju mitte mingisugune lahendus. Nii ma siis hakkasingi talle seletama, et sõprus pole selline asi, mis lihtsalt niimoodi äkki läbi saab, et kui juba olla kellegi sõber, siis ollakse sõber nii hea, kui ka halva tujuga. 
Sama lugu on ka armastusega, kui ta ütleb mulle, et ta ei armasta mind enam, siis ma ei saakski talle ju vastata, et ma ei armasta teda ka enam.. Muidugi armastan! Ja nii ma talle vastangi, et aga Emme armastab sind ikkagi ja nii me vahel vaidleme ikka päris tükkaega, kuni tal parem tuju tuleb ja ta väsib oma jonni ajamisest ära.

Lisaks on veel selliseid juhuseid, kus minu poolt on juba ammu unustatud, et me vaidlesime, olen juba Lizzu ilusti tuttu pannud ja ise ka oma voodisse kobinud, kui Lizzu hõikab teisest toast: ,,Emme!'' ja kui ma ütlen: ,,Jaa'' siis ta hõikab vastu: ,,Emme ma tegelikult ikka armastan sind nii väga'' 
Nii armas ju 😍 
On see ka mingi iseenesest mööduv tujutsemine või ma peangi talle nii kaua seletama mida tähendavad sõnad sõprus ja armastus, kuni ta nendele sõnadele pihta saab? 😃
Kas teie lapsed on ka mingis vanuses selliseid lauseid kasutanud? Kuidas nendest lahti saite? 



teisipäev, 11. detsember 2018

Suhetest ja meie suhtest

Koristades mõtlen ma alati igasugu asjadele, täna mõtlesin ma siis suhetele.
Enamasti arvatakse, et õige armastus on ainult see, mis kestab vaatamata igasugustele raskustele ja ilma, et keegi selle nimel pingutama peaks - kuni elu lõpuni. Kui minnakse lahku, siis ilmselglt ei saanudki seal mingit päris armastust olla, võis olla meeldimine aga armastust ei saanud olla, sest no muidu ei oleks ju ikkagi lahku mindud.
Mina nii ei arva, sest aja jooksul muutub ju kõik,  nii meie suhted kui ka me ise. Selleks, et suhe püsiks selline nagu see alguses oli, peaks sellega ka koguaeg tegelema, täpselt samamoodi nagu me kõik ju enda arendamisega koguaeg tegeleme.
Kusjuures, seda on suht keeruline isegi enda jaoks selgeks mõelda, sest enamasti noored sellest ei räägi.. Vnoh, nii mõnegi oma sõbranna ja lihtsalt tuttavate suhete põhjal võib nii arvata. 
Ja üleüldse, ma arvan, et me kõik oleme kuulnud kedagi kurtmas oma suhte üle, enamasti küll naisi aga kindlasti on ka mõnel mehel taoline mure. Naiste puhul näiteks midagi sellist, et küll on mees koguaeg oma sõpradega koos, küll elab garaazis ja muudkui ehitab autosid, käib koguaeg kalal või tegeleb mõne muu hobiga aga jutu mõte on alati sama, nimelt tuntakse, et käitutakse ebaõiglaselt või lihtsalt ei pöörata suhtele piisavalt tähelepanu. 
Tegelt on ju nii, et meil kõigil on päevas täpselt 24 tundi, mitte kellegil ei ole minutitki rohkem, ega vähem ja kui kõik asjad, mis on ''vaja'' ära teha ei mahu enam selle aja sisse, siis peaks nendele asjadele lihtsalt mõtlema ja tähtsamad nendest ette poole tõstma. Kui suhe jääb tähtsamatest asjadest välja, siis noh.... ilmselt saabki see suhe läbi siis, kui teine pool arvab, et ta on midagi paremat väärt. Aga kui leitakse, et suhe on ikkagi oluline, siis peakski hakkama ennast liigutama ja suhtega tegelema, sest tegelikult on nii, et kui tahta, siis leiab ALATI aja.  
Üksteisele piisavalt aega pühendades, koos midagi mõnusat tehes ja käitudes nii nagu käitusid suhte alguses, ei tohiks vähemalt minu arvates see samune armastus/lähedus suhtest mitte kuskile kaduda.
No siin on veel muidugi see AGA ka, et üks võib pingutada ükskõik kui palju aga kui kaaslane ei tule sellega kaasa või ei näe ise mitte üldsegi vaeva, siis asi ilmselt ikkagi ei toimi. 

Kui nüüd minu ja Urmeti suhtest rääkida, siis nii palju kui ma teda tean ja ma tean teda ikka väga hästi, siis  Urmetiga lihtsalt on nii, et ta ei viitsi asjadega tegeleda enne (vahet pole mis asjadest rääkida) kui need juba katki/kadund/korrast ära vms on või kui tal lihtsalt ei jää enam muud üle ja ta lihtsalt peab nende asjadega tegelema hakkama ehk siis nende asjade jaoks aja leidma.
Meie suhe käib ilmselt tema poolt vaadatuna rohkem selle teise varjandi alla. 😁 
Sest kui see sinna ei käiks, siis ilmselt meie suhe ei püsiks ka, sest mul hakkaks lihtsalt igav, ma ei oleks meie suhtega rahul ja oma eelmisest suhtest ma juba nägin, milliseks ma siis muutusin, kui ma mitte millegagi rahul polnud.. Päris hull oli 😂
Ärge nüüd mõelge, et Urmet ei taha meiega koos midagi teha või kuskil käia vms. Tahab küll! Lihtsalt mina pean enamasti nende asjade algataja olema.
Kui Urmetiga kuskile minna või midagi teha, siis peab talle seda mitu korda meelde tuletama ja kui midagi on vaja selleks korraldada, siis ei tasu seda ka tema hooleks jätta, sest muidu me lihtsalt mõtleme kuu aega hiljem, et krt, me pidime ju seal ära käima aga noh, ikka pole jõudnud- eks järgmine suvi siis jõuab jne.. 
Kui ma midagi välja olen mõelnud ja meil koos kuskil käidud saab, või oleme teinud midagi, mida ta üksi ei oleks teinud, siis enamasti on nii, et ta ise on palju rohkem sellest tehtust vaimustuses kui mina. 
Ja kui me kuskile minna ei saa ja ega haapsalus pole ka väga midagi teha, siis peab tegelema lihtsalt kodus millegagi, mis mõlemale meeldib. Vahet vist isegi pole millega, peaasi, et koos. Me enamasti käime lihtsalt koos jalutamas, asi, mida me väga pikalt siin koos pidime tegema oli remont aga no seda ma küll kellegile ei soovita 😂 kes koos remonti on teinud, need teavad.. aga me peame seda siin korteris ikka natukene veel tegema, enne kui kõik valmis on.  
Ja väga tihti me lihtsalt tekitame endale sellise aja, et me saame kobida kuskil seitsmest juba diivani peale, sooja teki sisse telkut vaatama- kui Lizzu meiega liitub, siis vaatame tavaliselt mõnda lahedat multikat ( Jääaeg, Kruudid, Vaprake, Rapuntsel vms), kui Lizzu ei viitsi meiega telekat vaadata, siis vaatame enamasti mõnda tõestisündinud loo põhjal tehtud filmi. ja lihtsalt lösutamegi mõnusalt terve õhtu diivanil ja näksime kõike head-paremat. 

Ahjaa, selle igal pool käimise ja asjade ette võtmisega unustasin mainida, et õnneks on Urmetil selline lahe emps, kes tahab ka tihti kuskil käia  ja nii me lähme näiteks täiesti tema algatusel aasta lõpus spaasse. Minul oleks Urmeti veenmine ilmselt keerulisemalt läinud aga kui tal ema ka ütleb, et lähme muidugi jne, siis on asi pm otsustatud. 😃

Ilmselgelt on meil koos hea olla 😅
Nüüd pilte otsides avastasin, et meil ei olegi vist koos ühtegi normaalset pilti.






esmaspäev, 10. detsember 2018

Ise tehtud jõuluehted, kiri jõuluvanale ja vanad päkapikud

Alustuseks siis päkapikkudest..
Lizzu ei saa üldse aru, mis tegelased need on.
Esiteks, kes viitsib öösiti õues olla, külm on ju!?
Teiseks, kuidas nad tuppa saavad? Kas nad on mingid nõiamoorid või? Kui jah, siis nõiamoore ei tohiks ju üldse tuppa lubada..
Kolmandaks, kes see rumal annab enda kommid teistele ära?? Miks?
Ja üleüldse on meie päkapikk kindlasti vana ka, sest Lizzu jõuab iga hommik enne ülesse ärgata, kui päkapikk meile jõuab. Aga täna hommikul peale seda pikka arutamist ütles ta, et ah, pole hullu midagi, küll ta varsti ära käib, ma vaatan seni teises toas multasid ja ta saab rahulikult kommid ära panna sussi sisse. Vot sellised lood on meil siis päkapikkudega, nad on küll kahtlased aga kuni nad kommi toovad siis on kõik ok ju!?



Kiri jõuluvanale 



Mul pole aimu ka, kust ta kuulis, et jõuluvanale saab kirja saata aga just seda hakkas ta üks õhtu tegema. Näeb välja täpselt nagu natuke kehvema käekirjaga kirjutatud kiri ju? 😂




Täna lasin ma tal selle kirja ära tõlkida ja ta tegi seda väga edukalt, paari lausega.. Tema kirja oli ainult natukene rohkem, nii umbes kolme lehe jagu..
Aga Lizzu kiri jõuluvanale oli midagi sellist:
Jõuluvana, ma tahaksin endale barbiet, kellel on koer ja kellel tulevad kutsikad.
Koera sööki võiksid ka palju tuua, sest meie Mirru sööb väga palju ja koerad söövadki väga palju.
Aga tegelikult võib mulle beebi ka tuua aga ta peab potil käima, sellist ma ei taha, kes püksi kakab.
Me elame korteris.
 Ma küsisin, et kas täpsustama ei peaks, kus me elame, siis ta vastas, et ah, ei ole vaja.. Päkapikud tulid ju ka täitsa ise meile.






Tegime ise jõuluehteid!

Käisime eile poodides ja ostsime ka mõned jõuluehted. Kodus ei olnud meil midagi, sest kõik mis olid jäid eelmise üürika keldrisse koos kunstkuusega. Ainult ühed värvilisd jõulutuled olid alles.
Aga ausalt öeldes ei  leidnud me poest täpselt neid asju mida oleksime tahtnud. Isegi tavalisi kuldseid kuulikesi ei olnud mitte kuskil! 
Nii me siis ei ostnudki väga midagi, sest mitte midagi ei meeldinud. 😄 







Ja kuna me ei olnud Lizzuga juba ammu mitte midagi meisterdanud, siis mõtlesingi, et prooviks ise midagi teha ja just käbidest, sest need on nii armsad ju 😁 Nii me läksimegi hommikul kell üheksa õue käbisid otsima aga ei leidnud väga midagi.. Kuuskede all ei olnudki käbisid ja need üksikud mis olid, olid mädanenud. Aga siis me avastasime, et noorte mändide otsas on mõned käbid, kinnised küll aga vähemalt midagigi. Nii me korjasimegi mõned, panime kuskil tunniks need ahju, lootuses, et ehk kuivavad ära ja lähvad ka laiali ja läksidki! 

Minu arust tulid väga nunnud 😍








reede, 7. detsember 2018

Rahulolu ja lihasvalu

Trennist ja sellest kuidas igas trennis peab endast 101% andma olen ma juba rääkinud, niiet mõtlesin, et paneks kirja ka selle, mis toimub vähemalt minu* kehaga peale trenne ehk siis emotsioonid ja  juttu lihasvalust.

Kohe kindlasti pole võimalik trenni teha nii, et see mingeid emotsioone endaga kaasa ei too. 
Esiteks siis see tunne, mis on vahetult peale trenni lõppu ja pesus käimist - mõnus rahulolu ja hea tuju on garanteeritud!
Õhtul trenni tehes on peale trenni väga väss olla aga hommikul trenni tehes annab trenn isegi energiat juurde ja tekitab sellise eriti rahuloleva ja hea tunde. Sest juba ainult see mõte onju eriti hea, et järjekordne trenn sai ilusti tehtud ja et trennis sai korralikult pingutatud.

Mainiksin siia vahele ka selle ära, et tänu trennidele olen mina, kes ma varem isegi saunas ei higistanud, meeletult higistama hakanud ja mitte ainult trenni ajal, näiteks peale jalatrenni võin ma küll kohe pesus ära käia aga koju jõudes olen ikka täiesti higine.
Suht ebameeldiv aga jällegi näitab see seda, et trennist on korralikult kasu.

Trenni järksel hommikul on aga hoopis teistsugused mured 😅
Eriti nüüd, kui kava sai ümber muudetud ja kõik selle nädala trennid on olnud koos treeneriga.

Nüüd siis natukene lihasvalust, mis on kahjuks trenni tehes vältimatu. Miks, sest kui sa trenni järgsel hommikul ärkad ülesse nii, et sul ükski lihas ei anna tunda, siis kahjuks, võib öelda, et selline trenn ei aita ka kaasa keha arengule ja selliste trennide tegemine on suhteliselt mõttetu.
Mina näiteks ei julge ennast enamikel hommikutel isegi mitte liigutada. Kuna mul on pm üle päeva trennid (üks kord nädalas tuleb kahe päevane vahe) siis kolmapäevane ja reedene trenn on päris rasked, sest minu arust pole isegi trenni järgne päev kõige hullem vaid ülejärgmine päev. See tähendab siis seda, et alakeha trennis ma ei saa ennast mitte kuidagi ülakehaga aidata, sest kõik lihased on eelmisest trennist veel haiged, mis on tegelt ju isegi hea, sest nii tööavad ainult need lihased, mis töötama peavad.
Aga kas te teadsite, et lihasvalu tuleb mikrokahjustustest mida me treenimisega oma lihastele tekitame? Ja, et tänu mikrokahjustuste paranemisele meie lihased kasvavadki?
No nüüd siis vähemalt teate, kui varem ei teadnud 😃 Lühidalt  no pain - no gain
Aga tegelt ma tahtsin veel sellest ka kirjutada, et mu üleeilne jalatrenn oli ilmselgelt ikka väga-väga raske.
Eile ei olnud lihastega veel midagi hullu, selline mõnusalt valus oli, see tähendab siis seda, et kõik andis küll tunda aga midagi väga valusat ei olnud. Aga täna on!
Mõlemad säärelihased on nii valusad, et jalga sirgeks lükata ei saa.. no lihtsalt ei saa, sest niiii kuradi valus on. Sellest pole mõtet rääkidagi, et peale korraks istumist enam püsti ei saa, sest jalad ei lähe sirgekski ju enam 😂
Võtsin nüüd ühe valuvaigisti ja vaatan kas see natukenegi leevendab seda valu.
Kõik ülejäänud lihasvalu leevendavad asjad on läbi proovitud ja mitte miski ei aita aga ma pean mõne tunni pärast tööle minema.. pahapahapaha..



Aga vaadake, mu koivad näevad juba täitsa enam-vähem välja ju 😅



neljapäev, 6. detsember 2018

Teeme kellelegi väikese jõulukingituse

Meie esimene loos on feissbuugis üleval! 

Mõtlesime, et oleks tore teile ka midagi vasu anda, sest teid on selle ühe kuu jooksul siia blogisse uskumatult palju kogunenud! 
Feissbuugi lehel on teid praegu küll vähe aga blogis käib igapäevaselt sadu inimesi, isegi siis, kui me pole mitu päeva ühtegi postitust teinud, niiiet suur aitäh teile!




Kõige lihtsamini leiad sa selle loosimise siia lingile klikates:

Loosis on 2x10€ sportlandi kinkekaarti + rätik + joogipudel, sest kõik kes veel trenni ei tee, hakkavad ju seda uuest aastast tegema!? 😉


Loosimine toimub juba 23.detsember

Miks just need asjad loosis on?
Sportlandi kinkekaardid, sest me käime ise vähemalt korra kuus sportlandis.
Rätik? Sest meil näiteks ei olnud sobivas suuruses rätikuid kodus 😁
Joogipudel? Sest uus joogipudel kulub alati ära ju? 😉








kolmapäev, 5. detsember 2018

,,Emme sul on m*nn!'' ja ropendamisest

Täpselt sellise lause hõikas Lizzu mulle paar hommikut tagasi, kui me hambaid pesime.
Muidugi ma küsisin esimese asjana, et misassjaaa?? Selle peale vastas ta, et näe vaata peeglisse, põse peal on üks m*nn ju.. Jap... oligi mingi punn või mingi punane täpp põse peal.
Seletasin talle siis ilusti ära, et see sõna on PUNN, P-ga, kordas enam-vähem õigesti järgi ja sinna see teema jäigi..
Kuni eilse õhtuni, kui ta Mirrut nunnutas umbes selliste lausetega: ,,Mirru on nii munnu'' ,,Meie pisikene munnukene'' ,,Väike munnukene oled, onju?''. Kõik need laused tulid tal tõesti imearmsa häälega koera musitades ja silitades.
Küsisin jälle, et misasi see Mirru meil nüüd siis on? Vastaski, et munnu... Ja küsimise pele, et kas ta on kindel, et see sõna on M-iga mitte N-iga, vastas ta, et mkm, munnu on. Nojah, las ta olla siis, küll tal see meelest läheb..
Rääkisin täna oma õele (Sevele) sellest, ta lasi siis muidugi Lizzul öelda, et misasjad need siis ikkagi näkku tulevad ja Lizzu ütles, et m*nnid. Seve üritas talle küll selgeks tehes igasugu teisi P- tähega sõnu öeldes, et need on ikka punnid aga siis Lizzu lihtsalt ütles, et ah, ma ei oska ja ma ei taha sellest rohkem rääkida ja siin kohal see teema lõppeski.

Meil on tegelikult varem ka kunagi olnud probleeme selle sama ropu sõnaga aga siis väheke teistmoodi. Nimelt, kui ta oli just saanud kahe aastaseks, siis ta lihtsalt päeva pealt vahetas kõik L-id N-ide vastu ehk lillest sai linn ja pallist sai pann ja mullist... no pole vaja vist välja kirjutada. Seeaeg oli veel nii, et tal olid enamus sõnade asemel arusaadavad aga kindlasti lihtsamini häältatavad sõnad, näiteks mullitaja oligi lihtsalt mull ja igakord, kui me poodi läksime ja ta kärru tõstsin hakkas ta kõva häälega kisama: ,,Munni, munni!''  te ei kujuta ette ka, kui häbi mul oli.. Ja nii me siis läksimegi igakord esimese asjana letti, kust sai mullitajaid, ise ma muidugi terve aja korrutasin kõva häälega, et jaa, lähme vaatame siis kus need mullid ja mullitajad on. 😂
See asi läks tal lihtsalt iseenesest mööda, niiet ma siiralt loodan, et seekord läheb ka tal see sõnade väänamine kiiresti mööda..

Ma ei tea kuidas teistel oma lastega lood on aga meie preili teab ka päriselt pääris palju roppsõnu.
Kust ta neid siis kuuleb? Näiteks on Urmetil pubekast vend, kes ropendab päris palju ja kuna me käime peaaegu igapäev Urmeti vanemate juures, siis tahest tahtmata kuuleb ta Urmeti vennalt igasugu roppsõnu. Lisaks on mul ka 17aastane õde, kes käib meil ikka aeg ajalt külas ja keda tibu oma suureks õeks ja muidugi ka suureks eeskujuks peab ja ka temalt tuleb vahel selliseid huvitavaid sõnu. Ja siis muidugi ka mina... Ma tegelikult väga ei ropenda aga kui ma näiteks süüa tehes käe ära kõrvetan (seda juhtub pm igakord kui ma ahjus midagi teen) või astun Mirru pissi sisse vmt juhtub, siis vahel ikka libiseb mõni selline sõna üle huulte, mis parem oleks võinud ütlemata jääda. Urmet ei ropenda üldsegi, niiet temalt ta neid sõnu ei kuule. Kusjuures, esimene selline rumal sõna tuli Lizzul lasteaiast, sõimrühmast ja selleks sõnaks oli loll.
Õnneks on Lizzu aru saanud, et ongi selliseid asju, mida teevad ainult suured ja on ka selliseid sõnu, mida kasutavad ainult suured ehk siis tema suust midagi roppu ei kuule.. enamasti..

Aga siin on näiteks üks erand..
Me käime üpris tihti siin põldudel jalutamas, mina ja Urmet jalutasime ees juba ära ja Lizzu jäi Urmeti emaga taha poole.. Sellest mis neil seal taga pool juhtus rääkis Urmeti ema meile hiljem..
Nimelt suutis Liz-Sandra põldmarja ?okstesse? nii kinni jääda, et ei saanud enam edasi ega tagasi ja siis ta oli ohkand ja täiesti südamest öelnud: ,,Türa küll''...
Me naersime ikka päris kaua Urmetiga selle jutu üle.. Jaaaa, siinkohal ma saan aru, et ta on kõigest kolme aastane ja otseloomulikult ei tohiks ta isegi mitte teada selliseid sõnu aga no ta juba teab, niiet nüüd me lihtsalt seletame talle, et need on rumalad sõnad ja mitte ükski laps ei kasuta neid.
Õnneks ta on sellest ka enam-vähem aru saanud.

Keegi veel oma lapse suust midagi sellist on kuulnud?
Vahetpole, kas siis see esimene varjant (sõnade väänamine) või siis teadlik ropendamine?




esmaspäev, 3. detsember 2018

Kuidas mul selle fitness teemaga siis läheb?

Mul hakkas täna siis 12. trenni nädal. Ja praeguseks olen ma juba korra-kaks mõelnud, et kas see ''2019 aasta sügiseks fitness vormi!'' on üldse mõeldav ja milleks üldse see kõik? Aga no see olen ju mina, niiet otseloomulikult ei ole mul plaaniski seda mõtet peast visata. 😏

Trennid... 

on mega rasked... mul on selle aja jooksul olnud reaalselt mõni üksik päev, kui mul ei ole lihased valusad, võinoh vähemalt pole need nendel päevadel nii valusad olnud, et kõige tegemist segaksid. Aga samas on olnud ka päevi, kus trepist üles kõndides on nii kuradi valus, et ei suuda silmigi lahti hoida vnoh, mis trepid... diivanilt isegi ei saa püsti, kui treeneriga koos tehtud jalapäevast on kaks päeva möödas 😂
Aga kõik me ju teame tunnet, mis on vahetult peale trenni? See on lihtsalt nii mõnus ja rahulolev tunne.. Ja veel, te ei kujuta ette ka, kui rõõmus ma olin, kui ma suutsin oma alaselja harjutust teha 5kg-ga 4*15 ära.. Alguses jõudsin ma ainult ühe seeria ära teha ja teist seeriat tehes pidin 9 korduse pealt raskuse maha panema ja edasi ilma raskuseta tegema, sest ma lihtsalt ei jõudnud ja niii kuradi valus oli.. Aga praegu on sellest 5kgst saanud juba 10kg, jah, raske on aga ma jõuan ka nii juba oma seeriad ja kordused ära teha, Mega lahe onju? 😁


Toitumisega.. 

on nii, et ma üritan süüa tervislikult ja see ei tähenda üldse mitte vähe söömist.. Vastupidi.. Ulme palju söön! Kas ma ka ''patustan''? Mkmm, sest ma pole endale mitte ühtegi piirankut seadnud.. Miks? Sest kui ma mõtlen, et ma nüüd ei söö jäätist, šokolaadi, kringlit, pitsat, piparkooke või mida iganes, siis ma ilmselt ei suudakski mõelda millegile muule, kui nendele asjadele mis ma enda jaoks ära keelanud olen. Sest no kui tihti ma ikka söön neid asju, mis ma just üles loetlesin? Kõike vb korra kuus ja siis ka näiteks üks jäätis ja jäätise isu ongi jälle pikaks ajaks täis. Ehk siis enda puhul ma ei näe vähemalt praegu  mõtet, endale midagi täiesti 100% ära keelata.

Motivatsioon..

Pean tunnistama, et paar korda on ette tulnud sellist asja, et no ma lihtsalt ei viitsi trenni minna aga kui asjad on juba kokku pandud ja Urmet ja Lizzu teavad, et me lähme täna linna trenni, siis ega ma enam ära öelda ka ei saa. Ja spordihalli uksest sisse astudes on nkn see mitte viitsimine üle läinud ja motivatsioon on tagasi ja rohkem kui enne, niiet iga harjutus saab tehtud täpselt nii nagu tegema peab ja jälle, see tunne mis peale trenni on, on ju kirjeldamatu.

Lisaks see vaatepilt mis peeglist iga hommik vastu vaatab.. Ma pole mitte kunagi vist nii rahul oma kehaga olnud nagu ma seda nüüd olen! 😍 Muidugi ei ole mu keha midagi ideaalset aga no see kui palju kaks kuud raskeid treeninguid muutnud on, on lihtsalt mega lahe!
Viimasel ajal on ikka päris tihti ette tulnud, et ma päris pikalt lihtsalt vahin ennast peeglist 😅
Siinkohal ei saa mainimata jäta ka seda, et vaene Urmet peab vahetevahel kõik oma tegemised pooleli jätma ja mind vaatama tulema, sest ma olen avastand, et mul on mõni uus lihas, millest ma varem ei teadnud midagi väga hästi välja tulnud 😂







       Ma teaan, et piltide kvaliteet annab ''väheke'' soovida
       aga no praegu pole paremaid. 😶

       Ja muide kõik pildid on tehtud peale lõunat
       ehk siis täis kõhuga ja ma pole üldse ümar,
       nagu varem peale söömist olin 😃








laupäev, 1. detsember 2018

Matused - mõtted, tunded, austus

Käisime siis täna Urmeti Vanaema matustel.
Esimesed matused minujaoks.
Urmet oli paar korda ka varem matustega kokku puutunud.
Ma ei saa öelda, et ma oleksin nüüd ülemõistuse kurb aga otseloomulikult on kahju, et üks siiras ja heatahtlik inimene on meie seas vähem..
Kui ma Urmetilt küsisin, mis ta nüüd tunneb ja mõtleb (nad olid vanaemaga väga lähedased) siis ta ütles, et talle ei ole see vist ikka päris hästi kohale jõudnud..
Sest tunne on ikka veel selline, nagu Vanaema ootaks kodus neid külla ja nagu ta oleks ikka alati nende jaoks olemas aga enam ei ole ju..

Minule tekitas see kõik hoopis teistsuguseid mõtteid ja tundeid.
Muidugi ei olnud me ka nii lähedased..
Kui ma uksest sisse astusin ja seal Vanaema nägin, siis ma ?ehmatasin? või ma ei teagi, igatahes oli kohe kananahk peal ja ega parema meelega seal olla ei oleks tahtnud.
Aga no ilmselgelt ei olegi matused midagi meeleolukat ja kindlasti ei olegi need kellelegi meeldivad, niiet ilmselt mu reaktsioon ei olnud midagi erilist.
Kõnet kuulates tekkisid aga hoopis teistsugused tunded..
Külmavärinad jooksid ilma liialdamata kümneid kordi üle kogu keha.. Vanaema elulugu kuulates ja mõeldes kõigele sellele, millega tema oma pika elu jooksul kokku puutunud oli, tekkis sõnulseletamatu austus kõige selle suhtes, mida tema ja ka kõik teised tema vanused inimesed läbielanud on. Kuidas saadi hakkama kõigega mis elu ette tõi ja kuidas jõuti teha kõike mis teha vaja oli... Näiteks kuidas suutis Vanaema ema ilma igasugu toetuste ja kõige muu tänapäevasele omaseta hakkama saada üksinda 6 lapsega (laste isa hukkus sõjas, nagu juhtus seeaeg ilmselt enamikes peredes)?.. Kuidas??
Ilmselgelt pidi sellel perel olema kuradi suur elutahe ja kokkuhoidmine/üksteise toetamine kõiges..
Lisaks sellele austusele tundsin ma ka sellist tänutunnet ja ühtekuuluvustunnet, mida ma kunagi varem veel tundnud ei olnud. Ma isegi ei tea täpselt, miks mul sellised tunded tekkisid aga kui mõelda sellele, kui palju on meile kõigile meie vanaemad ainult oma olemasolu, lahkusega ja siirusega andnud, siis ma ei kujuta ettegi, mida muud ma ikka oleksingi saanud seal tunda.
Meenusid muidugi ka kõik need minu Vanaema räägitud lood ja see kuidas ma teda tunde ja tunde lapsena kuulata võisin..
Õnneks palus Urmeti ema mul ka matustest mõned pildid teha, õnneks, sellepärast, et nii sain igakord kui pisarad vägisi silma tulid, kaamera näo ette tõsta ja hetkeks millegile muule keskenduda.
Muidu ma vist oleks seal kõige hullemini nutta löristanud..

Otseloomulikult tuletas tänane päev meelde ka seda, et mitte keegi meist ei ela igavest!
Meelde ei tuletanud see mitte ainult seda, et me kunagi ära sureme vaid ka seda, et me mitte kunagi ei tea, kuna see juhtuda võib.. Äkki juba paari päeva, kuu, aasta või aastakümne pärast?
Igatahes, ette me seda ei tea ja ma usun, et mitte keegi meist, ei taha enne surma mõelda, et näe, tahtsin seal ära käia aga ei jõudnudki, tahtsin seda teha aga näe't seda ka ei jõudnud jne..
Ei taha ju?
Vähemalt mina küll ei taha.

Nüüd kui Urmet koju tuleb, siis ma panen ta oma unistusi kirja panema - kõike, mida ta vähegi teha tahaks, mitte et me nüüd surema hakkaks aga tark oleks ju iga elatud päev teha seda, mida tõesti teha tahaks või siis vähemalt iga päev oma unistustele sammuke lähemale liikuda!

Sellised segased mõtted ja tunded siis tänasest päevast, kell pole isegi veel üheksa aga tunne on selline, et võiks juba magama minna..