reede, 2. november 2018

16 ja ema..

Jah, juhtus.. Kõigil vahel juhtub ju.. Või ei? 

KINDLASTI oled ka sina mõelnud peale mõnda oma tegu, et no millleks seda nüüd vaja oli??
Aga järelikult oli, sest tegu on tehtud ja tagantjärele tarkus.... Sellega pole lihtsalt mõtet oma pead enam vaevata. 
Sest kõik juba on, nii nagu on!
Kõik me õpetame ju oma lastele, et iga teo eest tuleb vastutada- nii ma sellesse suhtusingi.
Laps oli olemas - küll imepisikene ja alles minu sees aga ikkagi juba LAPS!

Mis minu ema ütles? 

Ta ütles mulle sellepeale, et eks ma ise tean. Kui arvasin, et olen piisavalt vana, et saada laps, siis pean ka olema piisavalt tubli, et sellega nüüd ise hakkama saada.
Kõik - "vanaema" on last näinud loetud korrad ja mitte sellepärast, mis ta ütles, vaid ta täiesti tõsiselt ei tunnegi huvi.. Uskumatu ju?
Aga nii on.. Kahjuks.

 Mis lapse isa ütles?

Oi kui tore!
Ja, et muidugi ta igatmoodi toetab, aitab jne..
Reaalsus oli aga see, et kõigega pidin ma siiski üksinda hakkama saama. Elasime küll mõnda aega koos aga noh, ma ei tea kas seda saab isegi õigeks kooseluks nimetada, kui üks peab tegelema kõigega, mis on raske, halb, keeruline jne ja teine näitab kõigile, et ta on niiii hea isa! Kahjuks ainult nende teiste nähes 15min, võibolla tunnike, kui keegi külas oli, oiii, kus siis tegeleti lapsega aga see oli ka kõik. Kahjuks.

Kuidas kooliga jäi?

Üheksandat klassi alustasin juba rasedana 😶 mõtlesin, et mis seal ikka, proovin nii hästi kui saan/jõuan, esimesed kaks veerandit käisin ilusti koolis, ülejäänud aja esitasin töid peamiselt läbi interneti või lasin õel kooli viia. Eksami konsultatsioonidesse ei jõudnud, sest siis tuli Lizzul esimene nohu ja lapse isa jaoks olid sõbrad tähtsamad. Aga polnud tegelt ka hullu, kõik eksamid sain esimese korraga tehtud ja lõpetasin suheliselt rahuldavate hinnetega kolm kolme ülejäänud neljad, viied.
Gümnaasium (täiskasvanutes) jäi kahjuks pooleli, sest poole aastase lapse kõrvalt läks asi eriti keeruliseks, nii saingi kätte ainult esimese poolaasta hinded ja siis võtsin paberid välja.
Küll see ka kunagi lõpetatud saab, varsti lähen koos lapsega kooli! 😁

Peale põhikooli lõpetamist, juunis kolisime Võrru elama. Mingiaeg lapse isaga koos aga nagu enne kirjutasin siis sellest ei tulnud ikka mitte midagi välja. Hiljm siis juba üksi

Siia vahele kirjutaks ma nüüd sellise jutu, mida lugedes, võiks nii mõnigi häbeneda ja ikka kohe väga... On mingi hulk inimesi kes on täesti tõsiselt arvamusel, et väga noorelt lepsed saanud tüdruku nagu ka mina, ei ole enam mitte kuidagi nendega võrreldavad inimesed... Mulle on mitmeid kordi, pm täiesti võõraste inimest poolt öeldud, et ei mina, minu ema ega ka minu laps ei ole normaalsed inimesed, miks? Sest "normaalne" ema ei lase oma lapsel 16aastaselt oma elu "ära rikkuda", mina otseloomulikult ei ole "normaalne" kuna sain nii noorelt lapse ja minu lapsest ei kasva ka kunagi "normaalset" inimest, sest kui minusugune kasvatab teda siis mis me temast ikka oodata saaks, onju?
Kõik teie, kes te sellisel arvamusel olete, lihtsalt hoidke oma suud ilusti kenasti kinni, sest igal noorel emal on paremat ka teha, kui teiesuguste peale mõelda! Mul on enamasti teiste arvamusest täiesti savi aga näete, isegi mul on selline suhtumine hästi meeles ja seda teie arvamust kuuleb aegajalt preaguseni.

Aga üldiselt on lapse kasvatamine tegelikult väga lõbus ja ma küll ei ütleks, et selles midagi keerulist oleks, vastupidi! Mega lahe on!
Alguses oli kõige keerulisem see, et unest jäi väheks aga üpris kiiresti harjub ka sellega ära. Mina võtsin lapse kasvatamist nii,  ET TA LIHTSALT KASVAB KOOS MINUGA! Ja kui te nüüd arvate, et ma ei ole lapsega tegelenud vms, siis te eksite.. Vahel kui teiste emadega koos olime ja kuidagi jutu sees mainisin, et ma mängin tihti poole aastase lapsega paar tundi järjest lihtsalt klotside või muu taolisega siis kõik vaatasid imelikult, ilmselgelt enamus seda ei tee. Samuti kui ta 1,6aastaselt lasteaeda viisin, siis kasvatajad imestasid, et issand kui asjalik ja taibukas ta on!
Ta tõesti ongi!
Näiteks eelmine aasta ta keeldus lasteaeda minemisest, sest seal on kõik beebid. Ta ise oli siis natuke üle kahe aasta vana, ilma mähkmeteta, rääkis ilusti, sai kõigest aru mis tal teha paluti, sõi ja riietus ise. Ja kui nüüd võrrelda mõne teise lapsega rühmast (ei taha siinkohal mitte kedagi solvata) siis siiamaani on seal selliseid lapsi, kellel peale lõunaund on voodid märjad ja rääkimisega on ka keeruline, mina, väikse lapse emana isegi ei saa aru...aga see selleks..

Kõik lapsed on erilised ja KÕIK nad on nii kuradi armsad, toredad ja siirad!

Selle jutu lõpetuseks peaksin ilmselt ka kirjutama, et ma mitte kuidagi ei soovita kellegil nii noorelt last saada ja kohe kindlasti ei ole see minu jaoks õige, et nii noorelt lapsi saadakse aga kui juba on juhtund, siis lihtsalt tuleb hakkama saada ja loomulikult saabki! 😉

Jaa muidugi ma näitan teile seda ka kui ammmas ta beebina oli 😍😍😍
 ( mitte et ta praegu ei oleks 😅)
Kvaliteet on kahjuks tänu facebookile natuke halb













2 kommentaari:

  1. Laste arengu seisukohalt soovitan küll veel ennast harida. Mõnedel lastel ongi raskusi rääkimisega vajavad edaspidi ka logopeedi abi) ja mõnedel esineb enurees (diagnoos pannakse välja alles 4-5 aasta vanuselt). Lapsed on väga erinevad!
    Mul on hea meel, et teie laps nii tubli on ja kõik hästi sujub. Jõudu ja rõõmu edaspidiseks!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, kommentaari eest!
      Ma täiesti teadlikult kirjutasin juurde, et ma loodan, et ma mitte kedagi ei solva ja ma tõesti ei tahtnudki mitte kellegile midagi halvasti öelda. Pigem oli see võrdlus seal sellepärast, et enamus räägivad just noortest emadest ja nende lastest halvustavalt (küll ei tegele noored emad ISE oma lastega piisavalt, küll ei osata seda-teist ja kolmandat jne).

      Kustuta