neljapäev, 14. veebruar 2019

Seesamune päev ja aasia toit

Mul ei oleks see sõbrapäev meeleski olnud, kui kõik leheküljed jne mulle seda meelde poleks tuletanud.
Sest noh, mul ei ole sõpru.. Päriselt ka. Mitte ühtegi.
Vnoh Lizzu jaoks on tähtis, et ma ta sõber ka ikka oleksin, niiet ma vist ei tohiks ikkagi siia kirjutada, et mul pole ühtegi sõpra, niiet peale Liz-Sandra* ei ole mul ühtegi sõpra.
Ise soovisin ma ilusat sõbrapäeva ainult ühele inimesele, mõtlesin, et proovin ka siis armas olla aga vastu sain ma vana hea ''Sulle ka!'' ja rohkem ma ei hakkandki kellegile midagi soovima, sest see on tegelikult nii lamp ju. Kõik panevad oma feissbuugi seintele, et ilusat sõbrapäeva kõigile jne.. Aga no kuulge, need kõik kes teil sõbralistides on, need ei ole ju teie sõbrad, heal juhul on nad lihtsalt tuttavad, halvimal juhul pole te neid isegi mitte kunagi näinud ja ei tea päris nimegi..

Aga ma ei hakka siin nüüd vinguma ja halama või siis lõpetan oma vingumise ja halamise nüüd ära 😃 ja räägin natuke asjast, millest tasub ikka rääkida ka.

Ehk siis SÖÖGIST! 

Et noh, kui sõpru pole ja midagi muud ka pole teha ja tuju ka on selline nagu ta on, siis söömine aitab ju alati! Ja lisaks kõigele saime me ka tasuta süüa, sest Urmeti ema ise pakkus välja, et ta teeb meile sõbrapäeva puhul välja. 
Ma olin niii kaua oodanud, et Haapsalus ka mõni teistsugune söögikoht avatakse ja just hiljuti avatigi siin uus söögikoht, kuhu me veel jõudnud ei olnud ja nii mes siis läksimegi Täna sinna sööma koos Urmeti ema ja vennaga. 

Vaga Mama ehk India-, Aasia ja Tai toidu restoran. 

Mis me seal siis sõime? 


Pekingi kana - krõbedaks küpsetatud kanafilee teravas magushapus katmes - hea nagu alati!
Krõbe sealiha paprika ja küüslauguga - Oli parem, kui ma arvasin ja see kaste milles see liha oli, oli ka väga hea.
Lammas - ma täpselt ei mäleta mis lammas see oli või millega aga igatahes see oli väga mõnusalt krõbe ja täpselt parasjagu vürtsikas. 
Tšilline riis kanaga - Oli ka täitsa hea ja ka parasjagu vürtsikas, oleks arvand, et kahe tärniga toit on vähe vürtsikam aga täitsa okei oli.
Ja nuudlid, nuudlid ja veel kord nuudlid 

Lizzu sõi niisama nuudleid kanalt võetud magushapu kastmega ja talle ka väga maitses.

Toit oli väga maitsev, portsud olid suured ja teenindus oli hea agaa ruumi oli vähe, niiet kui keegi lugejatest plaanib ka sinna sööma minna, siis võiks ette helistada ja laua broneerida, sest muidu võib juhtuda, et sinna lihtsalt ei mahu sööma.

Väga hea oli üle pika aja midagi muud peale ahjukartuli ja šnitsli väljas süüa 😃



teisipäev, 12. veebruar 2019

Minu esimene

Ma ei tea miks aga mul on koguaeg vajadus teha midagi uut ja huvitavat enda kehaga. Sellel samal põhjusel hakkasin ma ka septembris trenni tegema.
Nagu ikka, kui midagi saab korda saadetud, siis on mõneks ajaks kõik jälle okei aga mitte kauaks..
Ja eelmise aasta lõpus oligi mul jälle selline tunne, et ma lihtsalt pean jälle midagi oma kehaga tegema aga kuna koguaeg oli nii kiire, koguaeg pidi kuskile minema või midagi tegema, siis jäid mõlemad ideed ikkagi ainult ideedeks.

Varasemalt on mul olemas 7 kõrvaauku ja nabaneet.      
Nabaneedi lasin ma teha endale 14 aastaselt ja selle tegemine oli suht valus aga mul paranes see paari päevaga ära ja oligi korras. Kuni raseduseni, siis võtsin ma nabaneedi kuskil pooleks aastaks ära. Nii kasvas see mul muidugi kinni ja uuesti tegemine oli palju valusam, kui esimene kord aga noh, mul oli seda nii väga vaja, sest minu arust näeb kõht ilma nabaneedita nii imelik välja ja nii ma selle tagasi tegingi.

Eelmise aasta lõpus olin ma kahe asja vahel, kas minna ja teha endale keeleneet või tätoveering.
Üks neist sai eile tehtud ja selleks oli minu esimene tätoveering!
Ei midagi erilist, selline pisikene, käevõru stiilis.
Käsi tundub nii eriti karvane 😂
Tegelikult on seespool kaks pisikest sõna ka, kokku seitse tähte, et ikka tunneks ka, mis tunne see siis ikkagi on, ainult triipudega ei oleks arugi saanud, kui juba oleks tehtud olnud. 😃 Ja lisaks annavad tähed sellele tätoveeringule ka väikse tähenduse või noh pigem iseloomustavad mind.

Mis ma sellest asjast siis arvan?

Kõik räägivad, et tätoveeringu tegemine on niii valus, et ei anna mitte ühegi needi ega mu sellisega võrrelda. Kui nüüd aus olla, siis käe pealt oli rohkem kõdi kui valus. Käe külje pealt ühest kohast oli natukene valus aga ei midagi hullu. Ma ütleks, et isegi ülemise kõrvaaugu tegemine oli valusam, kui selle tätoveeringu tegemine, nabaneedist ei hakka ma rääkimagi.
Niiet ilmselgelt ei jää see pisike võru ainukeseks tätoveeringuks, mis ma endale teha lasen.
Selle väikese tätokaga tahtsin ma lihtsalt ära proovida, kuidas mu nahk sellesse suhtub, et teda torgitakse, sest ma tean juhuseid, kus on endale tehtud esieseks tätoveeringuks kohe mingi suur pilt ja natukese aja pärast selgub, et tema nahk ei talugi tinti ja siis mädanebki terve see pilt naha seest välja. Või näiteks eile rääkis tätoveerija ka sellisest juhusest, kus kliendil lihtsalt ei jäänudki tint naha alla püsima..
Aga nagu juba praegu näha on siis minu nahk on õnneks vist sama pohhuist  kui ma ise.
Pole veel 24h möödas ja mul isegi ei kipita see enam. Näpuga silitades on kiri veel hästi õrnalt paistes aga muidu on väga okei. Urmet tegi endale eile pm sama suure asja ja tal on terve käsi seest poolt paistes ja tal ei olnud see esimene tätoveering.
Aga kuna mul on kõik korras, siis võib vist öelda, et mul on oma nahaga eriti vedanud 😁

Ja kuulge te võite vabalt postitusi kommenteerida ka, sest pole ju võimalik, et vähemalt mingi 1000 inimest loevad tuimalt iga mu postituse läbi ja neis ei tekita see mitte ühtegi mõtet ega emotsiooni aga te tulete ikka ja jälle siia lehele tagasi. Lihtsalt stalgite salaja 😂

Niiet on teil tatokaid, on plaanis teha? Kus, mis, tähendus?
Siia kommentaaridesse pilte vist lisada ei saa aga meie feissbuugi lehelt võite te selle sama postituse alla oma tatokatest pildid jätta ( Meiemoodiblogi FB )😉


esmaspäev, 11. veebruar 2019

Motivatsioonist

Kirjutasin mingi hetk siin sellest, et mul sai motivatsioon korraks täiesti otsa.
Ütlen kohe ära, et hetkel on sellega kõik väga hästi ja seekord kirjutangi ma sellest mis mind hetkel motiveerib ja trenni ajab. 😊

Ma olin endale varem ka kümneid kordi lubanud, et nüüd ma hakkan trenni tegema või jooksmas käima aga kõige kauem viitsisin ma seda kaks nädalat - mõnikord kuu aega järjepidevalt teha ja siis jäid asjad ikkagi sinnapaika. 
Niiet ma olen ise ka vägagi üllatunud, et ma olen juba peaaegu 5 kuud 3x nädalas ennast trenni suutnud ajad. Enamjaolt ma isegi ootan väga, et ma jälle trenni saaksin minna, nii ka täna. 
Muide mul on täna treeneriga koos seljatrenn, mida me pole koos juba detsembrist saati teinud, niiet eks ma kuulen, mida head ta täna mulle räägib. 

Aga nüüd siis sellest, mis mind motiveerib, 
Kirjutangi sellest siia sellepärast, et kui peaks kunagi jälle juhtuma nii, et ma ei taha/ei viitsi/ei jõua trenni minna, siis võtan ma selle postituse lahti, loen läbi ja lähen ikkagi ilustikenasti trenni. 

Esiteks siis muidugi minu keha!
Kuskil kuu aega peale esimest trenni hakkas keha juba nii muutuma, et ma ise sain aru, et trennist on kasu.
Isegi 10kg oma praegusest kaalust vähem kaaludes ei näinud ma enda arvates nii hea välja kui praegu. Lisaks sellele, et keha on rohkem trimmis ja lihaselisem on ka nahk ilusam ja siledam.
Lisaks kasvavad juuksed ja küüned mega kiiresti ja on palju tugevamad ja tervemad kui varem. 

Teised inimesed*

*See mida keegi teine on suutnud oma kehaga teha
Mul on nii feissbuuk kui ka instagram nii ära sätitud, et ma näeksingi ainult seda mis mulle seal meeldib või mulle kuidagi kasulik võib olla. Inimesi keda ma jälgin on väga vähe ja enamus neist on need tuttavad, kellega ma ikka aeg-ajalt suhtlen. 
Aga lisaks tuttavatele on mul ka kaks täielikku instagrammi lemmikut, kes mind megalt motiveerivad.
Üks neist on @kaisaabner - Lihtsalt mega lahe naine. Mõnusa jutuga, aus ja otsekohene ja muidugi  niii kuradi hot ka 😍
Ja teine on @yana_smith_kuznetsova - ta on lihtsalt nii perfektse kehaga kui üldse olla saab. Ja muide tal on ka laps, niiet mind motiveerib ta megalt.

*Teiste arvamus
Nagu ma kunagi juba kirjutasin, siis ma kuulan teiste inimeste kommentaare ja juttu suure huviga. Ja kõik mis on positiivne motiveerib hästi. No tegelikult see lihtsalt kinnitab seda, et ma ikka ei kujuta endale ette, et mu keha on muutunud ja et see näeb palju parem välja kui varem ja et mu vaevanägemine tasub täiega ära. 
Kusjuures, naiste arvamus motiveerib tunduvalt rohkem, kui meeste oma aga kahjuks on nii, et enamus naisi kommenteerivad ainult neid asju, kus nad kellegile midagi halvustavat öelda saavad või millegi kallal vinguda. Ja seda, et üks võõras naine teisele midagi ilusat ütleb juhtub ikkagi harva aga no õnneks vahel ikkagi juhtub. 

Trenn ise
Sest kui näed, et raskused tõusevad ja asi, mida varem ei jõudnudki teha on nüüdseks juba lihtne, siis see annab ka korralikult motivatsiooni juurde. Lisaks tean ma nüüdseks juba seda ka, et IGA trenn loeb ja iga trenniga toimub pisikene areng. 

Enesetunne
Piisab vist juba ka ainult sellest esimesest punktist, sest kui välimus on parem, siis ongi ju enesetunne parem. Aga lisaks sellele on ka enesetunne siis kordades parem kui ma olen jälle järjekordse trenni ära teinud ja koju ennast sätin, lihtsalt sellepärast, et ma sain jälle oma trenni ilusti tehtud. 
Ja minu jaoks on trenn muidugi ka see asi, mis lihtsalt aitab kodust välja saada ja ka see mõjub enesetundele hästi.

Mis teid motiveerib trenni tegema? 😊 


neljapäev, 7. veebruar 2019

Treenimisest, raskustest

Mul oli eile üle päris pika aja jälle treeneriga koos trenn. Viimati tegime koos trenni vist siis, kui ma uue kava sain ehk siis natuke enne jõule. Lähiajal peame ülejäänud lihasgrupid ka koos üle vaatama, sest ma olen juba mitmeid kordi mõnel harjutusel raskuseid tõstnud aga ikka ei jää lihased nii haigeks nagu peaksid ehk siis pole sellest jõusaalis käimisest nii palju kasu, kui olla võiks.

Alustuseks räägiksin ma teile ühe huvitava asja, millele ma siin hiljuti pihta sain.
Kõik kes on kordki elus jõusaalis käinud võinoh, ka niisama mõnda lihastes onu näinud, siis nendel tundub alati selline mega ülbe olek olema, onjunii? Etnoh kõnnivad tiss ees, käed laiali ja kõnnak on ka selline ülbe vms, vähemalt mulle on alati nii tundunud ja ma sain lõpuks pihta, miks see nii on 😁 Ja teate miks? Sest neil on lihtsalt kõik kohad koguaeg valusad 😂

Aga nüüd edasi enda trenni juttude juurde..

Rääkides veel eilsest trennist, siis mulle pole juba väga ammu ükski harjutus jalatrennis 5kg raske tundunud aga eile tundus... Kaisa pani mind jalaga taha ja kõrvale ''vehkima'' või ma isegi ei tea kuidas ma seda nimetama peaks aga esimesi seeriaid oli teisele jalale juba vääga raske teha, ülejäänud seeriatest pole mõtet räägitagi. Ma reaalselt ei jõudnudki jalga üles tõsta, sest nii kuradi valus ja raske oli. 😃
Täna on muidugi mitu korda hullem ja seda ma üldse ei taha teada, mis mu jalad homme teevad.
 Ja üleüldse ma arvan, et mind on väga raske treenida, sest ma vingun ikka korralikult koguaeg 😂 eriti siis, kui ma pean tegema mingeid X harjutusi, millest ma ise elusees kuulnudki pole ja no tegemisest ei tasu üldse rääkidagi.
Niiet jumal tänatud, et Kaisa ikka naine on, sest ükski mees küll nii kaua sellist vingumist kuulata ei viitsiks 😂

Aga räägiksin siis natukene raskustest ka.
Toon välja need harjutused ja raskused, mida ma olen viimasel ajal ka teinud ja mida ma saan siis võrrelda.

Näiteks rinnalt surumine hantlitega
Algse kava järgi tegin ma seda 4 kiloste hantlitega, eelmine trenn tegin ma seda juba 8 kiloste hantlitega ja võimalik, et seekord peab jälle raskust tõstma
Tavalised kükid kangiga
Alguses ei jõudnud ma isegi mitte 4x12  tühja kangiga teha vnoh nagu ma juba esimeses trennis teada sain, siis ma ei oskandki õigesti kükke teha 😃 aga eile jõudsin ma teha soojenduseks 12 tühja kangiga, siis 12 kükki kang + 2,5 kilosed kettad, siis pani Kaisa juurde veel 1,25 kettad, tegin jälle 12 kükki ära ja siis ta ütles, et mul pole ikka veel sellist nägu nagu ma pingutaks ja nii ma tegingi siis veel 4 seeriat juurde 5kg ketastega ja ütleme nii, et polnud veel kõige hullem 😃
Jalapress
Samamoodi ei jõudnud ma alguses tühjaltki teha aga nüüd jõuan 3x15 50kg-ga teha.
Blokil seljatõmbed, laialt, ette
Alustades tegin seda 15kg ja viimane trenn tegin juba 30kg-ga
Alaseljasirutused pukil
Alguses jõudsin ma 5kg-ga teha mõned üksikud seeriate alguses aga nüüd viimati jõudsin ma 4x15 10kg-ga ilusti ära teha ja nüüd järgmises trennis peabki vist 15kg-ga proovima.

Rohkem kahjuks ei olegi väga harjutusi, mida ma võrrelda saan, sest alguses oli kava hoopis teistsugune ja palju üldisem kui see praegu on.

Ahjaa, lõuatõmbamist harjutan ma ka endiselt paar korda nädalas. Veel ühtegi korda teha ei jõua aga no asi vaikselt areneb juba võrreldes sellega mis alguses oli.
Ja veel, eelmine nädal jõudsin ma isegi üle pika aja jälle jooksma.

Kaal on mul ilusti alla 60kg ja mõõdud on ka juba jälle natukene muutunud aga nendest kirjutan ma alles märtsis, kui mul saab jõusaalis käimisest 6 kuud täis.




esmaspäev, 4. veebruar 2019

Tegemised


Ma käisin laupäeval oma esimestel kabe võistlustel. Tegelikult ma arvasin, et need on lihtsalt mingid külamängud vms ja, et võistlutega pole seal midagi pistmist aga ikka täitsa võistlused olid. Võitjad said isegi medalid.
Kuidas ma üldse sattusin sinna?
Üks Urmeti tädidest on Võnnu noorteseltsis mingi tegelane ja ta ajab alati kõiki igasugustele küla üritustele. Kunagi sai temaga paar mängu kabet mängitud ja nüüd reedel ta siis helistaski mulle, et äkki ma tuleks ka kaasa laupäeval kabe, male, pinksi ja koroona võistlustele.
Kuna mul midagi plaanis polnud ja ma oleks nkn niisama kodus istunud, siis muidugi ma olin nõus minema, seda enam, et Lizzu sain ma ka endaga kaasa võtta.
Ma sain kabes teise koha.
Males ka 😄 Kuigi ma mängisin elus esimst korda malet. Mängu käigus õpetas Urmeti tädi mulle selgeks nii nupud kui ka käigud.
Ei tahaks aga vist peaksin ikkagi ära mainima, et males oligi kirjas ainult kaks naist....
Ma ise üritan võimalikult paljudel küla üritustel kohal käia, vahet siis pole kas meie küla üritustel või ümberkaudsete külade omadel, sest kes see küla elule ikka kaasa aitab kui mitte küla inimesed ise.
Kahjuks on aga nii, et kõik enamasti ainult vinguvad, et mitte midagi pole maal teha/midagi ei toimu jne aga kui keegi võtab kätte ja korraldab midagi, siis pole inimesi kes kohale tuleksid või asjadest osa võtaksid. Niiet kui sa elad maal, siis palun aja ennast ka järgmine kord juba ainult sellepärast kodust välja, et need kes midagigi maal korraldavad viitsiksid seda ka edaspidi teha. 😊

Laupäeva õhtul olin ma üle pika aja jälle klubis tööl.
Seekord esines seal siis Pluuto.
Kui on veel keegi kes ei tea, kes see Pluuto selline on siis vaata siit ta viimast lugu, see on hea 😉
Enamikule minu tuttavatest ta ei meeldi, ma isegi ei tea miks aga no mulle igatahes meeldib.
Võinoh peaks vist täpsustama, et see on hea, mis netis üleval on. Laiv oli jama. 😃
Aga noh, küll ta jõuab veel..

Aa ja lõpetuseks räägin sellest ka, et mu unenägu pidaski mingismõttes paika.
Kui keegi tunneb huvi millest jutt käib, siis LINK!
Lühidalt siis, ma kirjutasin selle unenäo postituse lõppu, et jään huviga ootama, mida ma kuskilt enda kohta kuulen vms.. Ja ma kuulsingi! Aga no kui nüüd aus olla, siis oleksin ma oodanud ikka midagi originaalsemat ja põnevamat. A mis ma siis kuulsin?
Rääkisin ükspäev naabrinaisega juttu, elab kõrval trepikojas, kohe meie vastas. Tema laps käib Lizzuga ühes rühmas võinoh seal rühmas, kus Lizzu juba mitu kuud käinud ei ole.
Ja ma sain tal't teada, et MA OLEN RASE!
Kust ta seda kuulis? Lasteaia kasvataja küsis seda temalt, sest teised lapsevanemad olid nii rääkind. Aga nagu.. Krt küll, isegi kui ma oleks rase, siis mis see nende täiesti võõraste tädide asi oleks, ma pole sealt rühmast isegi mitte ühegi lapsevanemaga juttu rääkinud. Kõige pikemad laused ''Tere'' ja ''Head aega''  aga nagu näha, siis kellegile pakun ma sealt isegi nii palju huvi, et viitsitakse minu elu ja tegemistega oma peakesi vaevata.

Votjamh, rohkem mul midagi öelda polegi 😃

neljapäev, 31. jaanuar 2019

Me ka säästsime

Lugesin eile Blog.tr-is paari rida kellegi teise ''säästu postitusest'' aga no kui sa saad kuuga säästa 600 euri, ilma, et sa juuksurid, kosmeetikud ja muud jamad ära peaksid jätma, siis no ilmselgelt pole tegemist eriti väikeste sissetulekutega.
Niiet, siit postitusest saate vähe vaesemate inimeste säästmisest lugeda. 😁
Aga alustan siis algusest.
Juba oktoobris vaatasime me, et meil läheb kuus toidu peale kuskil 600 euri mida on meie jaoks ikka natuke palju aga noh, kui nüüd aus olla, siis me söömegi kuradi palju. Oleks võind ju kohe proovida natuke vähem toidu peale kulutada aga novembris olid meil sünnipäevad ja detsembris ei ole mõtet isegi mitte proovida midagi kokku hoida, niisiis mõtlesimegi, et jätame selle säästmis asja jaanuarisse. Jaanuaris on nkn alati rahadega vähe halvem seis, sest detsembris on ju alati vähem tööpäevi, lisaks suured kulutused jne..
Jätsimegi siis alates esimesest jaanuarist kõik toidupoe tšekid alles, mis me saime ja täna neid kokku arvutades ma ise ka ei uskunud, et see summa niii väike tuli - kõigest 218.88 eurot ja siin summa sees ei ole mitte ainult toit vaid ka kõik sellised asjad nagu pesupulber, hügieenitarbed, wc-paber ja kõik muu taoline.

Kuidas nii vähe?

Ma läksin dieedile ja oligi korras 😂😂

Ei, tegelikult me mõtlesime lihtsalt korraga mitme päeva toidud valmis. Ostsime asjad korraga ära, ei käinud enam igapäevaselt poes ja kui tehagi täpselt neid toite, mille jaoks asjad valmis ostetud on, siis see lihtsalt toimibki. Kui sööd soojast toidust kõhu täis, siis ei ole enam vajadust endale ka võikusid teha vms.
Ja selle juures on veel see hea asi ka, et kui osta sooja toidu jaoks asjad valmis, siis iga toidu sisse läheb mingit sorti toores liha ( vähemalt meil) ehk siis ei teki ka mingit näksimist. Sest kui kapis on igasugu valmis pihvid ja asjad, siis ikka lähed ja võtad niisama ühe aga no toorest kanakoiba või hakkliha sa ei lähe ju kappi näppima.

Niiet tervislik toitumine ei ole tegelikult üldsegi kallis, nagu kõik räägivad. Kallid on just need asjad, mille võikski parem poodi jätta. 


Lizzule üritasime rohkem tavalisi puuvilju, komme, küpsiseid ja vahvleid sisse sööta igasugu kummikommide ja muu taolise jama asemel aga muidugi sai ta neid ka.

Ülejäänud asjadega oli ikka nii nagu alati. Igasugu iluprodseduuridega ma endiselt ei tegele, niiet ilmselgelt mul nende peale midagi ei kulugi. Vaba aega veetsime ka ikka nii nagu alati, käisime ujumas, trennis, kelgutamas jne, korra käisime vist tegelt väljas söömas ka.

Kui palju kulub teil kuus toidule ja mitme inimese peale?


kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Emmekas

Lizzu oli varem täiesti iseseisev. Sellessuhtes, et ta mängis ilusti omaette, tegeles oma asjadega ja pigem lükkas tema mind eemale, kui ma teda nunnutasin ja musitasin.
Aga kuskil viimased kaks nädalat on asjad täiesti segamini.
Ta on nii minu küljes kinni kui üldse olla saab.
Näiteks jääb ta viimasel ajal ainult minu kaisus magama, õhtuti viin ta oma voodisse aga hommikuks on ta ikka ja jälle kaisus tagasi.
Kui varem ta karjus oma toas ''Emmeee! Tule vaatama!'' siis nüüd tuleb ta ise minu juurde ja ütleb ''Emme, kullapai, vaata mis ma tegin''.
''Emme , ma armastan sind!'' on ka lause mida ma kuulen päeva jooksul kümneid kordi, varem ütlesime me seda ainult õhtuti magama minnes.
Ta on hakanud mind iga asja eest tänama, näiteks ükspäev pakkusin ma talle süüa, ta vaatas mis süüa on ja ütles: ''Aitäh, aga ma praegu veel ei taha süüa.'' Või täna hommikul kui ma panin tema riided meie voodi peale valmis, et ta need endale selga paneks, siis ütles ta samamoodi: ''Aitäh sulle emme aga ma veel ei taha riidesse panna''.

Ja veel..

Täna hommikul, leppisime Lizzuga kokku, et ma käin kähku Mirruga õues pissil ja viin prügi ka õue ära. Kuna ta oli just üles ärkanud, siis andsin ma talle oma telefoni ja ütlesin, et me käime kähku õues ära ja tuleme kohe tuppa tagasi, et ta vaadaku nii kaua multikaid. Ma käin iga hommik Mirruga õues, nii, et Lizzu jääb tuppa. Täna olin ma vaevalt prügikastini jõudnud (äkki mingi 20 meetrit meie trepikojast) kui ma juba kuulsin kuidas Lizzu trepikojast jorisedes tuli. Ta jooksis paljajalu, aluspükste väel mulle järgi, sest ta ei näinud mind enam aknast.
Ta pole mitte kunagi varem nii teinud!

Võibolla tundub see nüüd teiste vanemate jaoks nagu normaalse ja armsa lapse käitumine, et laps peabki tänama jne aga meie metslase puhul see küll tavaline käitumine pole.
Ja täna hommikul selle järgi tulemise kohta võib ju ka öelda, et last ei jäätagi üksi tuppa vms aga ma olen ta prügi välja viimise ajaks juba aasta kindlasti paariks minutiks üksi tuppa julgend jätta, sest ega ma siis salaja minema hiilind pole, alati olen talle ilusti ära seletanud ja meil pole kunagi sellega ühtegi jonni olnud.

Aga nüüd on ja ma isegi ei tea milles asi on, üldiselt on ta täpselt samasugune rõõmurull nagu alati. Kas see võib olla jälle mingi vanusega seotud käitumine?
Või äkki ta tunneb, et minu ja Urmeti vahel pole enam kõik päris nii hästi nagu varem?
Tema kuuldes pole me isegi mitte vaidlend ja koos oleme jalutand, kelgutand jne, kõik täpselt nii nagu varem.
Niiet ei teagi miks ta nii võib käituda. Ise ta ka seda mitte kuidagi seletada ei oska.