teisipäev, 19. märts 2019

Möödunud nädal


Tegelikult oleks vist õigem öelda, möödunud/eelnevad seitse päeva aga no mis seal ikka vahet on. Need kes blogi järjepidevalt loevad, teavad, et ma olin terve eelmise nädala kodust eemal ja tänu sellele ka arvutist/blogist eemal.
Veetsime siis möödunud nädala Lizzuga Lõuna-Eestis mu emal ja õel külas. Eile õhtul jõudsime lõpuks koju tagasi. Lõpuks, sellepärast, et nii mõnus on kodus olla, kui oled nädala eemal olnud. Koduigatsusest ei tea Lizzu täpselt samamoodi nagu minagi, mitte midagi. Alles bussiga Tartust-Tallinnasse sõites hakkas ta rääkima, et igatseb Urmetit väga ja tahaks juba koju jõuda.
Enne ära tulekut oli tema jaoks pigem probleemiks see, et ta ei näe nüüd jälle tädi Sevet tükk aega.

Mis me selle nädala jooksul siis ära jõudsime teha?

Sõita bussiga kokku üle 10 tunni. Kusjuures kilekotte ega paberit (mida sai hunnikutes kaasa võetud) ei pidandki kasutama. Mitte kummalgi meist ei hakanud ühegi bussi peal halb, mis on ikka täiega ime. Sest paar kuud tagasi pidime bussiga umbes 50km sõitma ja siis Lizzu oksendas mingi kümme korda selle aja jooksul ja ega mul endalgi parem olla ei olnud.
Niiet seekord läks selle bussisõiduga ikka üleootuste hästi.
Võibolla oli asi ka selles, et ma valisin sõiduks ainult Lux Expressi busse, sest minu arust on need palju mugavamad ja nendes on palju rohkem ruumi ja muidugi need tahvlikad ka mis nendes on.
Vaatasime nii mõnegi multika nendest ära.

Muidugi olime hästi palju aega mu empsi ja õega koos.
Kuna ilmad olid nii lögased, siis ega õues ei olnudki väga midagi teha, vähemalt pool seal veedetud ajast Lizzu lihtsalt joonistas. Kümneid pilte.. ja siis kõik ülejäänud pidid neid vaatama ja ''VAU!'' ütlema.
Siis käisime me veel Seve ja Lizzuga paar korda Tartus, niisama söömas ja raha raiskamas.
Kõlab targalt, onju?
Muidugi nägin ma ka päris palju vanu tuttavaid (kellest mõni oleks võinud vabalt ka nägemata jääda 😅) enamusi neist oli siiski väga, väga tore näha.
Reedel hoidis Seve Lizzut et ma saaksin välja minna, siinkohal võiks ju kirjutada, et ta täitsa vabatahtlikult ja hea meelega hoidis teda aga no Seve puhul pole ilmselgelt tasuta lõunaid olemas ja kõik tuleb kinni maksta 😂
See tasus ennast muidugi täiega ära ja mul oli üks eriti mõnus õhtu üle väga pika aja.

Aga enamiku aega olime me siiski täiesti niisama empsi juures ja ma nautisin seda, kuidas tibu vahelduseks teistele ka peale minu närvidele käib.
Praegu ilmselt puhkavad nii mul ema, õde kui ka nende kass ja koer oma närve ja on mega õnnelikud, et me nii kaugel elame ja harva külla satume.

Sama söögikoht, sama laud, sama laps
piltide vahe - kolm aastat

Enamus aega lasin seal ringi nii nagu
ma esimesel pildil välja näen 😃
Tundsin koduselt ennast 😅
















pühapäev, 10. märts 2019

Esimene ujumine ✓

Jap, meil sai juba selle aasta esimene ujumine tehtud.
Juba mõnda aega oli see meil plaanis olnud aga nagu ikka, kui asju kohe ette ei võta, siis need lihtsalt lükkuvad edasi. Eile õhtul kirjutasingi ma ,,Haapsalu talisuplejate'' feissbuuki, et me oleksime ka huvitatud talisupluse proovimisest. Kusjuures, kõik kellega me täna seal kokku puutusime ja kellega telefoni teel suhtlesime olid mega toredad inimesed. 
Hommikul said asjad täpsemalt üle räägitud ja nii me siis täna kella kahe ajal läksimegi suplus kohta. 
Mere ääres oli nii tuuline, et mul oli isegi jopega külm. Korraks jõudsin ma isegi mõelda, et kas see on ikka tark mõte, sest nii külm on ju.. Õues oli 0 kraadi ja vesi oli umbes +2. 
Aga noh, kuna need inimesed, kellega meil oli kokku saamine kokkulepitud jõudsid ka kohale, siis ilmselgelt ei jäänud mul enam midagi muud üle, kui riideid vahetama hakata. Kui me riided vahetatud saime ja õue liikusime, siis ma jõudsin veel ühele naistest öelda, et issand, kes see tuleb keset talve paljalt õue... 😂 
Niiet, kui keegi mu nägu sellel pildil suumiks, siis ta saaks aru, et ma ei olnud sellest asjast see hetk eriti vaimustuses.
Jõudsimegi siis selleni, et kes esimesena vette läheb.. Kuna ma ei oskand asjast midagi arvata, siis ütlesin, et ma võin minna. Alguses räägiti meile, et esimene kord oleks tark lihtsalt minna õlgadeni vette ja lugeda seal kolmeni ja siis välja tulla ja kui me peaks tahtma, siis võime muidugi paar tõmmet ka teha. 
Ma olin kindel, et ma kükitan korraks vette ja hüppan sealt kiirsti välja aga kuna need talisuplejad ütlesid kohe, et nii pole mõtekas teha, siis nii ma ikkagi ei teinud. 
Vette minnes sain ma aru, et see asi ei olegi nii hull ja noh, kuna ma juba sinna vette roninud olin, siis mõtlesin, et ujun ka siis ikka natukene. 
Korraks tõmbas hinge kinni aga see pidi ka okei olema ja pidin lihtsalt veidi sügavamalt hingama ja oligi korras. 
Vees oli natuke külm aga veest välja tulles enam ei olnud. Riideid vahetades ja kuivatades tuli eriti mõnus tunne. Selline seest külm vms, ei oska isegi kirjeldada aga hea tunne. 
Mõnus kananahk tuli ka 😄
Peale seda läksime sooja kakaod jooma ja selleks hetkeks oli juba täiesti tavaline olla. 
Koju jõudes tuli hull uni aga ma ei tea kas see oli nüüd sellest suplusest või sellest, et ma öösel tööl olin. 
Ja nagu ma aru sain, siis Urmet ja Gerda arvasid ka, et see ei jää meil ainsaks talisupluseks, niiet ilmselt lähme me juba varsti jälle.  

    
Lizzu valvas, et kõik ikka piisavalt kaua vees oleksid. 
                                       





                     


                               

neljapäev, 7. märts 2019

Lapsega bussisõit + oksendamine

Esimene osa pealkirjast ei ole juba kõige toredam nähtus, mis me siis veel sellest teisest asjast räägime... Aga no mina räägin, sest meil on plaanis järgmine nädal paariks päevaks Lõuna-Eestisse mu emale külla minna.
Siia vahele mainin ka selle ära et kui sa peaksid tahtma meid üle pika aja korraks näha ja vb midagi vahvat koos teha - siis kirjuta mulle! 😉
Aga edasi, kuna Haapsalul on nii halb bussiühendus Tartuga (ainult üks buss päevas, peatub palju ja sõidu pikkus 4h 25min), siis peame me läbi Tallinna minema. Tegelikult nii ilmselt ongi parem, sest nii saab vahepeal Tallinnas värsket õhku hingata. Vnoh, Tallinn ja värske õhk ei sobi ju ühte lausesse  kokku aga ilmselt saite aru küll, mida ma mõtlesin.
Kokku tuleb peaaegu 5h bussisõitu. Haapsalust- Tallinnasse 1h ja 45min, Tallinnast - Tartusse 2h ja 30min ja veel Tartust - Savernasse 40min. 

 Kui ma ise väiksem olin, siis ei õnnestunud mul ka mitte ühelgi ekskursioonil või võistlusel nii käia, et ma oksele ei hakanud. Tegelt on mu emal ja õel ka sama jama. Kuskil 12 aastaselt läks mul asi alles natuke paremaks aga täiesti ära kadunud pole see siiani. Vahe on nüüd ainult selles, et enam ei hakka ma oksele aga iga pikema bussisõiduga hakkab mul ikka korralikult keerama.
Kahjuks on Lizzuga täpselt samad lood. Esimest korda oksendas ta ennast autos täis juba kuskil kuue kuuselt. Siis väitsid kõik, et see oli lihtsalt loll kokkusattumus ja, et pole võimalik, et nii väike laps veel autosõidu peale oksendada võiks. Aga see ''kokkusattumus'' kestab meil veel siiamaani, kuigi autosõit on täiesti igapäevane. Lühema maa peale ta enam küll ei oksenda aga väga tihti tahab, et me akna lahti teeks, sest tal on nii halb olla. 
Tablette ma ka talle ei julge anda, sest mul endal said kunagi kõik erinevate firmade omad ära proovitud ja mitte midagi ei aidanud.. Mõni tegi asja isegi mitu korda hullemaks. 
Ainukesed asjad mis aitasid olid esimene iste ja kõht pidi pigem tühja poolne olema aga mitte täiesti tühi. Ja mynthon aitas ka. 
Niiet loodame imele ja sellele, et ta lihtsalt ei hakkaks oksele ja kannataks selle sõidu ilusti ära. 
Vnoh, et ma kannataks temaga selle sõidu ära.. 

pühapäev, 3. märts 2019

Ole sina ise

Minu jaoks on normaalne ja ainuõige käitumine see, kui sa oled igas olukorras sina ise. 
Oled aus ja räägid asjadest nii nagu need on. 
Kui ei taha kellegagi rääkida, siis ei räägi. 
Kui keegi ei meeldi, siis ei meeldi, kõik ei saagi meeldida ju. 
Kui ma ütlen, et keegi mulle meeldib, siis nii ongi. 
Kui ma midagi tahan, siis ma seda ka teen, vahet pole mis teised arvavad ja räägivad. 

Meist kõigist räägitakse ju nkn igasugu ime asju, millest enamus pole tõsigi. 

Aga minu jaoks on müstika see, kuidas mõned täiskasvanud inimesed nendest lihtsatest asjadest ikka veel aru pole saanud või lihtsalt ei taha saada.

Väike näide. 
Mingi paar nädalat tagasi ma ütlesin ühele, kellega me olime olnud ainult natuke aega tuttavad, (võinoh ma ei tea kas tuttavad ongi õige sõna, olime mõned korrad näinud ja juttu ajanud)
et ma kuulsin kuidas temast räägiti, niisama mainisin ilma ühegi tagamõtteta talle seda. Pm ma ütlesin talle siis, et temast räägiti head aga kuna rääkija liialdas seal nii mõnegi asjaga üle ja ma ütlesin talle seda nii nagu rääkija rääkis, siis ta sai minu peale kurjaks, sest miks oleks see rääkija pidanud midagi sellist rääkima mida päriselt pole olnud jne.. 
Rääkija ise ei saanud ka talle rääkida, mida, või kuidas ta rääkis, sest ta ju ei rääkinud asjadest nii nagu need päriselt olid ja siis ta lihtsalt keerutaski talle midagi kokku. 
Ja see ''tuttava'' arvaski, et mina valetasin talle ja tema jaoks oli see keerutamine palju usutavam ja mõistlikum kui see mis mina rääkisin. Kuigi minu räägitu oli tõsi. 
Ilmselgelt neist kumbki pole selline inimene, kellega suhtlemine mulle enam huvi võiks pakkuda. 
Ma saan aru, et on okei filreerida seda mida sa kuulad ja usud aga seda võiks teha siiski tõde väänamata. 
Ja üldsegi, kui enamusel on iga teine sõna vale, siis ongi normaalne iga oma vale järgmisega välja vabandada? Ei ole ju aga miks te teete siis nii? 

Järgmine näide: Kaks inimest, kes üksteist mitte üldsegi ei salli. 
Üks räägib mulle kui nõmedalt see teine käitub, milline ta ikka välja näeb ja üleüldse kui nõme inimene ta on. Järgmine päev kuulen teiselt inimeselt selle teise kohta täpselt samasugust juttu aga igakord kui nad kokku saavad, siis nad kallistavad ja näevad välja nagu väga head tuttavad. 
Milleks sellist tsirkust teha? 
Küsisin seda ka ühe osapoole käest, vastus oli selline, et kuna nad nagunii peavad aeg-ajalt üksteist nägema, siis on parem kui nad ''hästi'' läbi saavad. 
Minu arvates on see lihtsalt väga silmakirjalik ja täiesti mõttetu tegevus. Kui mulle ikka keegi ei meeldi, siis a) ma suhtlen selle inimesega nii vähe kui võimalik on ja seda muidugi ka täiesti emotsioonitult b) ma ei suhtlegi temaga c) ma ütlen talle, et ta käitumine, iseloom jne ei ole minu arvates okeid ja ma pole huvitatud temaga suhtlemisest. 
Ei kõla nii keeruliselt ju..
Mulle on näiteks veeel kirjutanud üks tädi (kunagi kui ma tegin ühe sellise postituse kus ma natuke ka seksist kirjutasin) et kuidas ma kirjutan sellisest asjast, et tema ei teeks midagi sellist mitte kunagi, sest mis siis kui seda peaks lugema sattuma mu oma ema, mõni kunagine õpetaja, lapse lasteaiakasvatajad, teised lapsevanemad jne, et siis ta vajuks küll häbist maa alla. Samamoodi on seda öeldud mu instagrammi piltide ja storyde kohta, et kas mul häbi ei ole v? Aga teate, ei ole.. 
Hoopis see paneb mind imestama, et kas nendel küsijatel pole tõesti mitte millegi mu pärast muretseda, kui teiste arvamuse..

Miks mängitakse nii lolli kellegi teise arvamuse pärast? Miks ei olda sellised nagu päriselt olla tahetakse ja ''parandatakse'' oma käitumist vastavalt sellele mida keegi teine näha võib tahta või sinust ootab. 
Lihtsalt mõtted

reede, 1. märts 2019

Pood või e-pood?

Kas te eelistate riideid tellida omale e-poodidest või pigem ikka tavalistest poodidest, nii, et saab kõike proovida ja oma käega katsuda? Sama küsimus lasteriiete kohta?

Mina eelistan igaljuhul tavalisi poode, sest ma ei vaata kunagi riiete peal olevaid suuruseid vaid lihtsalt seda millised need välja näevad ja siis selle järgi järeldangi kas need lähevad mulle või mitte. Riiete suurused varieeruvad XS-L- ini. 
Aga kahjuks pole siin Haapsalus eriti valikut. Ainukesed poed kust midagigi saab on Rademar ja Takko. Jalanõude valik on siin aga täiesti olematu, niiet ma ikkagi pean aegajalt omale ka riideid ja jalanõusid tellima. 
Kusjuures nii saab palju odavamalt ka aga...  Alati ei pruugi vedada ja kaup ei pruugi ka alati olla päris see, mis pildil tundub. 
Kaks e-poodi kust ma olen saanud alati täpselt sellised asjad nagu ma tellinud olen on Sinsay.com ja Bebeque.ee.
Viimase eelis on veel see, et kaup jõuab 1-2 päevaga kohale. 

Lasteriietega on siin asjad minu arvates veel hullemad.
Lizzuga on veel see jama ka, et ta on hetkel nii nõmedas suuruses. Beebiriided on kuni suuruseni 92cm ja need on talle ümbermõõdult okeid aga pikkuselt lühikesed ja tüdrukute riided algavad suurusest 98cm aga need on jällegi pikkuselt okeid aga laiad. Niiet üldse on megaa vedamine, kui ma talle mõne normaalse riideeseme leian.  
Aga kuna Lizzu läheb nüüd lähiajal ilmselt ka lasteaeda, siis olekski tal kõiki riideid juurde vaja, nii toa, kui ka õue omasid.

Oma kevad-sügis kombega tegi ta nii spagaati, et see läks hargivahelt katki. 😃
Ja Mirru on tal ka enamus riideid mänguhoos auguliseks teinud.
Nii me läksimegi eile Takkosse ja vaatasime mis seal hetkel siis on, mõned asjad õnneks ikka saime ka. Teksad, dressid, särgid jne.. 
Aga selliseid Kevad-sügis riideid ei ole Haapsalus küll mitte kuskil, mida ma Lizzule tahaks.
Kui keegi oskab mõnda head e-poodi või näiteks fb gruppi soovitada, siis laske tulla. Eriti hea oleks veel see, kui keegi mõne hea lasteriiete E-poe mulle öelda oskaks, oleksin vägaa tänulik.
Tegelt see ongi peamine põhjus, miks ma selle postituse tegin, niiet palun aidake. 😃


esmaspäev, 25. veebruar 2019

Vahekokkuvõte, trenn, kaal

Käisin eile õhtul koos treeneriga trennis, sest mida muud targemat ikka on pühapäeva õhtul teha, onju? Seekord olid kavas rind-õlg-triipseps.
Ja niii mõnus trenn oli.
Endiselt on need mu lemmik lihasgrupid. Muutsime jälle mõned harjutused ümber ja trenn oli palju raskem kui muidu aga üldiselt vahet polegi kui raske või mis harjutustega ma seda trenni teen, see on ikka kuidagi palju mõnusam, kui kõigi ülejäänute lihasgruppide tegemine.
Täna annab muidugi korralikult tunda ka.

Lõuatõmbamisega nii hästi ei lähe nagu jõusaalis käimisega.. Midagi ma juba jõuan aga õigest lõua tõmbest on asi ikkagi veel kaugel. Niiet kui keegi seda harjutama tahab hakata, siis sellega läheb kindlasti suht kaua aega. Ma olen praeguseks kuskil kuu seda vahelduva eduga harjutanud ja võibki öelda, et veel ikka läheb aega sellega.

Toitumisest niipalju, et endiselt ei kaalu ja ei arvesta ma mitte midagi. Agaa kuna ma olen hetkel nii motiveeritud sellest kuidas keha muutub iga päevaga, siis võiksin ma vabalt olla ka täiesti söömata aga no kuna see ei oleks eriti mõtekas, siis midagi ma siin ikkagi söön. Ilmselt on seda vähem kui varem, kuigi kõht on küll koguaeg ilusti täis.
Üle pika aja lähevad jälle
vanad teksad ka ilusti jalga
Kaal on langenud nüüdseks juba 57kg peale.
Ilma vaeva nägemata on peaaegu kolm kg lihtsalt kadunud, niiet sellega on ka kõik väga hästi.
Ma ei tea kas see on võimalik või see ainult tundub mulle nii aga ma reaalselt võtangi iga kevad kergesti alla ja iga sügis kergesti juurde.
Suvel ei pea ma näiteks üldsegi oma kaalu pärast muretsema, vahet pole mida ma söön või kui palju aga kaal püsib alati ilusti paigal. Talvel on täiesti vastupidi.
Aga noh, õnneks on talv selleks korraks läbi ja ma ei jõudnudki eriliselt juurde võtta ja kõik need grammid mis tulid on juba praeguseks ka maha läinud. 😃
Ja muidugi aitab kaalulangus ka veel sellele kaasa, et ma siin mega motiveeritud olen.

Täna on trennivabapäev aga kuna ilm on nii ilus siis mõtlengi ma siin praegu kas minna ja joosta 5km või minna Lizzu ja Mirruga õue ja kõndida 8-9km.

kolmapäev, 20. veebruar 2019

Kuidas lollid soos päästjate abi vajasid

Mõtlesin terve eilse päeva, et kas ma peaksin sellest siia ka midagi kirjutama või pigem mitte. Aga no ilmselt rohkem ma elus sellisesse olukorda ei satu, niiet siit saab lugeda ka meie poolset versiooni asjast. Politsei poolset versiooni saab lugeda ükskõik millisest lehest, kui te sellest juba eile kuskilt uudistes ei kuulnud.
Aga alustan siis algusest.
Jah, need lollid olimegi meie!
Mõtlesime üleeile kuskil nelja ajal õhtul, et läheks täna hoopis jala poodi. Taebla poodi peaks siit otse läbi metsa ja soo olema ainult 4-5km. Sobiv maa ka Lizzule kõndimiseks ja Urmeti ema oli ka varasematel aastatel sealt mitmeid kordi läbi käinud. Nii me siis läksimegi, eeldades, et soos jää kannab meid, kuna lumi kannab ka praegu kõikidel põldudel ja no jäätee avati ka taas, niiet ega sooski see jää ju palju õhem olla saa.
Vähemalt me arvasime nii. 
Aga üldse oli see õhtu terve hunnik halbu asju, mis nagu ikka, otsustasid tulla samal hetkel.
Esiteks läksime me metsa sisse veidi teise koha pealt, kui Gerda seda tavaliselt teinud oli ja kuna metsas oli kurdi palju allika kohti ja kõik vanad saared olid maha kukkunud, siis oli terve mets nagu takistusrada ja sealt sinka-vonka puudest üle ja puude alt läbi minnes läksime me juba natuke vales suunas. Jõudsime välja kuskile lagendikule, kust paistiski see soo kuhu me jõudma pidime (ma ei tea seda kanti väga aga meie välja tulemis kohta arvestades ei olnud see vist ikka see õige soo aga siis me ei teanud enam seda kus me täpselt oleme). Mainin ka selle ära, et telefoni GPS otsustas, meie asukohta ühest kohast teise liigutada, niiet sellest ei olnud mingit abi. Aga mõtlesime, et mis seal ikka, kuskile ju ikka välja jõuab kui koguaeg otse minna, kuulsime ka autode müra ja hakkasimegi sinna suunda hoidma. Välja jõudes oleks saanud kellegi kohe teepeale vastu kutsuda. Olime kokku metsas sumpand ja jääl libistanud pea viie kilomeetri jagu.
Alguses kandis soojää ilusti, käisime seda jääd mööda kuskil kaks kilomeetrit, kui jää hakkas krõbisema.. 
Läksime siis suuremate vahedega ja libistasime vaikselt edasi, sest nii mul kui ka Urmetil olid selleks ajaks jalad juba tükkaega märjad olnud ja tagasi oli ka juba üpriski pikk maa, mitte kõige paremaid tingimusi mööda.. Keegi ei vingund kuni me hakkasime muudkui kordamööda põlvini jää alla vajuma. Urmet jõudis vist kaks-kolmkorda vajuda kui ta järsku ütles, et tal kadus saabas ära ja üleüldse ei tunne ta oma varbaid enam..  
Siis olin ma nagu whaaaat? Ja jälle juhtuvad sellised absurdsed asjad ainult ja ainult meiega.
Mitte et keegi teine muidugi keset talve sohu roniks aga ikkagi.. 
Otsisin käega kõik viimased augud läbi aga tema saabast ma neist mitte ühestki ei leidnud. Käskisime tal siis ruttu istuda ja oma varbaid soojendada. Gerda andis talle enda kummikute seest voodrid ja kuna metsani oli kuskil 200-300m ja metsas ju ei vaju, siis me mõtlesimegi toohetk, et kõige targem on proovida joosta metsani aga kahjuks me sinnani siiski ei jõudnud.. 
Sama kiiresti kadusid tal ka jalast need kummikuvoodrid vms. Ta istus lihtsalt mingi poku peale maha ja ütles, et ta jalad on päriselt täiesti ära külmunud, sellepeale võtsin ma ta jalad ja panin endale kõhu peale, jope sisse sooja. 
Arusaadav oli muidugi see, et enam me siit metsast kuidagi välja ei saa, sest me ei saa panna Urmetit paljajalu kõndima või veel hullem oleks olnud ju see, kui me oleks ta sinna jätnud ja teed läinud otsima, sest me täpselt ei teadnudki kus see tee on või kui kaugele see meist jääb ja no lisaks oli meil ju kaasas ka Lizzu. 
Nii me otsustasimegi, et helistame päästeametisse. Oli küll häbi, tegelt ikka veel on aga n o mis me muud teha oleks saanud.
Meie peamine mure oligi see, et üks meist on paljajalu aga artiklites on see lõpus kuskil poole sõnaga ära mainitud ja peamine asi millest kirjutatakse oli see, et kari lolle ronisid väikse lapsega sohu ja eksisid lihtsalt sinna ära. aga edasi.. 
Urmeti telefon on see palju kiidetud föön, millega pole eestis talvel mitte midagi teha, lisaks oli see ka vett saanud. Minul oli 30% akut aga kui päästeametile sai kõik vajalik ära öeldud ja see onu hakkas seal lihtsalt mingit loba ajama, siis ma ütlesin kõrvalt, et meil saab aku tühjaks. Nii ongi igas artiklis kirjas, et meil oli kaasas ainult üks telefon ja sellelgi oli aku tühi. Tegelikkuses näitas telefon, et aku peab veel vastu 5h. Päästjaid jõudsid meie juurde täpselt tunni möödudes, ei rohkema ega vähemaga, nagu artiklites väidetakse. 
Üks kõige õudsamaid hetki oli siis, kui me kuulsime politseinike hääli, nad hõikusid meile vastu ja siis ükshetk kadusid nad lihtsalt ära ja nende hääli ei olnud enam 10-15min kordagi kuulda. Siis ma mõtlesin küll, et kuratvõtaks, kui isegi politseinikud ei jõua siis tull, siis me oleme ikka kuskil pärapõrgus ja et ma külmun ise ka siia metsa varsti ära, sest ma istusin terve aja veeloigus oma saabaste peal, nii et mu jalad olid mu tagumiku all ja vähe sellest, et need olid läbimärjad, surid need ka juba ära. 
Aga siis tulid õnneks ikka politseinike hääled ja taskulambid nähtavale ja nad leidsid meid üles. Ainuke asi mis nad välja oskasid pakkuda oli see, et Urmet istub neile kelgu peale ja nad veavad ta metsast välja, Lizzu istus ka. Ütlesid, et teeni on ''pikk'' maa, lausa 700m.
Juba paar minutit hiljem sain ma aru, et nende jaoks oligi see tõesti pikk maa, sest nad jõudsid isegi tülli minna sellepärast, et kes Urmetit veab ja üks eelistas sellel oma kotti, kuigi teine mees palus vahetust teha. Kusjuures see kotiga mees oli kuskil 40 ja metsast välja jõudes nägi ta välja selline, nagu ta oleks ise kiirabi abi vajanud. Siis võtsin ma ka Lizzu omale sülle ja vedasin ta ise sealt metsast välja. Kirjutan selle ka siia vahele ära, et Lizzul oli terve aeg kõik korras, riided olid kuivad ja ka muidu oli tal soe olla. Alles siis kui ma ta päästjate kelgupealt maha võtsin, said tal jalad natuke märjaks. Sest pükste kumm venis kummiku alt ära kui ta läbi lume vajus. Urmetit veeti kelguga kokku kuskil 100-200m, ülejäänud maa kõndis Urmet ise, nii et mõlema jala ümber olid tekid.

Otseloomulikult olen ma neile ääretult tänulik aga.. kui sa teed sellist tööd, kus sinu füüsilisest vormist sõltuvad sõnaotseses mõttes teiste elud siis võiks oma vormi vähe tõsisemalt suhtuda. Urmet kaalub mehe kohta vähe, natuke üle 70kg aga mis oleks saanud siis kui ma ei oleks ka suutnud enam kõndida, või siis kui Urmet oleks olnud samas vormis nagu nemad ehk siis kuskil 100 kilogrammi kanti? 
Lihtsalt mõtlemisainet.

Eriliselt tänaks nooremat meesterahvast (üks kolmest, kes meie juurde sohu tuli) Ta teadis täpselt, mis teha ja kuhu suunas minna, ta oli heas vormis ja üleüldse igati abivalmis ja sõbralik. Kindlasti saavad need politseinikud lähipäevil tänatud ka kotitäie puuviljadega, sest šokolaadi viimine ei tundu eriti targa teona.

Aga noh, kokkuvõtteks, tegijatel ikka juhtub, niiet järgmine kord üritame vähe paremini 😉