esmaspäev, 12. august 2019

Nädala tegemised

Panen siia kirja need asjad, millega me selle nädala jooksul tegeleme või peame tegelema. Asjad millest meil siin koguaeg juttu on.

Alustaks siis näiteks Lizzust.
Mul pole õrna aimu ka mis selle plikaga hetkel toimub.
Tal polnud see kevad lasteaeda minnes mitte ühtegi probleemi. Järsku, umbes kuu tagasi hakkas mingi nali pihta..
Nüüd kuulen ma päevas reaalselt 50-60x seda mitu ööd tal lasteaiani jäänud on ja kas ikka ei oleks võimalik teha nii, et ta sinna minema ikkagi ei peaks. Tal pole enam üldsegi vahet kelle ma talle hoidjaks otsin või kellega ta jätan aga peaasi, et ma teda enam aeda ei viiks. Täiesti kohutav, kui raske nii on, niigi käib ta seal ainult mõned päevad nädalas.
Kui temalt uurida, mis tal seal juhtunud on või miks ta enam sinna minna ei taha, siis tema jutust võib välja lugeda, et ta ise kiusab seal teisi. Lükkab, jookseb pikali, ütleb halvasti, kiigub otsa, võtab asju käest või ükskord ta ütles mulle isegi, et ta hammustas ühte poissi, sest see olevat teda ka hammustanud. Õpetajalt uurides sain vastuseks, et tema pole midagi märganud ja Lizzu on üks iseseisvamaid lapsi rühmas, et nad pm ei peagi temaga tegelema.
Minna ei taha ta aeda enam sellepärast, et vb keegi on rääkind oma vanematele ära ja ta saab pahandada või kes teab, äkki on õpetaja ikka veel eelmisel päeval tehtud lolluste peale pahane. 
Ma olen talle juba kümneid kordi rääkinud, kuidas peab käituma, kui ta läheb kellegagi tülli või teeb kogemata haiget. Aga ei midagi. Praegu viin ma teda täiesti vastutahtmist lasteaeda ja palvetan, et oma rühma tagasi minnes lähevad asjad jälle ilusti korda.

Nii.. mis veel?

Ma saan homme oma treeneriga kokku, et arutada kas, kuidas ja kui palju ma edasi treenima peaksin. Kas ma võiksin minna juba järgmine aasta võistlema? Mis kategooriasse? Kuidas ma peaksin oma kava muutma? Mitu korda nädalas trennis käima? Toitumine.. ? jnejne..
Ehk siis sellest ma kirjutan juba mõni teine päev pikemalt, kui ma ise ka selles natuke targem olen.


Veel.. Me lähme reedel peale tööd mu empsi juurde, Lõuna-Eestisse.
Tegelikult polnud meil üldsegi plaanis lähiajal kuskile minna. Aga paar päeva tagasi kirjutas mulle mu õde ja tuletas meelde (jälle), et ma pole juba mitu aastat oma peaaegu üheksakümne aastast vanaema vaatamas käinud. Varem ei teinud ta enam nägudel/inimestel väga vahet ja tundis ainult mõned üksikud ära aga praegu oli ta isegi küsinud minu järgi. Liz-Sandrat pole vanaema näinudki, ainult piltidelt.
Lisaks pole me tädi Sevet (minu õde) ja ka mul empsi juba mingi pool aastat näinud. Isast, vennast ja vanaisast rääkimata, neid pole me juba peaaegu kolm aastat näinud.
Nii otsustasimegi neid kõiki tulevasel nädalavahetus vaatama minna. Urmet arvas ka, et see on väga hea mõte. Ta ise on Lõuna-Eestis ainult loetud korrad käinud ja sedagi mitmed aastad tagasi.
Üritan siin praegu panna mingit plaani kokku, kuidas, kuna ja kuhu me kindlasti jõudma peaks ja kuhu võiks veel minna kui aega üle jääb aga no ei tule väga midagi.
Lizzu ka lihtsalt jaurab/kiusab koera/laulab ja teeb veel muidki trikke mul siin kõrval.

Lisaks kõigele peaksin ma jõudma ka tegeleda oma autokooliga agaaa.. ma pole maksmisest kaugemale jõudnud.. suht piinlik aga no ma ei kujuta ette ka kuidas ma peaksin selle teooria jama omale pähe saama.

Nüüd panen ma Lizzule arvutist viimast korda ''für OKSANA'', ta nii fännab seda ja siis saadan ta magama ära, ise kobin ka.

Head ööd!


teisipäev, 6. august 2019

Me tagasi oma tühjal blogilehel 😅

Lõpuks ometi on kõik asjad enamvähem paika loksunud.
Lõpuuukss on mul jälle natuke aega "üle" selleks, et lihtsalt olla. 
Vedeleda voodis tekiall. Mõelda omi mõtteid... ja miks mitte mõned neist ka kirja panna.
Teemasid millest võiks kirjutada on selle kuu jooksul ikka parasjagu kogunenud... Või pigem peaks vist ütlema, et mööda läinud, sest mis ma ikka hakkan siin kõigest tagantjärele kirjutama.
Praegu kirjutaks ma hoopis sellest, miks ma siia tervelt kuu pole sõnakestki kirja panna jõudnud.
Etsiis..
Tänaseks olen ma tööl käinud natukene üle kolme kuu. Ütlen ausalt, et esimesed 1,5kuud oli väga lihtne, sest hommikuti varem ärkama ei pidanud, motivatsioon oli suur. Kõik oli uus ja huvitav.
Lisaks suutsin ma ilusti oma töögraafiku, Lizzu laeaias/kodus olemised, oma trennid ja ka kõik kodused toimetused nii jooksma saada, et kõik lihtsalt sujuks ilusti ja sujuski.
Aga... Kuidas kõik jälle nii susservusseriks muutus, et ma ise ka enam päristäpselt aru ei saanud kuidas ma peaksin oma 24 tunni sisse ära mahutama nii trennid, lapsega tegelemise, blogimise võinoh näiteks ka kodu koristamise? Kuidas?
See muutus üheks suureks sasipuntraks siis kui üks päev tuli minu juurde, mitte minu juhataja vaid ringkonna juhataja ja pakkus välja, et mis oleks kui... Kui sa hakkaks vahetusevanemaks?
Ma ei oskand talle alguses selle kohta mitte midagi öelda, olin siis kuskil 1,5 kuud seal alles töödanud ja isegi kõik klienditeenindaja töökohustused polnud päris selged. Aga paari päeva pärast ilmunud uue graafiku alt võis näha, et ringkonnajuht võttis mu ''nohjahi'' tõsiselt ja ta oli graafiku alla lisanud: ''Sandra õpib vahetusevanemaks''.
Vahetusevanema töö eelised? Kohustused, kohustused, natuke suurem palk, kohustused ja minujaoks põhiline - ma saan käia tööl hommikuti! Nagu jessss!
Siit tuli nüüd välja see, millega ma terve juuli kuu tegelesin. Mul oli vaja kõik mida ma 1,5 kuud oma õhtuste vahetustega paika loksutasin jälle ümber muuta. Ja see oli väga keeruline. Kui ma polnud parasjagu tööl, siis ma olin trennis ja kui ma jõudsin koju siis ma enamasti lihtsalt vajusin diivanile, mõeldes sellele mida kõike oleks vaja ära teha... 10 minutit hiljem - magasin.
Esimesed hommikud olid mõnusad, äratuskell helises 6.15, tegin silmad lahti, hüppasin voodist püsti, sättisin ennast mingi 30minutit ja värki ja alles siis ajasin Lizzu ülesse..
Mida hommik edasi, seda keerulisemaks asi läks. Kõige hullemad olid teine, kolmas nädal. Äratuskellaga venitasin iga hommik 6.40ni. Niii oleks tahtnud edasi magada.. Aga ei. Loivasin vannituppa, pesin hambad ära, tõmbasin dressid selga ja juuksed krunni ja hakkasin lapsega tegelema. Suht rääbu nägin igapäev välja. 😃
Tänaseks olen ma selle varasema ärkamisega juba nii ära harjunud, et selle postituse kirjutamisega hakkasin ma tegelema 7 läbi natukene.
Nii palju kui ma varem tööl olen käinud, siis olen ma alati olnud see imelik, kellele lihtsalt meeldib tööle minna, mulle päriselt meeldib. Mitte, et see töö nii hea nüüd oleks, ei ole aga noh ega sellel midagi viga ka pole aga.. mai tea, mulle lihtsalt meeldib. Lisaks on mul mingi haige kiiks, et kui ma juba midagi tegema hakkan, siis ma lihtsalt pean seda hästi tegema.
Kindlasti pole mul plaanis Hesburgeris ''karjääri'' teha või sinna tööle jäädagi aga esialgsest suvisest tööst venib välja küll midagi natuke pikemat. Kodus ei tahaks jälle passida ja raha on ka vaja ju 😂


pühapäev, 30. juuni 2019

Koostööst + vajan teie abi 💗

Tere hommikust!

Kell on juba 10:58 aga ma endiselt vedelen veel teki all, võinoh, tegelikult ma alles sain silmad lahti. Hea uni oli.
Mõtlesin, et ma kohe postituse alguses ei hakka teie abi kerjama, niiet alustuseks kirjutan veidi koostööst/kööstöödest ja sellest mida ma nendest teemadest arvan.
Ma ei tea kui paljud teist mind instagram'is jälgivad/stalkinud on aga sinna on kokku kogunenud päris suur hulk inimesi, kahjuks peab tõdema, et vähemalt pooled neist on mitte aktiivsed kasutajad. Eestlaste arv on ka väike, jääb ilmselt kuskile sinna tuhande ring ja julgen väita, et  80% minu jälgijatest on mehed aga noh 💁 las nad siis olla.
Mina ise olen poole aasta jooksul ainult ühe firmaga koostööd teinud. Nemad jäid rahule, mina jäin rahule.
Koostööpakkumisi olen saanud aga kuskil 50 ringis.
Miks ma pole neist mõnda vastu võtnud?
Sest tegelikkuses ei arva ma nendest koostöödest väga midagi. Nagu ma mainisin, siis 80% minu instagrammi jälgijatest on mehed. Mul ei ole ju mitte mingisugust mõtet hakata reklaamima mingit shampooni või muud taolist -  need ei paku huvi ju mitte ühelegi minu jälgijatest ehk siis ma tüütaks inimesi ja see kes mulle reklaami tegemise eest maksaks ei saaks ka sellest mingit kasu.

Näiteks need siin pildil
 on meeste püksid 😃

Sama lugu on minu arust igasugu söödava kraamiga, kui ma peaksin tõesti midagi nii erilist ja maitsvat leidma, siis jagaksin ma seda nkn teistega aga kui ma peaks seda tegema lihtsalt sellepärast, et paarkümend eurot saada, siis ma isegi ei oskaks selle toote kohta midagi sellist öelda, mis paneks teisi seda proovima.

Kui aga keegi pakuks mulle näiteks koostööd promoda meeste vabaaja riideid, siis ma oleks ilmselt kohe nõus.. Mul on enamus t-särke Urmeti kapist pärit, samalugu on tema pusade ja vabaaja pükstega. Lihtsalt meeldivad ja on palju mugavamad kui naiste omad.
Siis veel meeste lõhnad... Mul on nendega ka mingi kiiks. Enamus meeste lõhnad on palju kannatatavamad ja paremad kui naiste omad.

Küll ma suudaks siis midagi põnevat nende promomiseks välja mõelda ja ma arvan, et siis läheks ka see promomine nö õigesse kohta.






Nüüd hakkangi ma vaikselt jõudma selle abi vajamise värgi juurde.
Pm võib öelda, et tegemist on koostööpakkumisega mis mulle vägaa, vääga huvi pakuks.
Nimelt otsustasin kandideerida Miss palette 2019 valimistele.
Te ju teate, et ma juba pikemat aega vaevan oma pead sellega, mida ma edasi tahaksin teha või lihtsalt tahaks teha midagi mis on huvitav ja teistmoodi.
Minuarvates see pakkumine on nii huvitav kui ka teistmoodi.
Kui nüüd mõni mõtleb, et ma just kirjutasin, et ma ei ole nõus ei shampoone ega muud taolist promoma aga nüüd nii väga tahan nendega koostööd teha siis see asi on ikkagi natuke teistsugune. Nimelt teevad siis ikkagi nemad ise endale reklaami, nagu nad ka praegu teevad aga siis lihtsalt minu näoga 😁
Välja valitakse 5 parimat.
Aga selleks, et viie parima hulka saada on vaja:
a) jääda züriile silma, sest just nemad valivad välja 3 oma lemmikut
või
b) saada nii palju hääli, et olla hääletajate kahe lemmikuma seas

Ja noh, nagu te ilmselt juba aru saite siis teie olete minu potensiaalsed hääletajad 😃
ja ma väga loodan, et siin on teie kaasatus naaatuke suurem kui siis kui ma teid kommenteerima olen kutsunud.
Esimesel kahel neiul on alla 500 hääle ehk siis kui teist kasvõi iga KOLMAS annaks oma hääle, oleksin ma hääletajate lemmik ja saaksin kindlasti 5 parima hulka.
Aga palun ära eelda, et sa võid ju vabalt olla see esimene või teine ja noh, küll see kolmas oma hääle ikka ära annab, tee seda ikka ise ka!

Kliki siia →  https://www.misspalette2019.eu/ee
Otsi üles see pilt →
Ja anna oma hääl minu poolt 🙏

Ja siis ma päriselt ka laavin sind täiega, sest sa olen nii armas ja viitsid lisaks mu loba lugemisele veel mõned sekundid oma elust minu heaks kulutada 😜😍

Lõpetuseks, jah, ma kirjutasin seda postitust 1,5h, sest kell on juba 12.25 🙊


pühapäev, 23. juuni 2019

Jaanid

Juuni alguses arvasin, et see aasta jäävad jaanid meil täitsa vahele. Polnud mitte ühtegi plaani/mõtet kuhu minna või mida teha.

Tegelikult läks aga veidi teistmoodi.
Juba 15.juunil toimus Taebla jaanituli, kus me kohal olime. Hoolimata sellest, et ma läksin sinna otse töölt ja järgmine lõuna pidin ka juba uuesti tööl olema. 
Sõime, jõime, grillisime, tantsisime ja koju jõudsime alles varahommikul. 
No niii paha oli.. 
Siis olin ma täiesti kindel, et minu jaanid on nüüd küll peetud.
Aga kuna mul oli üle niii pika aja see nädalavahetus vaba siis mõtlesime eile hommikul, et võiks ikkagi veel midagi teha või kuskile minna. 
Nii otsustasimegi minna telkima. Mina, Lizzu, Urmet, tema vend ja klassivend oma pruudiga.
Kohaks valisime Tänavjärve.
Väga ilus loodus ja mõnusad grillimiskohad, lõkkeplatside ja laudadega.
Telkida oli ka üle pika aja tore, kui need pisikesed värdjad putukad (kihulased?) välja arvata. Ma olin juba õhtul niii ära söödud, et muudkui kratsisin ennast. Telki said nad ka kuskilt vahelt sisse ja nii ma rohkem tapsin neid, kratsisin ennast ja valvasin Lizzut, kui magasin.
Enne telkima minekut.
Lizzu arvates on need ta
kõige paremad ''sääsepüksid''
Aga ikkagi oli meil väääga mõnus õhtu 😊Enne koju jõudmist käisime veel ka burxi söömas ja nüüdseks oleme jõudnud ennast juba ka ilusti välja magada.
Urmet läks detektoriga kuskile otsima ja mina kirjutan siin seda postitust, sest und meil kummalgi ju enam pole.

Aga teile kõigile ilusat jaanide jätku!

Proovisin siia lisada ka kaks pisikest videot aga mul pole aimu ka kas need siin toimivad, või kui toimivad, siis mis nende kvaliteedist järgi jääb 😃





kolmapäev, 19. juuni 2019

9 kuud esimesest jõusaali trennist - mõõdud, kaal, keha

Avastasin eile õhtul, et mul sai just 17.juunil  üheksa kuud esimesest jõusaali trennist.
Täna hommikul hakkasin ennast siis ilusti üle mõõtma, olin täiesti kindel, et enamus mõõdud on väiksemad kui eelmine kord aga ei.. ei olnud..
Panen siia siis nii täna hommikused kui ka algsed mõõdud.

Algsed:

Käsivarre ümbermõõt 27cm
Rinnaümbermõõt 92cm
Taljeümbermõõt 75cm
Kõhuümbermõõt (mõõdetud naba kõrguselt) 80cm
Puusaümbermõõt 92,5cm
Reie ümbermõõt (mõõdetud kõige laiemast kohast :D) 53cm
Sääre ümbermõõt 32cm


Täna hommikused: 

Käsivarre ümbermõõt 26,5cm
Rinnaümbermõõt 84cm
Taljeümbermõõt  66cm
Kõhuümbermõõt 75cm
Puusaümbermõõt 88cm
Kann 94cm
Reie ümbermõõt 55cm
Jalg, kohe põlve ülevalt 42cm
Sääre ümbermõõt 33,5cm


Ma ei tea kuidas mul need mõõdud sellised on aga noh, täpselt sellised need hetkel on.  Peale mõõtude võtmist mõtlesin, et no kui kõhuümbermõõt on läinud suuremaks kui eelmine kord aga näeb parem välja siis järelikult peab kaal vähem näitama kui varem. Kõlaks loogiliselt onju?

Aga ei ole see kaalunumber mul ka midagi muutunud.
Täna hommikune kaal 59.1kg. septembri trenni tegema hakates oli see 57kg ja ülejäänud aeg jäi sinna 60kg alla.
Ausalt ma ka ei saa aru kuidas on võimalik, et rohkem kaaludes on näiteks kõhuümbermõõt väiksem. Kuidas, ei tea 🤷‍♀️
Ja nüüd siis keha... ⬇️⬇️⬇️ esimesed pildid tehtud sügisel, teised lähiajal.
Mina olen täiega rahul. Eriti veel arvestades seda, et ma ei ole oma toitumist absoluutselt jälginud. Tahvel šokolaadi või kaks paki Lizzu kummikomme pole mingi probleem õhtul ära süüa. Niiet sellessuhtes pole ka midagi muutunud, ma teen endiselt trenni selleks, et  saaksin süüa rohkem/ just seda mille järgi mul isu on ja ma ei peaks muretsema, et ma võtan iga šokolaadi ampsuga juurde.


 Enam ei pea ilusa pildi saamiseks
hinge kinni hoidma vmt tegema 😂


Selle segase jutu võtaks ma kokku sellega, et ärge kaaluge ennast iga hommik, pole mõtet. Ärge mõõtke ennast iga nädal, samuti pole mõtet. Vaadake iga hommik peeglisse, ja kui te näete seal seda, mis teile meeldib, siis polegi ju vahet, mis näitab kaal või mis on su kõhu ümbermõõt.
Kui sulle aga ei meeldi see mis sa seal näed, siis hakka tegutsema selle nimel, et see sulle rohkem meeldima hakkaks. 😉


kolmapäev, 12. juuni 2019

Kaitsevägi või..? Jah, on veel võimalusi

See ei lähe nüüd küll üldse kokku nende teemadega, millest ma tavaliselt kirjutan aga kuna see on meil kodus hetkel aktuaalne teema siis mõtlesin, et räägin sellest ka siin veidi.
Seda enam, et ma tean, et siin blogis käib igas vanuses rahvast, noored/vanad, mehed/naised.
Äkki on meie leitud lahendus ka kellelegi teiselele sobiv.

Mina olen suhtunud kaitseväkke alati väga hästi ja kui ma poleks nii noorelt last saanud, siis suure tõenäosusega oleksin ka ise sinna läinud.

Urmeti arvamus kaitseväest ja sõjast on aga selline:

  1. Kaitsevägi on mõttetu ajaraiskamine ja tema sinna kohe kindlasti ei lähe. 
  2. See on tasuta lollimängimine.
  3. Tal on juba pere, töö ja kodu, niiet ta ei saa ju lihtsalt 11.kuuks ära minna. 
  4. Ja mis sellest üldse kasu on? Iga vähegi mõistust kasutav inimene saab aru, et vahet pole, kes Eestit ründab, me oleme nii väike riik ja meil pole nkn mitte midagi teha. 
  5. Meile kõigile räägitakse ju väiksest peale, et vägivallaga ei lahendata asju, et siis miks peaks keegi üldse minema poliitika pärast ennast või teisi sõtta tapma? Polegi mõistlik onju?
  6. Lisaks sellele sai Eesti vabaks ju hoopis lauldes 😅
Niiet kaitsevägi ja sõda, ei, ei, ei.

Esimesed kolm arstlikukomisjoni kutset lasi ta lihtsalt üle aga kuna ma käisin talle sellega koguaeg närvidele siis lõpuks oligi ta nõus sinna arstlikusse minemisega. Ütlen juba ette ära, et see oli väga loll otsuss sest kui ta juba sinna oma näo ära näitas, siis hakkasid sealt asjad edasi minema.

Vahele ütlen, et kui sa peaksid olema samas olukorras (kaitsevägi ootab aga sa ikka mitte kuidagi ei taha sinna minna) siis vasta igale arstlikukomisjoni kutsele mõistlikult ja ka nii on võimalik aastaid arstlikukomisjoni ja kaitseväge edasi lükata. Me kahjuks ei teadnud seda siis veel.
Alguses me lootsime, et ta saab tervisega sealt ära. Tal on väga kõrge vereröhk, mida arstid ei oska kuidagi seletada ja ühedki rohud ka ei aita. Aganoh, ilmselgelt liiga palju lootsime.
Talle öeldi selle peale, et ah, mis seal ikka, veel ei ole see vererõhk su neerudega ju midagi teinud ja kui kodus saad oma asjadega hakkama, pole probleemi ja lähed jaanuarist väkke.
Okei.. no mis seal ikka, Urmet lasi tuimalt üle.
Ma ei ütlend midagi, eks ise teab mis teeb.
Märtsis kutsuti ta Tallinnasse ja sai esimese trahvi mis oli umbed 350euri (muide miinimum) ja järgmise kaitseväkke mineku aja juuli alguseks. Enam ei mingit arstliku ega muud taolist.
Mõtlesime, et täiesti pekkis, nii ei saa ju, et ta järgnevad 10aastat lihtsalt maksabki riigile koguaeg neid trahve.
Jah aga kaitseväkke ta ka nõus minema ei ole.

Ja siis kuulsime me asendusteenistusest.
Asi mida mitte keegi talle mitte kuskil ei pakkunud, ei arstlikus, ega ka Tallinnas, kuigi ta ütles mõlemas kohas, et ta lihtsalt ei ole nõus kaitseväkke minema.
Mis see asendusteenistus siis endast üldse kujutab?
Asendusteenistus on usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväe asemel riigiasutuses töötamine.
Politsei-ja Piirivalve amet kahjuks ei ole nõus kedagi vastu võtma, päästeametiga olid siin kandis samad lood agaa... Näiteks Haapsalu taastusravi võttis väga hea meelega Urmeti kohe vastu ja muide lisaks sellele, et ta saab seal teistele kasulik olla ja kindlasti õpib ka enda jaoks palju uut, saab ta seal ka PALKA mida kaitseväes ei saa.
Lisaks saab ta olla KODUS, sest asendusteenistust määratakse sind täitma ainult enda kodule lähimasse linna. Asendusteenistus kestab sama kaua kui kaitsevägi.
Minuarvates on asendusteenistus veel ka sellepärast mõistlik, et enamus noori peavad kaitseväkke minema peale gümnaasiumi ja kui nad saavad katsetada selle asemel, haigla või päästjate tööd, siis esiteks tuleb töökogemus, teiseks, kui neile peaks see meeldima siis suure tõenäosusega valivad nad ka sellest lähtudes endale tulevikuks eriala/töökoha.
Kuidas sinna siis saada, kui sellest kuskil ei räägita? 
Urmet esitas avalduse läbi Eesti.ee portaali (seal on selleks olemas vastavad blanketid) ja vastuse sai juba järgmine päev. Edasi suhtlesid nad meilitsi ja korra pidi käima ka tallinnas.
Niiet kui sul on tuttavaid, kes peaksid kaitseväkke minema aga üldse ei taha, siis võid nendega seda postitust jagada ja neid samuti sellisest võimalusest nagu asendusteenistus teavitada.

pühapäev, 9. juuni 2019

Käisime Hiiumaal

Mõtlesime päris kaua, kuhu minna ja mida teha aga mitte midagi erilist ei tulnud pähe.
Kuni jõudsime selleni, et võiks mõnele saarele minna. Urmeti empsiga seda arutades pakkuski ta välja, et võiksime siis nende sugulaste juures Hiiumaal ära käia. Nii me siis läksimegi.
Lizzu jaoks oli muidugi selle kahe päeva jooksul kõige põnevam laevaga sõitmine, muust ta väga ei hoolind. Kuna ilmaga vedas meil eriti hästi, siis otsisime pm kohe kui kohale jõudsime ujumiseks sobivat kohta. Ja teate, sellega polnud üldse nii lihtne kui võiks arvata. Koerte tõttu ei tahtnud me suurematesse randatesse minna. Valisime siis ühe lähima ''järve'' mida google maps näitas välja ja läksimegi seda otsima - see oli juba kinni kasvanud. Lõpuks küsisime luba ja käisime kellegi erasadama juures ujumas ja vesi oli ikka kuradi külm. Sellega mis siin karjääris on, ei anna võrreldagi.





Õhtu veetsime grillides, saunas käies ja niisama istudes. Kuskil üheteist aegu mõtlesime, et kui me juba seal oleme, siis äkki läheks vaataks ka mõne kohaliku koha üle. Leidsimegi ühe mis lahti oli - Luige baar? Väga jama... Inimesi polnud ja kuskil ühest liikusime me juba tagasi Urmeti sugulaste juurde.
Hommikul arutasime läbi, kuhu me seal üldse minna võiks ja nii me sõitsimegi Hiiumaale ringi peale.
Käisime ära Kõpu tuletornis - ausalt kõige õudsam koht kus ma käinud olen. Need trepid mis sinna ülesse läksid olid märjad, kõverad, keerdus ja kohati väga kitsad ja pimedad. Aga vaade oli muidugi ilus.

 



       

Peale seda käisime Luidja rannas ujumas ja auguga kive otsima - pidid rahaõnne tooma 😃 ja Lizzu korjas endale ''veeliblikaid''. Vesi oli jälle muidugi väga külm aga päike oli nii soe, et ennast paar korda märjaks teha oli okei. 

Veel käisime me ära nii Hiiumaa Eiffeli tornis kui ka Ristimäel. Eiffeli torn meeldis mulle eriti. Palju mõnusam oli sinna otsa ronida kui Kõpu tuletorni. Urmet ja tal Emps aga ei julgend Eiffeli torni otsa ronida, sest see ei tundund neile just kõige kindlama ehitisena. 

Ristimäele jätsime ka enda tehtud ristid Rannarootslaste mälestuseks, vnoh, tegelt see pidi abieluõnne ka tooma, niiet, igaksjuhuks ikkagi tasus need sinna jätta. Mine tea neid Hiiumaa müüte 😃



 
Enne praami peale tulekut käisime läbi veel ka Mamma Mia pizzast - väga maitsvad pitsad ja armas teenindus, isegi koertele pakuti juua. :) 

Aga nüüd ma peangi ennast kiiresti tööle sättima, see piltide sättimine võtab mul alati niii kaua aega :D